Tegelikult on see üks nendest postitustest, mida ma mõtlesin, kas üldse kirjutada või mitte, sest tegu on ikkagi murega, mis seotud mu lapsega, ja kuna mul endal on oma koolipõlvest sellel teemal trauma, siis…noh ma ei osanudki seisukohta võtta. Kõik jääb ju internetti üles…Kuid ma otsustasin sellest siiski kirjutada, sest ma olen aru saanud, et täid ei surnud Nõukogude Liiduga välja ja probleemiga on kimpus paljud. Võib olla see postitus aitab siis kaasa sellele, et ei mina ega teised sama murega ei tunneks nii häbi?
Ühesõnaga jutt täidest. Idal on kaks korda lasteaias peast täid leitud. Esimene kord keetsime me reaalselt kogu elamise üle (siinkohal tuleb ikka kasuks, et ma Mr Poppinsi ja Monki ristsugutisega koos elan) ja seebitasime, šampoonitasime, õlitasime end erinevate täivastaste vahendite terve perega. Ma võin pea anda, et probleem sai kõrvaldatud. Ja nüüd siis jälle uuesti sain samasuguse teate, et Idal on külalised.
Mul tuli nutt peale. Jah, ma sain teada, et Norras ja Rootsis ja Taanis on see täiesti tavaline igapäevane nähtus, kus keegi ei tee teist nägugi. Tehakse kuur läbi ja ongi meelest. Meie aga elame siiski postsovjetlikus ühiskonnas, kus täidesse sugugi nii suvaliselt ei suhtuta. Kui ma koolis käisin, siis minu jaoks oli kõige õudsam hetk see, kui klassi astus sisse täikontroll. Lappas kõik lapsed läbi ja need, kelle peast midagi leiti, kutsuti kaasa arstikabinetti. Üsna tihti olid täid peas lastel, kes olid vaesematest või probleemsematest peredest ja nii hakati loomulikult täidega lapsi kohe narrima. Minul ei leidnud täikontroll kunagi peast täisid, aga mul on täid olnud. Selleks, et ma ei peaks häbi pärast maa alla vajuma, võttis mu vanatädi mu juuksed (ja mul olid PIKAD paksud juuksed) ette ja puhastas need karv karva haaval tingudest puhtaks. Pea lasti Dihlofossiga üle ja pandi kilekott pähe, et kõik võimalikud mitte oodatud külalised ära sureks. Ebainimlikke mooduseid täideks vabanemiseks oli veelgi, aga mul ei ole need õnneks lihtsalt meeles. Igatahes sain ma tänu tädi kannatlikkusele täidest lahti ja ei pidanud kunagi narrimise all kannatama. Aga ma kartsin täikontrolli terve oma algkooli ja vist ka veel põhikoolis, sest ma teadsin, et mul on täid olnud ja ma teadsin, kuidas teisi täide pärast narriti.
Mul on täidest lapsepõlvetrauma. Ma tean nüüd, et arvamus nagu oleks peatäid on märk kehvast hügieenist, on aegunud ja ekslik ning nendega võib kimpus olla ka piinlikku puhtust armastav inimene, kuid mul on ikka peas kinni teadmine, et nii arvati kui mina koolis käisin. Siis oli see suurim häbiasi üldse. Tänapäeval räägitakse küll, et täid ei ole häbiasi ja sellest tuleb julgesti rääkida, kuid mul on ikka häbi. Mitte oma lapse pärast, vaid enda kui vanema pärast. Miks on minu lapsel juba teist korda täid?
Ja mul vasardab peas üks lause, mida üks õpetaja (mitte Ida lasteaias) ütles. “Oh, ärge muretsege, et teie need täid lasteaeda viisite, meie siin hoiame silma peal lastel, kes on ….khm…noh…peredest, kust täisid on varemgi tulnud.” Ta pidas silmas kehvemal järjel olevaid peresid. Aga hetkel oleme ju meie üks “selline pere, kellel silma peal hoida tuleb”!
Norras oli välisukse peal sarnase mure korral suur silt “selles ja selles rühmas on märgatud täisid, palun vaadake oma laste pead üle!”. Ma lugesin seda silti, võdistasin küll õlgu, kuid rohkem ma sellele murele ei mõelnud, kui et ka kammisime Ida juukseid hoolikamalt. Siin meenus mulle aga, et sel teemal ühe lasteaia juhatajaga vesteldes, ütles ta, et sellise murega saadetakse vanematele meil, üldine, ilma nimesid nimetamata, umbes sama nagu Norra lasteaias oli uksel hoiatav silt, et vanemad oleksid teadlikud, kuid et kellelegi ei saaks teised näpuga näidata. Kui te arvate, et vanemad ei hakanud juhatajale helistama, et siiski välja uurida, kes lasteaias “probleemne” laps on, kellest tuleks eemale hoida, siis te eksite.