Mul on üks tuttav, kelle Facebooki vaadates ma olen alati imetlenud seda, kuidas ta töö kõrvalt jõuab lapsega nii palju käia ja tegeleda. Küll nad on kohvikus, teatris, pargis jalutamas, mere ääres. No ühesõnaga tundub üks hästi vahva ema olema, kes oma lapsele õiget lapsepõlve oskab pakkuda.
Paar päeva tagasi kirjutas ta mulle, et mind hoiatada, et ma Idaga nii palju ei tegeleks ja ringi ei käiks, sest tema oli käinud lapse arenguvestlusel, kus talle soovitati, et ta lapsega vähem ringi käiks ja tegeleks. Kuna talle on minu Facebooki ja blogi järgi jäänud mulje, et meie käime Idaga veelgi rohkem, siis ta soovitas meil ka tagasi tõmmata, et samasuguseid arenguvestlusi läbi ei peaks tegema. Tema soovitus oli muidugi nali, arenguvestlusel õpetaja öeldu mitte. Ma olen igasugu asju kuulnud, kuid seda, et lapsega peaks vähem tegelema, kuulen ma esimest korda. Mina, loll, vedasin ka Ida alles hiljuti V Spaasse.
Põhjus, miks lapsega vähem tegelema peaks, oli see, et kui liiga palju käia, siis see muutub lapse jaoks tavaliseks ja laps ei oska sellest rõõmu tunda. Lisaks tunnevad teised end halvasti, sest kõigil võib olla pole võimalusi. Olen selle viimase osaga nõus, et kõigil tõesti pole võimalust koolivaheajal soojale maale sõita, aga ega siis sellepärast ei saa ära keelata teistel reisimist. Kui laps, kes palju reisib, teiste ees uhkustama hakkab või teisi alavääristama sellise võimaluse puudumise tõttu, siis tuleb lihtsalt lapsele selgeks teha, miks see ilus ei ole. Minul on siiralt hea meel, et mul on võimalus Idaga koos Rootsi ja Norra vahet reisida, see avardab ikka nii palju silmaringi kui natukene ka on võimalust Eestist väljapoole vaadata.
Samamoodi oleks mul pigem hea meel kui kohvikus käimine saakski lapse jaoks tavaliseks. Selles mõttes, et ta õpiks, kuidas kohvikus ja restoranis käituda. Kuidas ta muidu õpib? Noa ja kahvliga söömise õpetan ma muidugi ka ise kodus ära, kuid kohvikutes käies õpib laps hoopis rohkem. Ma tean ka koole, kus käidigi terve klassiga mingi aja tagant koos restoranides, et lapsed õpiksid etiketti. Minu meelest kiiduväärt mõte, mida tuleks rohkem teha. On ju nii, et lasteaedades ja koolides kogutakse pidevalt mingit raha, sama hästi võiks siis koguda raha, et kõik koos saakski kohvikus käia. Et oleks võimalus ka nendel lastel, kes muidu võib olla kohvikus ei käikski.
Igatahes on see naeruväärt soovitus, et lapsega väheme tegeleda. Mu meelest pigem ikka peaks nende vanemate, kes oma lastega kusagil ei käi, tähelepanu sellele pöörama, et nad just rohkem käiks. Ka tasuta tegevusi on päris palju, kasvõi Kadriorus või mere ääres jalutamine. Aga lapsed ei oska ju käituda, olen ma kuulnud ettekäänet, ma ei saa temaga restorani minna. Aga kuidas need lapsed siis õppima peavad? Kui nad kodust väljas ei käi, siis nad ju ei õpigi? Ei saa trenni minna, sest laps on veel liiga väike? Ega siis ei peagi kohe trenni minema, aga koos ujulasse ikka? Mina ei armasta väga ujumist, kuid nähes, kui väga Ida basseinis hullas, siis ma lihtsalt pean temaga rohkem ujumas käima hakkama. Ujumistrenni veel ei pane, kuid mine tea, mis edasi. Võib olla on meie peres uus Melissa kasvamas.
Kui ma panin üles pildid Ida 3. sünnipäeva tähistamisest Kõue mõisas, kirjutasid mõned käod, et näed, paned printsessikleidi selga küll, aga ikka ei oska käituda ja jääb maaplikaks ning poeb laua alla mängima. Mina ei suuda aru saada, mis selles halba on? Kolmeaastased lapsed võivadki natuke ringi joosta ja ka laua all mängida. Kui on vaja, lähen ise ka sinna laua alla mängima ja jooksen lapsega koos ringi.
Lapsed vajavadki rohkem tegelemist. Konkreetselt tegelemist. Mitte vaid asju ja nutitelefonis passimist. Alles mulle jäi ka silma üks vahva artikkel, mida tasub lugeda (link).
Ma siiski siiralt loodan, et see vähem käimine ja tegelemine ei ole mõeldud nii otseses mõttes. Ma usun, et kui vanem, kes lapsega palju ringi käib, ka lapsele pidevalt selgitab kus nad on ja mis see on ja kuidas seal käitutakse siis on see lapsele pigem kasuks. Aga eks leidub ka vanemaid, kes lihtsalt veavad oma lapsi kaasa aga selgituste asemel peavad need lapsed lihtsalt kaasas loksuma ja katsuma kuss olla. Need lapsed tõesti ilmselt ei oska nautida uusi kogemusi ja kohti kuna need vast kipuvad seostuma ebameeldivate emotsioonidega.
Ise jään uskumuse juurde, et laps vajab selgitusi ning tegevusi toimuva kohta. Talle tuleb selgitada kuidas käituda kohvikus või ühistranspordis. Kuidas see laps siis muidu õpib?
PS! Tean tütarlast, kes veel põhikooli lõpus tellis tädiga väljas söömas käies alati supi. Kuidagi kogemata selgus, et ta lihtsalt ei osanud veel noa ja kahvliga süüa. Minu kolmene küsis meie eeskujul endale noa ja kahvli umbes kahesena, praegu sööb nendega ilusti ja puhtalt. Selgitused, õpetused ja eeskuju ilmselt toimisid.
See soovitus vähem käia oli täpselt nii mõeldud, vähemalt nii mu tuttav selle info mulle edastas
Nalja teed või. Ikka sünnist saadik tuleb kasvatada üks ääminavää. Kohe meik näkku, nurka istuma ja huuli torutama. Mis jooks ja mis mäng aru ma ei saa.
Mina olen see matsiplika, kes vanaisaga garaažis istus ja mööda puid ronides kleite lõhkus. Ei ütleks, et nüüd käituda ei oska. Oma pikast ei kasvata ma minavää’d. Mu mees sureks igavusse, kui selline oleksin 😀
Miks peaks lapsest kasvatama “ääminavää”-d? Tibide ja machonaiste vahele jääb päris korralik ports igasugu erinevaid naisetüüpe. Ma tegelikult ei saa su kommentaarist aru. Kui sa mööda puid ronisid, siis sul oligi see lapsepõlv, mida lapsele vaja on.
Aa sry, ma vist olen täna pikkade juhtmetega, võttis aega, et aru saada:D
Ma olen hästi seda meelt, et lapsi tuleks oma eludesse kaasata. Kui pere armastab kohvikutes-teatris-kontsertidel käia, siis tuleks lapsi võimalikult palju neile üritustele kaasa võtta. Kui pere käib matkamas, siis lapsed sinna kaasa jne. Mul on üks tuttav pere, kes on hästi kultuurilembene ja nad tõesti võtavad ka tõsise klassikalise muusika kontsertitele koolieelikud kaasa. Sest kuidas muidu lapsed oskavad muusikat nautida ja sellistel üritustel käitumist õppima? Loomulikult nad valivad, kuhu sobib lapsi kaasa võtta ja kuhu mitte. Mõni üritus on pidulikum ja akadeemilisem, ainult täiskasvanutele, ja mõni vabam, kus lapse väike vigin nii palju ehk ei sega. Kontserdil ei panda lapsele klappe pähe ega nutikat kätte, et võimalikult vähe segaks, vaid seletatakse lapsele, mis toimub ja kuidas käituda tuleb.
Mul jäi kuskilt silma mõtisklus teemal kvaliteetaeg vs kvantiteetaeg ja tegelikult peaksid vanemad lastega kvantiteetaega veetma, mitte rõhuma kvaliteetajale. Ja see oli teismeliste alkoholitarbimisega seotud teema, mitte väikelastega. Minu arust on teie peres kvantiteetaeg väga hästi paigas, sest Ida veedab tõesti palju aega teiega, sest te kaasate ta oma reisidele. Alati ei peagi see olema midagi erilist ja palju tegelemist, vaid lihtsalt ühes ruumis viibimine.
Jah, mina olen täpselt sama meelt, et laps tuleb oma eludesse kaasata. Ma ei arva, et beebisid peab igale poole, sh reisidele kaasa vedama ja kindlasti on vaja vanematel ka oma aega ilma lapseta, kuid lastega on lõbus koos teha ja käia. Nende maailmapilt on nii huvitav ja nii äge on neile seletada ning näha, kuidas nad iga korraga aina rohkem aru saavad. Nt kohvikus käimine muutub aina nauditavamaks, sest laps on juba õppinud üht teist.
Ja tihti pole tõesti rohkem vaja kui ühes ruumis KOHAL viibida lapsega. Ilma nutiseadmeteta.
Kägudest rääkisin jh 😊
Ma arvan, et see soovitus on väga individuaalne ja oleneb lapsest. Nt mulle lapsena ei meeldinud perega kuskil väljas käia, see oli minu jaoks nii tüütu ja igav. Kodus oli palju mõnusam, seal sain end vabalt tunda ja oma asjadega mängida. Noa ja kahvliga õppisin ikkagi sööma ja kontserdil-teatris oskan ka käituda 😀 Samas mõni laps võib tõesti seda väga nautida, kui saab kodust väljas käia, nii et oleneb siiski lapsest 🙂
Oh issand, kuidas mulle meeldis oma kolmesele maailma tutvustada! Nad on selles vanuses (ja edasi ka loomulikult) nagu käsnad – imevad kõik endasse ja kuskile (ala)teadvusesse jäävad need kogemused ja see rõõm alles. Ida tundub olevat üks vahva särasilmne uudishimulik laps, sellisega on elu ja seiklused vägagi nauditavad. Eks lapsi on erinevaid ja ´ilmselt kõigiga ei saagi niimoodi ringi rokkida. Meie aga nautisime kohustustevaba elu enne kooli täiega. Mul nüüd igati vinks-vonks ja maailma vastu huvi tundev eelpube kodus. Tõsiselt hea meel , et temaga nii palju tehtud sai.
Kolmepoolese lemmikkoht oli Miia-Milla, Nukuteater, loomulikult BASSEIN. Kodukandi ja kaugemadki mänguplatsid kõik läbi mängitud. Ei kujuta ette, et nende käikude asemel nelja seina vahel oleks passinud. Või et mu kolmene nn täiskohaga lasteaialaps oleks olnud.
Jah, ma poleks ka osanud uskuda või arvata kui äge on kolmesele maailma tutvustada. Ma kavatsen ka enne kooli võimalikult kohustustevaba elu elada, kooliga muutub niikuinii palju, uued reeglid, vähem vaba aega
Ma arvan, et see ka palju oleneb. See otsene soovitus oli küll veidike veidra vaatenurga otsast, aga samas mõnele lapsele on see palju käimine kindlasti pigem ülestimuleeriv. Lapsed on erinevad. Mõni laps saab palju käimisest väga avara maailmapildi, aga teine laps näiteks kaotab palju käimisega koduse turvatunde, ega saa aru, miks tema nii palju peab käima. Selliseid soovitusi ei saa anda ühese malli järgi. Kui laps aktiivse elustiiliga ikka temaise on ja mingeid iseloomulikke iseärasusi sellega ei avaldu, siis on kõik korras. Kui aga laps näiteks muutub paljukäimisest tujutuks, pahuraks või pigem kurnatuks, siis ka seda peaks märkama ja sellisel juhul tõesti natukene käike vähendama.
Kõik oleneb lapsest.
Muidugi oleneb lapsest, aga seda kummalisem on, et see soovitus tehti ju ka ühele konkreetsele lapsele. Lapsele, kellele meeldib käia ja kes ise teeb ettepanekuid, kuhu võiks minna ja mida teha:)
Äkki see õpetaja mõtles seda, et laps peaks saama ka aega, et üksinda ja omaette tegutseda. Et lapsevanem ei pea kogu tema aega ära sisustama. Siis laps ei oskagi midagi üksi välja mõelda või teha. Tal peab vahepeal natuke igav ka oleva, et fantaasia hakkaks tööle. Olen oma laste sõprade hulgas märganud ka selliseid lapsi, kes ei oskagi omaette mängida.
Ei, seda muljet ei jäänud, ta ju ka rõhutas, et muidu teised tunnevad end pahasti, kes käia ei saa.
Aga muidu olen ma sinuga nõus, et oma aega peab ka olema, et nad oskaks ise ka mängida ja oma fantaasiat kasutada