Meil tekkis eile elav arutelu selle üle, kes on joodik ja kes on alkohoolik ning kas joodikule tohib öelda joodik või riivab see tema tundeid.
Kas see on joodik või alkohoolik, kes igal nädalavahetusel joob veini/õlut/siidrit/vahuveini? On švipsis, aga mitte purjus. Keegi ei pea sellist inimest alkohoolikuks. Vähemalt nii kaua kuni selline tipsutamine ei sega tema elu, tööd ja selle all ei kannata ka lapsed ja elukaaslane, olgu see siis mees või naine.
Aga kui see sama inimene hakkab veini jooma ka iga lõuna- ja õhtusöögi kõrvale ning pudel veini või kaks veini käib iseenesestmõistetavalt iga väljaskäimise juurde. Väljaskäimisi on nädala sees 1-2. Kas selle inimese kohta võiks öelda, et tal on alkoholiprobleem? Samas ei jää tal töö tegemata, lapsed on enamvähem kasitud ja hoitud ning elukaaslane ei kannata. Võib olla selle inimese kohta saab öelda, et talle meeldib pidu panna? Kas ta kohta saab ka öelda joodik? Või alkohoolik?
Kuidas nimetada inimest, kes pool oma teadlikust elust on igal nädalavahetusel olnud maani täis, joonud üksinda viina või viskit, lihtsalt selleks, et täis jääda ja end teiste peal välja elada. Kas tema on joodik? Mina arvasin, et on. Alguses pakkusin ma, et see inimene on alkohoolik, kuid me jõudsime vaidluse käigus ühisele arusaamale, et alkohoolik on see, kes ei suuda ilma joomata üldse olla. Ühisele arusaamale ei suutnud me jõuda termini “joodik” suhtes. Osa meist arvas, et joodik on see, kes on stabiilselt 24/7 purjus või pohmellis, kes magab oma kuse sees kusagil pargipingil ja ei adu enam ümbritsevat maailma, ent see, kes igal nädalavahetusel end pildituks joob ei ole mitte joodik, vaid inimene, kellele meeldib pidu panna. Minu arvates on “peo panemiseks” vaja seltskonda, et minnakse kuhugi, kasvõi Kannu kõrtsi ja pärast Statoilis venelastega kaklema, aga pidu ei saa panna üksinda koos viinaklaasiga. Mina jäin arvamusele, et selline inimene on joodik ja teda võib ka joodikuks kutsuda. Seda enam, kui see inimene joob iga päev ka 1-4 õlut ning peidab seda teiste eest. Joob salaja kuuri taga, garaažis ning peidab pudeleid. Milleks peita kui probleemi pole? Järelikult on probleem.
Kas mina olen joodik, et joon tihti veini? Võin ka üksinda juua. Pidu ei pane. Lihtsat loen raamatut või vaatan telekat ja joon veini. On mul probleem, olen ma samasugune nagu eelpoolmainitud inimene, lihtsalt viinaklaasi asemel on veiniklaas või olen ma lihtsalt tavaline inimene? Tuleme tagasi esimese lõigu juurde. Kui keegi ei pea alkohoolikuks ega joodikuks seda, kes joob nädalavahetusel veini, siis miks on joodik see, kes joob end nädalavahetusel pildituks viinast? Töö ei jää tegemata kummalgi.
lugesin väga head kommentaari:
Teate sepad, kui teie mehed pole Wismaris käinud, võite selle hala üldse ära lõpetada. Kogenud joomakollid ütlevad, et õige joomine algab alles neljandast päevast ja hommikust alates muidugi. Seega, kui tsüklid, deprekad, kabelisse mineku tunded jne. on võõrad, siis pole mingit muret. Mingid nädalavahetuse kokteiliõhtud sõprade ja sõbrannadega on lihtsalt ilus sündmus, aga kui sa ärkad näiteks Setumaal ja ei mäleta täpselt midagi mis eelnev nädal on olnud ning vahid Arvo Kukumäega üle laua tõtt, kes järjekordse pooliku avab, ALLES SIIS hakkab kohale jõudma, et midagi võib olla täiesti perses. Siis tasub Enneti Väljavalitu läbi lugeda ja elu üle järele mõelda.
Pohmaka hea külg ongi see, et mõtled tõsiselt elu üle järele. Proosit, naised!
😀
Kus sa seda lugesid? Väga hea kommentaar muidu:D
“Aga kui see sama inimene hakkab veini jooma ka iga lõuna- ja õhtusöögi kõrvale ning pudel veini või kaks veini käib iseenesestmõistetavalt iga väljaskäimise juurde. Väljaskäimisi on nädala sees 1-2. Kas selle inimese kohta võiks öelda, et tal on alkoholiprobleem? Samas ei jää tal töö tegemata, lapsed on enamvähem kasitud ja hoitud ning elukaaslane ei kannata. Võib olla selle inimese kohta saab öelda, et talle meeldib pidu panna? Kas ta kohta saab ka öelda joodik? Või alkohoolik?”
Minu meelest on inimesel alkoholiprobleem alates sellest hetkest, mil ei suudeta enam “ei” öelda. Mil lõõgastumiseks ongi ainuke meetod pudeli lahti korkimine. Kui sõpradega väljas käimine tundub absoluutselt mõeldamatu ilma alkoholi tarbimiseta. Kui kaine peaga veedetakse suur osa ajast oodates seda hetke, mil saaks end svipsi juua. Need on ohumärgid, mis näitavad, et probleem on end juba juurutanud või kohe saabumas.
Üksi joomise kohapealt mina nii radikaalne, nagu paljud prantslased, pole. Siin on üsna laialtlevinud arvamus, et alkoholi tarbimine väljaspool söögiaega või seltskonnata on ilmne alkoholismitunnus. Mina kipun arvama, et kui kord nädalas keegi õhtul ühe klaasi joob, siis see teda alkohoolikuks ei tee. Kui juba rääkida pudelitest, siis tundub asi ikkagi natukene murettekitavam. Sest milleks on vaja tervet pudelit üksi juua? Või kahte? Suriseva meeleseisundi saab ju palju vähemaga kätte. Milleks siis sealt edasi minna? Just suutmatus lõpetada ongi murekoht.
seda ma ausalt öeldes ei kujuta ette, et kes jooks kaks pudelit veini üksi ära… siis vist ikka nagu oleks probleem, kui seda tihti juhtub (üks kord elus vb ikka juhtub või nii, kasvõi pärast eriliselt sitta lahkuminekut närvide tuimastamiseks või midagi sinna kanti). aga pudel või ligi pudel, päris lõpuni tõesti pole viitsinud ega tahtnud juua, olen ma küll vahel joonud. sest mulle lihtsalt maitseb vein:) ei kujuta ette, et ostaksin koju mitu pudelit õlut ja hakkaksin neid lahti korkima või lürbiks kanget alkoholi… aga nt tead ette, et sul on vaba ja vaikne reede õhtu, jõuad koju, teed söögi kõrvale veini lahti, siis vb koristad, vaatad filmi, loed vms. ja kl 18-24 peale natuke alla pudeli veini pole mingi kohutav patt (mõõdukalt harva muidugi).
Jah, ma olen vist nõus, et probleem algab siis kui enam “ei” ei oska öelda, et tegelikult nagu on piir ammu käes ja isegi ei taha, aga kuidas sa jätad näiteks pooliku viina või veini joomata kui see ikka laual lahti on
Mulle tundub, et minu jaoks on joodiku ja alkohooliku vahe: kodu. Joodik on selline suusamǘtsis ja pargipingil koll, kui alkohoolik on selline kodune sõltlane.
Alkoholismiks läheb tipsutamine üle vast sel hetkel, kui see pole enam valik, vaid võimetus klaas või pits võtmata jätta. usun, et see polegi nii palju sellega seotud, kas kohustusi täidetakse või mitte.
Mul on kokkupuude sellise alkohoolikuga, kes võib kas või aasta otsa kaine olla ja probleemideta alkoholile ei öelda. Kuid, kui otsustab esimese pitsi/klaasi/lonksu võtta, siis lõppeb see alati mitmepäevase peo ja purupurjus olekuga. Iseenesest võib ju jääda mulje, et alkoholiga pole probleeme, keegi ei näe pidudel ega kuskil inimest joomas, aga maitse suhu saades, ei suudeta ei öelda. Juhtugu see, kas või vaid korra aastas või loetud korrad 10 aasta jooksul. Tahaks nagu öelda, et ei ta ei ole alkohoolik, aga kahjuks vist peab vastupidist tõdema.
Aga kas polegi tihti nii, et väljaspool kodu on nö joodik väga korralik, ses mõttes, et midagi ei jää tegemata ja keegi ei näe inimest linna peal laaberdamas jne ning see joomine/alkoholism jääbki koduseinte vahele. Nii et just nagu polegi probleemi kuigi tegelikult on
Pingback: Joodik on see, kes purju ei jää | Manjana blogib
Tsiteerin:
Üks alkohoolikutüüpe, kelle rolli omaksvõttu nähakse vahel pigem positiivsena, kannab inglise keeles nime high-functioning alcoholic – “hästi toimetulev alkohoolik”. USA alkohoolikute seas on neid hinnanguliselt 19,5%. Neile on omane suhete ja töö säilitamine ning isegi ületöötamine. Sageli liiguvad nad omasuguste keskkonnas, kus eitatakse enda alkoholismi ning ohtrat ja sagedast joomist peetakse vaid lõõgastumiseks. Sellist alkoholismi toetavad mitmed ühiskondlikud tavad, näiteks alkohoolsete jookide serveerimine pidulikel puhkudel ning tööjärgsed kohtumised alkoholi pakkuvates asutuses. Ka Eesti kultuuris levis 1990. aastail eestlaste kujutus krooniliselt ületöötavate ja eelkõige alkoholi abil lõõgastuvatena – tava, mida samaaegselt laideti ja ülistati.
Teises äärmuses on sotsiaalselt põhjakäinud kodutu alkohooliku stereotüüp, kellele on kõnekeeles leitud aegade jooksul ohtralt halvustavaid nimetusi, alates sopajoodikust ja lõpetades parmuga. Nõukogude ajal levis sõna bomž, mis tulenes venekeelsest juriidilisest terminist bez opredeljonnogo mesta žitelstva – “ilma kindla elukohata”. Leidub inimesi, kes ka selle stereotüübiga teadlikult samastuvad, kuna see pakub kerget väljapääsu: kui kõik on niikuinii läbi, milleks siis pingutada probleemide lahendamisega, mis niikuinii ei õnnestu?
Ma arvan, et see “hästi toimetulev alkohoolik” on ka praegu olemas ja probleem, kuid me peamegi seda tihti ekslikult lõõgastuseks. Samas on mu meelest Eestis palju neid, kes ei ole ei bomžid ega “toimetulevad alkohoolikud, vaid lihtsalt ajale nö jalgu jäänud. Nõukaaeg, kus tööde eest maksti viinapudeliga, soodustas seda muidugi mõnuga.
Olen ühe alkoholiprobleemidele spetsialiseerunud psühhiaatriga sel teemal rääkinud. Alkoholism on haigus. Paljud inimesed plärtsuvad, et alkoholism tähendab nõrka iseloomu ja pole see mingi haigus. See arst aga ütles konkreetselt, et see on haigus, millel on 2 vormi: ühel juhul tekib mitmepäevane, vahel isegi mitmenädalane tsükkel. Poolsurnuks ennast ei jooda, aga inimene on koguaeg vine all. Vahet ei ole, kas see inimene on kodutu või mõne suurfirma juht – kui on ikka iga päev vines nädala-paari jooksul, siis on alkohoolik.
Teine vorm on selline, kus ajus puudub nö “pidur”. Siin piisab sellest, et inimene kastab sõna otseses mõttes keele kasvõi korraks õlleklaasi ja see vallandab ohtra alkoholi sissekallamise – inimene kallab järjest nii palju alkoholi sisse, et enamasti saab lõpuks alkoholimürgituse. See kestab päev kuni poolteist.. niikaua, kuni inimene kokku kukub. Pärast seda võibki inimene kasvõi aasta aega joomata olla nagu eespool “L” kommenteeris, aga kui uuesti keele sisse kastab, siis on lõppeb see jälle samamoodi.
Mõlemad alkoholismi vormid on ravimatud. Alkohooliku puhul on kaks varianti – ta kas ei joo üldse või juhtub üks kirjeldatud stsenaariumitest. Ei ole nii, et aasta ei joo ja siis oled terve – et nüüd pärast aastat järsku “oskad juua”.
Joodik on aga subjektiivne määratlus. See sõltub inimeste taluvuspiiridest ja arusaamadest. Mõne jaoks on joodik see, kes igal reedel 2 pokaali veini joob, aga teise jaoks pole ka see joodik, kes igal reedel ennast pildituks joob ja ülejäänud päevadel kaine on.
Minu jaoks on joodik ja alkohoolik suht sünonüümid, üks on lihtsalt omamaine väljend ja teine araabia juurtega laensõna.
Mul on kusagilt meelde jäänud, et neil oli siiski ka mingi erinevus, aga ei viitsi hetkel lihtsalt guugeldada
Alkohoolik ehk joodik on alkoholismi põdev isik.