Vabandan nende lugejate ees, kes elavad elu väljaspool blogimaailma. Teie jaoks on see postitus täiesti arusaamatu mula.
Teate, mis minu arvates on irooniline?
1) Kui mind süüdistatakse nö mõnitamises inimese poolt, kes terve oma teadliku blogielu on tegelenud kõikide mõnitamisega. Mina karmasse ei usu ja seepärast ma mingit karma-jama ajama ei hakka, aga mind reaalselt paneb imestama, kuidas minu postitused ühtäkki need kõikse julmemad on. See on umbes nii nagu kusagil tegutseks blogimaailma Mihkel Mutt, kes ütleb, et enne kui sa tohid arvamust avaldada pead sa olema respekteeritud idiootblogija (ja jumala eest ma ei pea siin silmas blogijat-kelle-nime-ei-tohi-nimetada). Idiootblogijad tohivad öelda, mida sülg suhu toob, sest see on ju meelelahutus, aga tavaline suvaline vorst nagu mina ei tohi seda teha sest pole sellist staatust välja teeninud.
2) Kui mind süüdistatakse nn klikipostituste tegemises ja kellegi nime ära kasutamises, kui tegelikult ei anna mulle klikid mitte ühtegi boonust, välja arvatud see, et ehk korjab teema üles mõni tähelepanelik kägu, kes mõnda aega saab nautida minu kallal hammaste teritamist. Klikipostitustega tegeleb hoopis üks teine blogija. Selline keskpärane nähtamatu hall hiir, kel ei ole midagi öelda. Tema popimad postitused on olnud minust. Kõige pealt mu halvad geenid ja kohutav välimus (no mis ma teen kui kole kui öö olen, kuid see ei kahanda minu superägedat iseloomu;). Siis minu läbikäimine teiste blogijatega (no mis ma teen kui need blogijad on minu inimesed ja kahjuks ei mahu see blogija kuidagi sinna siseringi). Ja eile või täna minu äärmiselt kohatu kriitika uue meelelahutusportaali suunas (no mis ma teen kui ma arvan, et äris vigade tegemine ei ole kuidagi seotud meelelahutuse ja blogimisega).
Jube naljakas on. Ausalt. Naljakas on. Ma ei hakka nende postituste sisu kommenteerima, sest üks pilt räägib teatavasti rohkem kui tuhat sõna. Postituse päises olev pildike ütleb kõik. Mind kriitika ja avalik solvamine ei häiri. Ses mõttes et no mis ma teen kui plankton mind vihkab. Kas see muudab mu elu? Kas ma peaksin Mareki süles nutma? Ei, sest vaadake blogimaailm ei ole päris maailm. Pärismaailmas käib hoopis teine elu. Päris põnev muideks. Aga seda teavad vaid need, kes arvutiekraanist lahti oskavad lasta. Laimamine mind muidugi natuke häirib, aga jällegi, igas sõnas on alati killuke tõtt. Meeldib see meile või mitte. Semantika. Arvamust ühest või teisest ning ka endast muuta ei saa, või see polegi eesmärk ilmselt, saab vaid nende arvamustega elada ja hakkama saada. Elu on selles mõttes väga lihtne.
3) Kui mind süüdistatakse selles, et ma teen teisi maha (lollakas väljend btw), sest ma ise olen tühine ja tühi inimene, kade pealekauba, kuid minu, suvalise tühise vorsti, arvamus läheb nii korda või huvitab. Ma küsin miks. Ilma igasugu iroonia ja sarkasmita, miks ometi see arvamus, ÜKS tuhandete seas, nii korda läheb?
4) Kui mind süüdistatakse draamades. Ma ei tee ei rohkem ega vähem kui terve trobikond teisi blogijaid. Ma avaldan arvamust. Draama pannakse mulle suhu, sest ei viitsita süveneda, ei viitsita näha kogu lugu, vaid lihtsalt tahetakse draamat. Nähakse üht sõna või nime ja hakkab pihta. Sa tegid nii ja sa tegid naa, ütlesid nii ja ütlesid naa. Ei öelnud ja ei teinud. Inimesed näevad täpselt seda, mida nad tahavad näha.
Ma mõtlesin, et ei reageeri selle blogija postitusele, sest ta ei taha millestki niikuinii aru saada, kuid siis ma sain aru, et ma pean reageerima. Miks? Ta januneb tähelepanu käes. Ta tahab, et ma teda tähele paneks. Teda kommenteeriks. Temast kirjutaks. Ja kuna ma olen lubanud, et teen inimestele rohkem rõõmu, siis ega mul see postitus ka tükki küljest ära ei võta. Kallis, Printsess, see postitus on sulle! Võimalik, et ma muidugi eksin ja oma viimase postitusega ei soovinud sa minu, vaid Malluka tähelepanu, et ta märkaks sind kui võimekat saatejuhti ning kaasaks sind oma uue meelelahutusportaali tegemistesse. Ma olen hea inimene ja teen sulle siinkohal siis reklaami. Kallis, Mallukas, kui sa peaksid ka seda postitust lugema, siis palun paku ka Printsessile oma portaalis tööd. PS: Postitus ei ole sponsoreeritud!
Kokkuvõtteks. Ma ei ole täiuslik. Ma tahaksin olla täiuslik. Ma olen leppinud sellega, et täiuslikku inimest ei ole olemas. Ma püüan selle mõttega hakkama saada. Ma olen teinud vigu. Õppinud vigadest. Vandunud end maapõhja, et ma ei ole õppinud teiste, vaid enda vigadest. Aga ma ei pea selle pärast kellegi süles nutma ja siis endale peegli ees sisestama, et kurat ma olen ikka äge.
Olgu mul teiste arvates ebaadekvaatselt kõrge enesehinnang, kuid ma ei pea ei endale ja teistele midagi tõestama.