Tegelikult on see üks nendest postitustest, mida ma mõtlesin, kas üldse kirjutada või mitte, sest tegu on ikkagi murega, mis seotud mu lapsega, ja kuna mul endal on oma koolipõlvest sellel teemal trauma, siis…noh ma ei osanudki seisukohta võtta. Kõik jääb ju internetti üles…Kuid ma otsustasin sellest siiski kirjutada, sest ma olen aru saanud, et täid ei surnud Nõukogude Liiduga välja ja probleemiga on kimpus paljud. Võib olla see postitus aitab siis kaasa sellele, et ei mina ega teised sama murega ei tunneks nii häbi?
Ühesõnaga jutt täidest. Idal on kaks korda lasteaias peast täid leitud. Esimene kord keetsime me reaalselt kogu elamise üle (siinkohal tuleb ikka kasuks, et ma Mr Poppinsi ja Monki ristsugutisega koos elan) ja seebitasime, šampoonitasime, õlitasime end erinevate täivastaste vahendite terve perega. Ma võin pea anda, et probleem sai kõrvaldatud. Ja nüüd siis jälle uuesti sain samasuguse teate, et Idal on külalised.
Mul tuli nutt peale. Jah, ma sain teada, et Norras ja Rootsis ja Taanis on see täiesti tavaline igapäevane nähtus, kus keegi ei tee teist nägugi. Tehakse kuur läbi ja ongi meelest. Meie aga elame siiski postsovjetlikus ühiskonnas, kus täidesse sugugi nii suvaliselt ei suhtuta. Kui ma koolis käisin, siis minu jaoks oli kõige õudsam hetk see, kui klassi astus sisse täikontroll. Lappas kõik lapsed läbi ja need, kelle peast midagi leiti, kutsuti kaasa arstikabinetti. Üsna tihti olid täid peas lastel, kes olid vaesematest või probleemsematest peredest ja nii hakati loomulikult täidega lapsi kohe narrima. Minul ei leidnud täikontroll kunagi peast täisid, aga mul on täid olnud. Selleks, et ma ei peaks häbi pärast maa alla vajuma, võttis mu vanatädi mu juuksed (ja mul olid PIKAD paksud juuksed) ette ja puhastas need karv karva haaval tingudest puhtaks. Pea lasti Dihlofossiga üle ja pandi kilekott pähe, et kõik võimalikud mitte oodatud külalised ära sureks. Ebainimlikke mooduseid täideks vabanemiseks oli veelgi, aga mul ei ole need õnneks lihtsalt meeles. Igatahes sain ma tänu tädi kannatlikkusele täidest lahti ja ei pidanud kunagi narrimise all kannatama. Aga ma kartsin täikontrolli terve oma algkooli ja vist ka veel põhikoolis, sest ma teadsin, et mul on täid olnud ja ma teadsin, kuidas teisi täide pärast narriti.
Mul on täidest lapsepõlvetrauma. Ma tean nüüd, et arvamus nagu oleks peatäid on märk kehvast hügieenist, on aegunud ja ekslik ning nendega võib kimpus olla ka piinlikku puhtust armastav inimene, kuid mul on ikka peas kinni teadmine, et nii arvati kui mina koolis käisin. Siis oli see suurim häbiasi üldse. Tänapäeval räägitakse küll, et täid ei ole häbiasi ja sellest tuleb julgesti rääkida, kuid mul on ikka häbi. Mitte oma lapse pärast, vaid enda kui vanema pärast. Miks on minu lapsel juba teist korda täid?
Ja mul vasardab peas üks lause, mida üks õpetaja (mitte Ida lasteaias) ütles. “Oh, ärge muretsege, et teie need täid lasteaeda viisite, meie siin hoiame silma peal lastel, kes on ….khm…noh…peredest, kust täisid on varemgi tulnud.” Ta pidas silmas kehvemal järjel olevaid peresid. Aga hetkel oleme ju meie üks “selline pere, kellel silma peal hoida tuleb”!
Norras oli välisukse peal sarnase mure korral suur silt “selles ja selles rühmas on märgatud täisid, palun vaadake oma laste pead üle!”. Ma lugesin seda silti, võdistasin küll õlgu, kuid rohkem ma sellele murele ei mõelnud, kui et ka kammisime Ida juukseid hoolikamalt. Siin meenus mulle aga, et sel teemal ühe lasteaia juhatajaga vesteldes, ütles ta, et sellise murega saadetakse vanematele meil, üldine, ilma nimesid nimetamata, umbes sama nagu Norra lasteaias oli uksel hoiatav silt, et vanemad oleksid teadlikud, kuid et kellelegi ei saaks teised näpuga näidata. Kui te arvate, et vanemad ei hakanud juhatajale helistama, et siiski välja uurida, kes lasteaias “probleemne” laps on, kellest tuleks eemale hoida, siis te eksite.
Jaa, siin osatakse olla “taktitundeline”… Ma olen ka kuulnud, et need shampoonid ja muud vahendid ei mõjuvatki tänapäeva täidele nii tapvalt kui arvatakse ning mina tean, et täid armastavad just puhtaid päid.
Ma nüüd ei mäleta kus maailma otsas on kohe sellised spets salongid oma atribuutikaga ja täi imejatega, teevadki pead täivabaks. mh, kuskil ma olen neid näinud.
Jp, ma sain ka Norra lasteaias teada, et täid on immuunsed neile vahenditele, aga siis mind see info ei kõigutanud, sest no meil polnud ju probleemi. Nüüd olen täiesti mures:(
Tundub, et täid levivad samuti kui gripp.Ka minu lapse lasteaias oli äsja see probleemiks
Ma ei saa aru, kas neist kuidagi ei saagi lahti? Nii õudne!
Minu 2- ja 4-aastasel tuvastati ka sügisel Soome lasteaias täid. Kuna olid esimesed lapsed, kellelt leiti, siis endal jäi selline mulje, justkui meilt oleks see jama alguse saanud, kuid kes seda teab – võibolla olid teised vanemad lihtsalt tähelepanelikumad olnud ja oma lastel need elajad diskreetselt eemaldanud. Sai ka kogu pere ja elamine põhjalikult šampoonitatud, kammitud ja pestud, aga näed – veidi enam kui nädala pärast avastati lasteaias jälle, et me polnudki neist lõplikult lahti saanud. Teine kuur lõpuks siiski aitas, kuid kontrollisin ja hoidsin hinge kinni veel kaua aega. Lasteaias öeldi otsesõnu, et kui enne lahti ei saa ja asi epideemia mõõtmed võtab, siis lahendus saabub, kui õues miinuskraadid tulevad (kuna oli oktoober, siis need külmad õnneks tulid ka).
Enne seda jama olime mehe kodumaal Hispaanias ja kahtlustan, et saime need täid sealt, kuigi kõik sugulased ise väitsid, et asi polnud tollal päevakorras. Paaril korral varem, kui olime seal pikemal külaskäigul, oli muidu sellest juttu olnud, et vennalastel olevat täiprotseduurid käimas. Hispaanias tähendabki see konkreetselt seda, et käiakse kuskil peentes spetssalongides, kus täisid peast ära imetakse. Võtab tunde, tehakse mitu seanssi ja maksab roppu raha. Ja seal tõesti on see iga-aastane teema sõltumata pere steriilsusastmest, rahakusest vms. Aga vaatamata täide igapäevasusele on mulle jäänud mulje, et see teema on siiski selline, millest natuke sosistatakse, selle asemel, avalikult ja ausalt rääkida.
Elan Rootsis, lapsed on 5 ja 4 aastat vanad. Esimene kord leidsin täid maikuus Lapsed end ei kratsinud eriti, korra leidsin poisil juustepiirilt mingi satika, arvasin, et eks ta väljast selle üles korjas kuskilt, sest et minu arusaamise järgi on täid heledad, see aga oli tume eksemplar. Kui ma umbes nädala-pooleteise pärast ka ise end kuklast ja kõrvade tagant kahtlaselt tithti kratsisin, siis lasin kammi käiku. Ja nii oligi – olid nii lapsed kui ma ka ise täidega ringi käinud. Kahtlustan,et hea paar nädalat. Õnneks saime ühe kuuriga hakkama, leidsime ülihea shampooni.
Nüüd, eelmisel nädalal, kui ma hommikul tütrel juukseid kammisin enne lasteaeda minekut leidsin sealt jällegi tuttavad tegelased. Ega midagi – sel päeval jäime koju ja pesime rõõmsalt pead….. Lasteaeda muidugi teatasime.
Siin on see tõesti selline igapäevane asi ja keegi näpuga näitama ei tule, ega asotsiaaliks ei pea, kuur läbi teha, kontrollida ja kui tulevad tagasi – uuesti peapesu. Ja kindlasti lasteaeda teada anda, siis nad saavad vastavasisulise sildi üles panna. Kuigi endal lapsepõlvest need kogemused puuduvad, on mul ikkagi kuskil kuklas tunne,et ega ma oma Eesti tuttavatele sellest elamusest rääkima kipu, mine tea, mis arvavad 🙂
Kahjuks on see jah nii et halvematest peredest pärit lastel on täid kauem ja tihedamini kui heal järjel perest pärit lapsel .Põhjuseid miks täisid ei avastata on palju.Võimalik et vanemad ei hooli,vb alkohoolikud jne.Ja põhjus miks täidest jagu ei saada on ju ikka see et see maksab raha.Nii öelda harju keskmisest pereat pärit laps saab täid ,need ravitakse välja ja siis kõik.Kui saab need kuskilt uuesti siis vanemad jälle ravivad ja siis rahu majas mingiks ajaks jne.Aga see laps kes teab et ta peres raha pole ,ta võibolla ei kurdagi pea sügeluse üle .Ta vb usub et see on nagu veel üks mure vanematele ja ta ei taha neid muretsema panna.Ühesõnaga nii kurb kui see ei ole siis ussid ,täid ja tegelikult kõik viirushaigused levivad kauem ja tihedamini peredes kus et ole raha ja vb ka tahtmist probleemile lahendust leida .
Ehk siis sinu teooria järgi peaksingi ma end nüüd “kehvemaks pereks” pidama? Esimesel korral tegime kuuri ja pesime täišampooniga ja kammisime end ogaraks, rääkimata maja ja asjade pesemisest. Ometi on täid tagasi. Jah, vbla on need seekord saadud nt laeva mängutoast, aga fakt on fakt – täid on peas teist korda, kedagi ei huvita, kust need sinna said.
Hahaa. Tead see on minu õudusunenägu. Mul ei anna ju midagi välja kammida 😀 pole kunagi neid olnud ka. Nagu ka rõugeid. Oi kuidas kardaaaaaaan. Peaaegu jäi laps seepärast tegemata 😀
Jaa, sul aitaks vaid nulli ajamine:D ma kardan täisid, puuke (st ma ei karda neid loomadelt ära võtta, see on kodus minu töö, aga ma kardan neid endale külge saada), tuvisid, šampuse pudeli avamist ja õhupalle…
On olemas ka täide ennetamiseks mõeldud spray (Rootsis vâhemalt on müügil).
Kui mu laste lasteaias/koolis probleem päevakorral oli, siis ma lasin igal hommikul neil juuksed üle sellega.
Norras on ka. Aga ma usun et ka Eestis on. Pean vaatama
Iga kord kui kuskil kuulen sõna “täi” hakkab pea sügelema 😀
Ma tean:D mul ka
Minu lapse klassis on ka 4 aasta jooksul 2 tiiru täisid olnud ja ikka nii, et peaaegu tervel klassil olid. Teist korda lahendasime asja nii, et ostsime apteegist mingi spets eliktrilise kammi ja jäi kogu see šampoonidega mâssamise jama ära. Aga fakt on see, et ega nendest enne lahti ei saa, kui terve rühm + nende pered on asjaga tegelenud. Muidu jäävadki tagasi tulema. Edu vôitlemisel!
Eks see täide asi on jah iga lasteaia vanuses lapsega teema. Mina isiklikult arvan, et väga vahet ei ole, kellest alguse saab, laps on laps, olenemata palju peres raha on. Eriti hea oleks muidugi, kui kellelgi lasteaias leitakse, et siis tehtaks kogu rühmale nn “hooldus”. See võiks kohe selline kord olla 🙂 Sest ega kui ühel tehakse kodus pea korda, siis teisel vb kohe ei tehta ja nii on esimesel uuesti putukad peas. Loomulikult tuleks sellest ka vanemaid teavitada, et ka nemad teaks end üle vaadata. Aga noh… see selline mõte mul ainult.
Minu tüdrukutel oli ka kunagi ja esimese korraga samuti lahti ei saanud. Siis aga läksime kindla peale välja ja ämma soovitusel värvisime lastel juuksed juuksevärviga ära. Ega see muidugi tagantjärele hea mõte ei olnud aga vähemalt saime pikaks ajaks lahti. Hiljem kooliajal on ka see teema üleval olnud aga siis on nad juba ise värviga koju tulnud, pole spetsiaalshampoonidega möllama hakanudki.
Ja eks see meie aja terror ongi pigem meis endis sees, meie lapsed on õnneks parema kogemusega.
Ma olen aru saanud, et täidele just pigem meeldiki puhastes juustes olla. Ehk siis liigne hügieen võib neid pigem meelitada.
Mäletan, et ka mul olid lapsepõlves täis ning nendest lahti saamiseks pesti pead petrooliga. Mingit häbitunnet õnneks ei jäänud kuna see juhtus enne kooliiga ning lasteaias ma ei käinud.
Soovitan veel juuksed sirgendajaga üle lasta, see tapab kõik munad ka ilusti ära.
See on hea soovitus. Keegi soovitas koolutada, et tema lapsel aitas vaid see. Ma ise poleks sellise nipi peale tulnudki
8.klassis oli nii, et kratsisin pead suht tihti mingi poolteist nädalat. Ema arvas juba, et olen lolli harjumuse külge saanud..pahandas ka, et mida ma kratsin muudkui.
Ja siis üks päev juukseid kammides mingi imelik satikas kukkus harja küljest varrukale, näitasin kohe emale.. no selge- täid!