Ma ei tea, kas ma olen kunagi seda öelnud, aga ma jumaldan igasugu suppe. Kahjuks teen ma neid kodus harva, sest Marek ei ole suppidest just sama suures vaimustuses. Random fakt meie kohta. Kui ma ootamatult eile Tartusse pidin sõitma tuli mulle meelde, et Marimell oli just oma supiköögiga Tartus. Loomulikult pidin ma siis proovima minema. Tartus on mõnus see, et ühest linna otsast teise sõitmiseks ei kulu mingeid tunde, nii et Vasulast Tartusse sõitmine oli ka tiku-taku ettevõtmine.
Raatuse tänavas endises Blackberrys võttis mind vastu laia naeratusega Meelis, köögist paistis sama särav Mari-Leen.
Ma tellisin endale Tom Kha supi. See oli suurepärane. Mina oleks loomulikult eelistanud rohkem vürtse, kuid kurta oleks patt. Ma sõin oma supi ära ja jäin ootama kuni emme mulle Ida toob ning teades, kuidas mu emme igale poole sada aastat tuleb, oli mul aega oma mõtteid mõlgutada ja niisama inimesi jälgida.
Ma jõudsin mõelda sajale erinevale asjale. Esiteks suhetele. Ütlen ausalt, et minu jaoks on elus üks olulisemaid asju harmooniline suhe. Argipäev ei pea olema 100 % vikerkaar ja koogikesed, kuid oluline on omavaheline sobimine. Koos olemine. Ma vaatasin kõrvalt Meelist ja Mari-Leeni ning jõudsin mõelda, et miks aegajalt võtab keegi endale õiguse avaldada arvamust, et Meelis on kapigei. Marek on põhimõtteliselt sama tüüpi, Ka kapigei? See on täielik nonsenss. Kohe kui inimesed on natukene värvikamad ja vabamad, on neil midagi viga. Ka mulle endale kirjutas keegi alles eile, et pesu ei osteta mitte oma mehe, vaid uue silmarõõmu jaoks. Kui kurb peab olema nende inimeste elu, kes selliste avaldustega välja tulevad?
Ma jõudsin mõelda sellele, mis on fotograafi ja fotograafi vahe. Üks suudab ka sitast saia teha, teine…noh vastupidi. Ma olen natuke kade nende peale, kes oskavad pilte teha, näha igat pisiasja, mõelda detailidele, panna pildid lugu rääkima. Mina ei oska. Aga ma näen, kui inimesed oskavad. Mulle tuli ka meelde, et meie viimased perepildid on sellest ajast kui Ida sündis. Ma tahaksin uusi pilte. Mulle tuli nii mitu erinevat lugu pähe, mida fotodesse panna.
Mingil hetkel pidin ma oma mõtetega lauast püsti kolima, sest supiköök oli väike, aga rahvast aina tuli. Minust oleks olnud väga egoistlik lauda kinni hoida. Inimesed tulid, sõid ja kiitsid. Nii äge oli vaadata, kuidas inimesed rõõmsalt ja täis kõhuga lahkusid. Arusaadav. Sest söök oli hea. Jällegi tuli mulle väikene kadedus sisse. Mul on peas mitu mõtet, aga selleks oleks vaja, et ma oskaks süüa teha. Mina ei oska. Vähemalt niimoodi. Ma oskan toite kokku keerata, kuid need ei ole kunagi päris retsepti järgi või päris toidud. Täna tegin ma Marimelli supiköögist inspireerituna vürtsikat pelmeenisuppi. Täna tuli superhea. Aga see ei tähenda, et see tuleb sama hea järgmine kord.
Enne kui ma supiköögist lahkusin, jõudsin ma veel mõelda kui oluline on elada. Midagi teha. Mitte lihtsalt kulgeda ja vinguda. Te ei kujuta ette kui palju ma kuulen inimesi rääkimas, kuidas nad ei ole eluga rahul ja tahaks muutusi. Kui ma siis ütlen, et tehke midagi, proovige ja kasvõi feilige, öeldakse, et ei julge. No mida te kulgete? Tehke. Isegi kui kritiseeritakse, siis keda huvitab. Kui teete hingega ja hästi.
Marimelli supiköök on üks hea näide. Pikka iga ja rohkem mõtteid.
Kõik fotod: Meelis Tomson