Lugesin täna Lipsukese poolnaljaga kirjutatud postitust (LINK) ja kuna ma parasjagu uurin, kellega Norra blogijatest koostööd teha, tundsin ma vajadust ja soovi sellel teemal kaasa rääkida.
Kui ma õigesti mäletan, siis sai Lipsuke 2016 aasta Blogiauhindadel kolmanda koha, minu loogika ütleb, et kui blogi on ühel auhinnagalal saanud koha esikolmikus, esiviisikus, esikümnes, siis jääb ta lisaks lugejatele silma ka turundusega tegelevatele inimestele. Blogid ja sotsiaalmeedia on tänapäeva nr 1 turunduskanal ning 80% tarbijatest teeb ostud soovituste peale, mida nad loevad blogidest. Aga millisesse blogisse oma reklaam paigutada ja kuidas? Millised on need nö populaarsed blogid? Kuidas saada üheks neist populaarsetest blogidest?
Lipsuke avaldas arvamust, et su nimi peab algama M-tähega. Mina nii ei arva. Sa võid ka magada Uku Suvistega ja panna endale kunstrinnad. *
Aga olgu, jätame nalja kõrvale. Eesti blogide kui turunduskanali probleemiks on see, et turundajad ei süvene. Ma olen küllalt kuulnud lugusid, kuidas turundaja/turundusjuht kutsub veini jooma raseda (ENT populaarse) blogija, kuidas trenni kutsutakse inimene, kes ei liigu päevas rohkem kui diivanilt külmkapi juurde, kuidas…Neid näiteid on. Turunduskanal valitakse jutu või populaarsuse järgi. Tihti ei ole turundusjuhid isegi blogimaailmaga kursis. Et keegi minust valesti aru ei saaks, siis ma ei taha siinkohal vähendada populaarsete blogide tähtsust reklaamikanalina, loomulikult kehtib lihtne võrrand mida rohkem lugejaid, seda rohkemateni jõuab reklaam.
Aga on mitmeid agasid. Agasid, mis muudavadki meie blogimaastiku konnatiigiks, mis keerleb paari blogi ümber, samal ajal kui ka blogisid, mis on sama heal ja paremal tasemel, on rohkem kui küll. Võtame kasvõi pere- ja beebiblogid. Henry blogist olete te ilmselt kõik kuulnud, lugenud tema arvustusi ühe või teise toote kohta. Aga sellesama Lipsukese? Ta oskab kirjutada. Tal on beebid. Ta sai kolmanda koha samas kategoorias. Reklaamikanaliks valivad turundjad Henry. Miks? Ma päriselt küsin? (mitte et mul oleks midagi Henry vastu). Sest tal on rohkem jälgijad? Ta nimi on tuntum?
Mina küsisin ühelt Norra blogijaid ühendavalt agentuurilt blogireklaamiks hinnapakkumist. Mulle kui Norra turul tundmatu brändi esindajale ei soovitatud kohe automaatselt kõige populaarsemaid, vaid mulle tehti hinnapakkumine vastavalt minu kui kliendi soovidele – mis sihtrühmani, mis vanuses, mis haridustaseme, ostujõu ja sotsiaalse staatusega, ma jõuda tahan. Samuti ei koonda nad vaid kõige popimaid, vaid täiesti erinevate jälgijate arvuga blogijaid – nende portfoolios on nii 362 000 (Norra populaarseim) kui 2000 jälgijaga blogijad.
Kui minu reklaamtooteks oleks trenn, oleksin ma saanud hinnapakkumise blogidesse, kes tegelevad trenni ja tervislikkude eluviisidega; kui ma oleksin tahtnud jõuda vanusegrupini 35+ oleks mulle ära toodud teised blogijad; kui mu toode sobib erinevatele sihtrühmadele, oleks mulle pakutud reklaami sellesse blogisse, mis mind kui tellijat kõige enam pakutavatest kõnetab. Ma juhtusin täna kogemata autoraadiot klõpsides kuulma intervjuud ühe populaarse blogijaga, kui ma oleksin turundusjuht, siis tema blogis ma oma tooteid reklaamida ei tahaks.
Norra turundusinimesed valivad väga teadlikult oma reklaamikanaleid. Tootereklaam ei tohi olla odav ja paista välja kinnimakstud (hoolimata sellest, et blogides on kohustulik ära märkida, milline on reklaamtekst). Kõige olulisem on see, et reklaam ja toode peavad sobituma blogija maailma, tunduma seal loomulikud. Kui ühtäkki hakkab moe-ja meiginõu andma koduperenaisest beebiblogija, siis see on juba eos vale valem, millest ei saa kasu ei klient kui blogija. Kui turule tuleb uus huulepulk, valitakse käputäis blogijaid, kes seda reklaamima hakkavad. Oluline erinevus Eestiga? (reklaam)tekstid ei tohi olla ühesugused. Huulepulk peab tunduma valitud blogija isikliku valikuna. Sama kehtib ka riiete jms kohta. Kas on õige reklaamida Iris Janvieri kleiti suure hulga jälgijatega blogis kui blogija ise pole seda nime varem kuulnud ja ei läheks kunagi ise seda endale soetama? Muidugi kiidab iga blogija, kellele see kleit kinkida ja kellele teksti eest makstakse 375 eurot, seda taevani, kuid valem on vale. Kleiti peaks reklaamima seda brändi ka tegelikult hindav blogija. (Iris Janvier oli suvaline näide, kokkusattumused on juhuslikud).
Miks ma ütlen, et kasu ei saa blogija? Ühekordse kasu ju saab? Saab tõesti, kuid pikaajaline koostöö jääb pooleli, kui reklaam ei vii ka konkreetse kasuni ehk müügini. Giveaway toob palju klikke ja kommentaare, aga kui palju toob see reaalset käibekasvu kui reklaamkanaliks on valitud vale blogija.
Mulle tuleb Eesti blogireklaami feilina kohe meelde Orgu toitumiskava. Suure hurraaga liitusid täiesti suvalised blogijad, kel mõne aja pärast oli Orgust ja toitumisest täiesti suva. Blogijaid ei saa süüdistada – nemad tahtsid “tasuta kraami”, klienti, kes läbi ei mõelnud oma turundust, aga küll. Minu jaoks ei tundu see usutav ega usaldusväärne.
Ma saan täiesti aru, et Eesti ja Skandinaavia on erinevad suurused. Seepärast ei ole ka olulised siinkohal summad, mida erinevate koostöövormide eest välja tuleb käia. Oluline on see, et blogide kasutamine turunduskanalina on läbimõeldud. See jätab professionaalse mulje. Isegi kui blogid on kohati tunduvalt kehvema sisuga kui meie endi omad.
Pole siis ka ime, et Norra blogiauhindade gaala toimub Oslos Grand Hotelis. Samal ajal kui meil on vaja sponsoreid sebida. (jumala eest, mitte kuidagi ei ütle ma siin midagi Mari-Leenu korraldatud ürituse kohta. On täiesti tänuväärne, et ta viitsib ja tahab sellega igasugu kriitikast hoolimata tegeleda.)
- Iroonilisel kombel algab ka selle blogija nimi siiski M-tähega.