Risikin sellega, et jälle kade olen noorte peale, kes midagi oma eluga saavutavad ja silma paistavad erinevalt minust, kes ma olen ambitsioonitu, madalalaubaline ja kole nagu planktonile meeldib mind iseloomustada, aga ei saa mina mitte vaiki olla.
Piinasin Marekit ja ennast eile selle Prooviabielu saatega (never again!) ja hakkasin mõtlema, miks inimesed teatud asju teevad. Mis neid selleni viib? Mida nad saavutavad? Öelda tahavad? Näidata?
Okei, lepime kokku, et see on reality, kus ilmselt vaatajate huvides lõigataksegi midagi kokku nii, et oleks intrigeerivam, aga faktid jäävad faktideks, et keegi ei kalla osalejatele sunniviisiliselt alkoholi kõrist alla, keegi ei lõika neil pükse jalast ära, keegi ei sunni neid kaamera ees seksima. Miks inimesed vabatahtlikult sellist asja teevad? Tahavad “funnida”, ütlevad ühed. WTF? Fun on minu arvates peole, kontserdile, reisile, kohvikusse minek, mu pärast kasvõi sõbrannadega purju joomine ja lolluste rääkimine, fun ei ole end inimeste ees lolliks teha, isegi kui nad “tegelikult on jumalast normaalsed inimesed” nagu saadetes osalejaid tundvad inimesed kommenteerivad. Mis mõttes muidu normaalsed inimesed? Et muidu on arukad ja targad inimesed, lihtsalt tahavad inimestele pakkuda meelelahutuseks nö oma päid kandikul? On ju teada, et sellised “staarid” tõmmatakse foorumites ribadeks. Ei ole need ikka “muidu päris normaalsed inimesed”, kes sotsiaalmeedias oma tisse eksponeerivad üksiksarvede taustal * või vabatahtlikult igasugu kaheldava väärtusega saadetest osa võtavad. Need on ilma ilustamata lihtsalt lollid inimesed. Pärast nutavad, et kommentaatorid mõnitavad ja kiusavad.
Kas neile inimestele vähemalt makstakse?
Ma ei suuda aru saada, mis paneb inimesi internetis endast jagama igasugu “naljavideosid”. 25aastaselt on fun, aga kas ka 55selt? Või kui lapse klassikaaslased kunagi avastavad, et sellised naljavideod on suurepärane materjal narrimiseks. Kas siis on ka fun? Mul tuleb kananahk inimeste lollusest peale kui selliseid videosid vaatan. Üks noor blogija tegi kunagi video sellest, kuidas ta peaaegu HIVi sai, aga tegelikult ei saanud. Mis sunnib inimesi iga hinna eest esinema? Kuulsusejanu? Tähelepanuvajadus? Haigus?
Kas sellised videod ja saated ongi saavutused, mille poole peaks (iga blogija) pürgima, et oleks popp ja pildis? Kummalised talkshow´d, reality´d, videod, pildid – kõik müügiks. Pealt näha normaalsed inimesed, kel võiks oma ajaga midagi palju targemat teha, on tihti esimesed, kes on platsis, kui on võimalus ühel või teisel moel pildis olla. Ma ei saa sellest aru! Jälle.
Kas need tõesti on saavutused, millel on mingi väärtus? Näha end telekas või saada Instagrami pildile tuhandeid laike ja takkakiitvaid kommentaare. Miks minul neid inimesi vaadates piinlik hakkab? Ja mitte neil endil. Neil on fun.
*Tuli meelde, et Mallukas ületas ka oma tissidega uudistekünnise ja kuigi mingi osa maailmast arvab, et kõik keerleb vaid ümber tema, siis jumala eest, ma ei pidanud tema tisse silmas.