Ma olen nüüd jälle mõnda aega liigelnud hommikustes ja õhtustes Tallinna ummikutes. Uskumatu, kui palju närvilisi inimesi on teedel liikumas. Eile hommikul sõitsin maanteel seitse kilomeetrit lubatud kiirusest niigi kiiremini kui minu taha ilmus auto, kes hakkas mulle tulesid vilgutama, et ma eest ära kobiks. Mine teise ritta ja sõida mööda. Kui ei julge, siis tiksu minu selja taga, aga ära vilguta oma tulesid. Oleks ma siis aeglaselt sõitnud või tõesti jalus olnud.
Õhtul oli mul Luite teelt vaja keerata Järvevana teele. Kella viie paiku on seal tõeline ummik. Mina ei ole süüdi, et kõrvaltteelt on vaja sinna ühte ritta vahele sõita, selline on liikluskorraldus seal. Kui te arvate, et mind kohe vahele lasti, siis te eksite. Ma ei saa aru, liiklus tiksub niikuinii teosammul ja kas tõesti arvavad need juhid, et võidavad jubedalt kui üht-kaht autot vahele ei lase? Samamoodi täna hommikul vaatasin ma üht minu ees ühest reast teise siksivat Wolksvagenit. Jube närviline naisterahvas oli roolis. Terve Vabaka lasi niimoodi autode vahel. Ma olin täiesti kindel, et ühel hetkel sõidan ma tast lihtsalt mööda, püsides ühes ja samas reas terve tee. Täpselt nii ka läks. Milleks selline hommikune tõmblemine? Kui ummik ärritab või oled hiljaks jäämas, tule kodust varem välja.
Igasugu signaalitajatest ei hakka ma rääkimagi. Ja nendest, kes näevad, et põleb juba punane tuli, kuid nad ikka sõidavad ristmikule välja, pannes niimoodi liikluse teises suunas kinni. Tehke silmad lahti ja jälgige ümbrust. Te ju näete kui ei mahu edasi ja jääte ette!
Jõulude ajal sattusin ma kesklinnas liiklusummikusse ja üllatus-üllatus mu auto otsustas just siis katki minna. Mul oli kiiremas korras vaja kuhugi tanklasse sõita, sest vastasel juhul oleks ma keset üht ristmikku liikluse seisma pannud. Ja te ju kujutate ette, kui närvilised on inimesed jõulude ajal. Ma panin sisse ohutuled ja tegin ühe keelatud liigutuse ehk siis sõitsin vastassuunas ühest autorivist mööda. Loomulikult ei lasknud mind keegi vahele, sest noh maastur (mis sest et sada aastat vana) ja blond naine (mis sest et sada aastat vana). Lõpuks ei jäänud mul muud üle kui julmalt vahele trügida. Üks autojuht tuli välja, vaata et tahtis mulle vastu lõugu virutada ja kukkus karjuma. Ma vastasin talle rahulikult, et mu auto on katki ja kui ta tahab. et see siinsamas tema auto ees välja sureb ning ma liikluse kinni panen, siis ärgu lasku mind vahele. SIIS ta vabandas ja ütles, et ei teadnud, et selline probleem.
No vot. Liiklus ja liiklejad on nii närvilised. Milleks? Uskuge mind, see kaks minutit, mis te võidate, ei ole väärt närvide kulu. Rahulik sõit on palju mõnusam. Kuulad raadiot, mõtled omi mõtteid. Ei mingit stressi.
Õnneks on siiski ka palju väga viisakaid juhte. Ma ise püüan ka üks neist olla.
Seoses selle “kui juhid, siis juhi” kampaaniaga on palju räägitud sellest, et ka handsfree peaks olema keelatud, sest see hajutab ka juhi mõtteid. Minu küsimus on, et kas siis autos tuleks tulevikus vaid haudvaikuses sõita? Et ei mingit jutustamist kaasreisijaga ega mingit raadio kuulamist ka? Kampaania ise on väga kiiduväärt, kuid üle võlli ei tasu ka asju keerata. Onju.