Vanasti kui mul veel “päristöö” oli, oli üks osa sellest tööst võimalike edasimüüjatega kohtumiste kokkuleppimine ja siis kohtumiselt kohtumisele kappamine. Ma püüdsin alati ühte päeva panna võimalikult palju kohtumisi, sest pole ju mõtet kohale sõita, et vaid ühe inimesega pool tunnikest kohvi juua. Õhtuks olin ma alati nii surmväsinud, et vajusin lihtsalt voodisse. Aga mulle on selline töö alati meeldinud. Kuni mingi hetkeni. Ühel hetkel sai mul müügist nii kõrini, et ma lubasin endale, et ei hakka seda tööd kunagi tegema.
Kuidagi läks aga nii, et muude tegevuste kõrvalt üks ja teine ikka küsis, et kas ma ei tahaks seda või toda teha ning ühel hetkel avastasin ma end täiesti ootamatult tagasi müügi-ja turunduserattal. Enne kui ma arugi sain, millega ma end uuesti sidunud olen, tegin ma tööd, mida ma lubasin, et kunagi enam ei tee. Okei, muutunud on küll see, et ma ei müüks igat asja, ma ei müüks MITTE KUNAGI enam varuosasid metsaveohaagistele ja ma ei müüks VIST (palk)maju, aga muidu mulle üldjoontes müük meeldib. Välja arvatud ka telefonimüük, millega ma kunagi alustasin. MITTE KUNAGI ei müüks ma enam telefoni teel ajakirju ja loteriisid. Sellest tööst on mul küll täielik trauma. Aga kogu muu müügiga seonduv mulle siiski pigem meeldib.
Täna ärkasime me kell pool kuus. Marek viskas mind ära Oslosse ja sõitis ise Idaga edasi Rootsi. Mul oli tegelikult õudselt hea meel, et ma sain Ida seekord “maha raputada”, sest ma olin endale korralikud maratonpäevad ette valmistanud. Lisaks jäi mulle natuke vaba aega iga kohtumise vahel, nii et ma otsustasin nagu piiblimüüja erinevate ettevõtete uksele koputada ja lihtsalt “puusalt tulistada”. Tegelikkuses oli mul ikka plaan, et homseks ette valmistada, ära kammida ja klanida, aga ühtäkki tundus mulle, et on õige just nüüd ja kohe pihta hakata.
Pärast viit ja poolt tundi mööda Oslot koperdamist jõudsin ma oma kodinatega hotellituppa. Tuba on küll väike nagu karp, ega selle hotelli nimi muidu CityBOX poleks, aga siin oli olemas kõige olulisem – VOODI ja WIFI. Muud ma ei tahtnudki. Ma ei tunne oma jalgu, mu keha suriseb jalutamisest, mu pulsikell on 18975st astutud sammust ilmselges šokis ja ma olen tegelikult ka kerges palavikus, kuid sellest hoolimata olen ma täna rahulolev. Isegi blogimise koha pealt. Vist.
Tuju on kuidagi tagasi. Mingi rahulolu. Ja arusaam, et tegelikult ei olegi oluline, mida anonüümne kommentaator minust ja minu tegemistest arvab. Homme ootab ees uus maratonpäev.