Ma olen suur Eesti Laulu ja Eurovisooni fänn. Mu tuttaval oli üks pilet üle ja ta kutsus mind kaasa, mul oli hea meel, sest siis kui ma avastasin, et selleaastased laulud mulle kõik pigem meeldisid ja hakkasin pileteid ostma, olid need juba välja müüdud. Läks hästi. Sain ikkagi minna, VIP piletid meil ei olnud ja šampanjat ei mekutanud reklaamide vahele, kuid vaade lavale oli hea. Lõbus oli.
“Kelle poolt me oleme?” küsis ta. Me arvasime, et vahet pole, kelle poolt, aga me teadsime, et oleme Kerli, Modern Talkingu ja Elina Borni vastu – need laulud olid lihtsalt kehvad. Võrreldes teistega. Minu poolehoid kuulus vaieldamatult Whogaux ja Co´le. Okei, ma ei oleks imeilusale lauljale pannud selga koledat lillelist kleiti, aga see selleks. Laul oli hea. Rasmus Rändvee mulle üldse ei meeldi, aga pagan, kus see kutt rokkis sokid jalast ära. Täiesti pekkis kui hea see esitlus oli. Selle lauluga oleks olnud lausa uhke Eurovisioonil esineda. Ariadne oli mulle sümpaatne, selline tore ja armas koolilaps. kes meenutas natukene koertüdruk Lottet, kuid laul mulle ausalt meeldis. Muidugi olen ma seda viimased mitu nädalat sunduslikult mitu korda päevas kuulnud, sest Ida arvab ikka, et see on tädi Marian, kes laval esineb.
Ivo Linnale pidin ma ka pöialt hoidma. Ma olen üles kasvanud Rock Hotel´i muusikaga ja lapsena olin ma Ivo Linna suur fänn. Mitte et ma ise mäletaks, aga ma olla kunagi lapsena ühel kontserdil tema esinemisest nii vaimustuse olnud, et olin jooksnud metsa lilli korjama, et need oma lemmiklauljale kinkida. Ma kinkisin Ivo Linnale peotäie nõgeseid. Ta oli need naeratades vastu võtnud.
Täna vaatasime Idaga saate kordust. Daniel Levi esinemise ajal hakkas Ida tantsima. “Ida, selle onuga sa oled koos tantsinud,” seletasin ma talle, “siis kui sa beebi veel olid”. Ida vaatas mulle ükskõikselt otsa ja tantsis edasi. Ilmselt saab sellest Ida oma “Ivo Linna ja nõgesed lugu”. Kas sa mäletad, Ida, hakkame me talle meenutama…
See konkreetne lugu muidugi ei olnud minu arvates Danieli parimaid lugusid, kuid Daniel on sümpaatne. Nii lihtne ongi.
Kerlil olid ilmselt juba kohvrid pakitud, et Kiievisse minna ja tehke mis tahate, mina ei saa sellest Kerli pushimisest aru. No ei olnud ju hea laul? Ma ei ole ju ainuke, kes nii arvab? Elina Bornist ma ei viitsi isegi rääkida. Miks on nii, et kõik, kes kaalus alla võtavad või endale kunstrinnad panevad, peast soojaks lähevad? Miks kõigist peab vorpima mingid seksikiisud? Miks noored naised tahavad seksikiisud olla? Ses mõttes, et kas seksikus ongi vaid suurte rindade ja võimalikult palju palja ihu näitamine? Ma olin seltskonnas, kus oli ka üks 15-aastane tüdruk. Nägi ülimalt khuul, nooruslik, moodne ja ÄGE välja. Rohkem selliseid noori ja vähem seksikiisusid!
Ja Verona? Me lahkusime kui võitja selgus. Mis asi see oli? Ausalt? Vanamoodne kleit ja soeng + Koit Toome inin? Tahame nii jubedalt olla Põhjamaad ja siis näitame maailmale, kuidas me tegelikult oleme ikka täiesti Ida-Euroopa? Kusjuures ma olen muusikas suht kõigesööja. Mulle meeldib tegelikult Lõhmus. Aga no see lugu… Koju sõites kruttisin ma raadiokanaleid, Ring FMis võeti vastu raadiokuulajate kõnesid. Kell oli umbes pool 12. 80% kuulajatest ütles, et võitis “kõige super-megam” lugu. Pooled helistajatest olid juba nii pidumeeleolus, et diktsioon meenutas taani keelt. Nad olid mitu korda hääletanud selle loo poolt. Ma ei imesta. Üks ütles veel, et kui “Hellasid vellesid” polnud valikus, siis see oli küll ainus mõistlik valik. S.O.T.T.
Hmh, aga ma ei tea, miks ma hakkasin üldse lauludest rääkima, kui tegelikult tahtsin ma hoopis reklaamidest rääkida. Peale esimest, “Pereviina” reklaami, oli mul soov Perekooli minna ja vaadata, kas see on juba lõhki läinud kommentaaridest, kui mage see kõik oli ja üldse mitte sobilik. Piiripealne huumor, kuid koer ongi sinna maetud, et need, kes otsivad huumorit, ei pruugi seda leida, kui aga otsida irooniat, siis oli hoopis teine pilt. Ja no, mis te arvate, mida ma tundsin, kui tuli uue restorani “Plankton-plankton” reklaam, kus kõigile, kes midagi ei talu, pakutakse eksklusiivset käsitöö-planktonit. Ma pidin naerust toolilt maha kukkuma, sest noh…hallooo….plankton! Ilmselgelt loevad Ott Sepp ja Märt Avandi mu blogi, sest kuidas nad ometi muidu sellise planktoninalja peale tulid. Ma ei mäleta enam, kes oli see kommenteerija, kes siin blogis “planktoni” mõistet meile tutvustas, kuid mina tema asemel nõuaks nüüd autoritasu. Planktoninali ja kõige-talumatus on jõudnud massidesse. Kurat, see oli hea nali! Nüüdsest võiks minu haterid ka lausa eraldi klassidesse liigitada – tavaline plankton ja käsitöö plankton. Rünnake!
Mul oli mingi periood Ott Sepa ja Märt Avandi huumorist kopp ees, kuidagi liiga palju sai neid. Eilne oli aga minu enda jaoks nende täielik tagasitulek. Ma täiega nautisin nende huumorit. “Please come and take us again, we will not fight back! You were brutal but fair!” Vaene Måns, kes ajaloo eest muudkui vabandama pidi;) Ja no kui jutt juba Månsi peale läks. Miks on nii, et tuleb üks Rootsi kutt, esitab põhimõtteliselt samasuguse laulu nagu Lõhmus võiks valmis kirjutada ja kogu Saku Suurhall sööb tal peost, kõik meie enda artistid kahvatusid ja tundusid kodukootud. Materjali meil ju on, miks meie popplauljad samal tasemel esineda ei suuda? Mis puudu jääb?
Jüri Pootsmani avalugu näitas, et me oskame Eestis show´d teha, et meil on kihvtid esinejad ja head lood, aga seda me maailmale ei näita. Me näitame piinlikke kaarditrikke ja üheksakümnendaid.