Kõigepealt tuli “Prooviabielu”. Okei, see on reality ja realityd on inimestele alati peale läinud. Bussid, Baarid, Maamehed, Üksikvanemad…Ma ei suuda muidugi mõista, miks inimesed vabatahtlikult sellesse prooviabielu saatesse lähevad, kuid ma mõistan, miks inimesed seda saadet vaatavad. Tsirkus ja leib. Tasuta. Saab teiste üle naerda ja end paremini tunda.
Siis tuli “Suure tähe väike täht”. Inimesed kiidavad. Osalejad on tuntud ja armastatud inimesed, saatejuhid samamoodi. Ma olen kahte saadet vaadanud. Kui mul poolteise tunni jooksul kaks korda naljakas oli, siis see ei ole naljasaade. Minu meelest on kohutavalt igav ja veniv saade. Vähemalt läheb võidusumma heategevusele.
“Väikesed hiiglased” on lausa traagiline saade. Mitte selles mõttes, et seal ei oleks andekaid lapsi, kindlasti on, kuid kellele see saade ja mille jaoks see mõeldud on? Vanematele, kellel pole blogi, kuhu lapsest pilte ja videosid postitada? Või tahavad lapsed ise nii õudselt sinna saatesse minna? Ja kui tahavadki, siis tuleb kindlasti lastele selgitada, mis sellise saatega kaasneda võib. Kui ma ei eksi, siis olid selles saates nutvad lapsed lausa Õhtulehe esikaanel hiljuti. Kõik müügiks! Minu jaoks on see võrreldav “Toddlers & Tiaras” saatega. Vanemad on lapsele sisendanud, et sa oled KÕIGE parem, KÕIGE ilusam ja KÕIGE andekam ning kui siis vaid üks neist KÕIGE andekamatest lastest võidab, on teised pisarates. Muidugi on, sest kui sulle on sisendatud, et oled KÕIGE parem, kuidas siis keegi teine võidab? See saade oleks ehk okei kui vanemad, kes oma lapse sellisesse saatesse veavad, õpetaks neile ka kaotamist. Laps peab ka kaotada oskama. See on loomulik osa elust, et on nii võite kui kaotusi ning seda tuleb lapsele õpetada. Et ei oleks pettumusi kui reaalsus uksele koputab ning selgub (vanematele šokina ja lapsele pettumusena), et kõige andekamast lapsest leidub veel üks kõige andekam laps. Ma olen seda saadet vaadanud ühe korra nii umbes kümme minutit ja rohkem ei suutnud. Lapsed nagu väikesed tsirkuseahvid, emme-issi rõõmuks teistele arvustamiseks ja hindamiseks “puuri” pistetud.
Kõige traagilisem saade oli aga nagu ka arvata võis “Rahvabänd”. PÜHA JUMAL! Milleks selline saade? Ma saan aru, et külapidudel on täiesti normaalne oma küla süldibändi saatel jalga keerutada, aga miks sellest saade teha. Meelelahutussaade? Mis selles saates meelelahutuslikku on? Halb muusika, nõmedad kommentaarid kohtunikelt, kes lihtsalt peavad midagi ilusat ütlema ja publikusse kaasa võetud sõbrad-tuttavad, kes jätavad mulje nagu käiks stuudios õudne pidu.
Pühapäeviti näidati mu meelest vanasti häid filme. Kas filmid on nii kallid, et neid ei jaksa osta ja on vaja mingit oma saasta toota? Või kas tõesti on nii palju inimesi, kellele selline meelelahutus peale läheb? Kes istuvad kärsitult teleri ees ja ootavad kuna Rahvabänd või Väikesed hiiglased algavad?
Ka üks blogija-kelle-nime-ei-tohi-nimetada läheb sama teed. Väga äge, et otsustasid oma saate või meelelahutusportaali teha, aga kas seda peab ka tegema labaselt. Keegi ei ütle ka, ma ei tea, kas ei julge või naudivadki kas 1) päriselt sellist “huumorit” või 2) seda kuidas keegi end lolliks teeb. Samas saatis üks mu tuttav mulle Daki podcasti lingi, et ma kuulaks. Mul ei olnud too hetk aega ja ausalt öeldes arvasin ma, et ka see on samasugune “rahvabänd-melu-tv” stiilis üllitis. Eile õhtul kuulasin ja olin nii meeldivalt üllatunud. Täiesti tore naistekas, mõnusa stiili ja jutuga, ehtne naistekas noh. Mõnus vaheldus igasugu muu saasta vahele.
Palun selgitage mulle, miks inimestele meeldib igasugu kook-näkku-jalaga-perse-huumor? Uuesti. Ma arvasin, et sellised saated ja huumor ning publik on juba eilne päev. Ei? Me olemegi sellised? See näitabki eestlaste taset ja maitsemeelt?