Teeklaasi tormis sain ma palju adekvaatseid nõuandeid, seal hulgas ka ühe sellise, et “mine parem tee seda suuseksi ja ära palun kirjuta rohkem blogi!”. Mina kui õpivõimeline inimene võtsin seda sõna sõnalt ja sellest ka mu blogipaus. Neljandal päeval ütles Marek, et palun palun hakka uuesti blogima, et tema enam ei jaksa. Igaks juhuks, et endast mitte perverdi muljet jätta, ütlen ma, et tegelikult olen ma suuseksi tegemise asemel elanud hoopis elu väljaspool virtuaalmaailma. Ma arvasin, et sellist asja pole olemas. Nii uskumatu kui see ka pole, elu väljaspool helesinist ekraani on tõesti olemas. Ja põnev ka veel teine. Nii palju on juhtunud, et üks osake minust tahaks kohe neist töövõitudest kõigile rääkida, teine osa minust tõmbab aga pidurit, sest keda ikka huvitab kui mul hästi läheb. Olla ju miski karma, millepärast mul nüüd pidavat eriti halvasti minema hakkama.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Ma tahtsin kirjutada sellest, kuidas kättemaks on magus. Ükskõik, mis kujul. Eelmisel nädalal kirjutasin ma selle postituse . Kui ma nüüd eile üle nädala jälle trenni läksin, vaatas mu treener mulle otsa ja ütles, et ja jaa, ma lugesin küll, mis sa minust kirjutasid. Ja ta maksis mulle kätte! Oli veel hullem ja veel kurjem ja käskis veel rohkem pingutada. Selle trenniga on selline lugu, et kui väike paus on sisse tulnud, siis tundub trenn jälle jube raske, ma ei taha küll mõnitada või naerda puudega inimeste üle, kuid ma meenutasin endale puudega inimest, keda üritatakse liikuma saada. Kui siia veel lisada treeneri kättemaks, et ta tegi trenni veel raskemaks ja keeras elektriimpulsid veel tugevamaks, siis eilsed 20 minutit oli nagu piinapink. Paks inimene on raske olla. Ja eriti raske on olla paks inimene, kellel on hull treener. Ja veel eriti raske on olla paks inimene, kellel on hull treener, kes maksab sulle kätte. Planku hoidma pidin ma nii kaua kuni ta nägi, et ma värisema hakkasin pingutusest. Nii et ma pean ikka vaatama, kellest ja mida ma kirjutan. Kättemaks võib pepust hammustada.
Teie muidugi ootasite pealkirja lugedes, et ma kirjutan Sellest-Kelle-Nime-Ei-Tohi-Nimetada, eksju? Tüng!
Teeklaasi suures tormis jagus Sul endal vapustavaid argumente stiilis manoolo bläänikud ja silmade põõritamised ning südikus neid viimasel kolmel päeval oma kommentaariumis trükkida, räägib elule väljaspool helesinist ekraani, vastupidist keelt. Aga ma pean Sind siinkohal tänama, sest ma armastan väga satiiri ja „Ossipere sulnis elu Ussipesa metsas” on jätkuvalt elamusi pakkuv. Naer läbi pisarate, suures koguses siiski tervist kahjustav, aga siiski. Sa ei valmistanud selgi korral pettumust.
Teda, Kerli, ma arvan, et sa peaksid ravima. Åhte ja sama kommentaari kirjutada mingi tuhat korda, päriselt?
Sinu meelest rääkigu teist keelt, ma ei pea sulle midagi tõestama, mul on piisavalt palju muud teha kui mingi trollijaga netis vaielda.
Kui nüüd täpsustada, siis trükitud sai see täpselt kolmel korral, kuna proua Kund-Zujev oma väärikuse puudumisel seda ikka kustutas.
Millest sa räägid? Oma väärikuse puudumisel? Sellised kommentaarid nagu sinu omad næitavad pigem väärikuse puudumist. Minul on su kommentaaridest suht suva. Voi sa arvasid, et ütled midagi sellist, et ma hakkan lahinal nutma vï mis su eesmärk on siin tervistkahjustavas blogis?
Täiesti nõus, sellised kommentaarid nagu minu ja Sinu omad ning Sinu postitused kokku, näitavad väga hästi väärikuse puudumist. Palju räägitakse koolikiusamisest. Ma arvan, et vanematest ja kasvatusest saab kõik alguse. Kui lapsevanem on juba ennasttäis, õel ja sotsiopaat, siis pole ime, et see kandub ka lapsesse. Olukord on ikka üpriski nutune. Lähen vaatan ennast ka korra peeglist…Ja Sina võta eneseimetluse kõrvalt hetk või kaks ja mõtle selle üle, miks see sind nutma ei aja.
Sinu teooriaga olen ma nõus, aga minu analüüsimisel paned sa nüüd natukene pange, seda muidugi võibolla ka põhjusel, et sa ei tunne mind, aga see selleks. Aga mida sa tahad praegu öelda, et minu ema oli ennasttäis, õel ja sotsiopaat? Minu ema on intelligentne, arukas ja väga hea lastetoaga. Või minu laps on seda? Ja tead, kui öelda, et laps on kodu ja vanemate peegel, siis mina võin küll enda kui inimese ja ema üle uhkust tunda. Minu laps on fantastiliselt arukas ja tegus, sõbralik ja seltsiv, laia silmaringiga juba kolme-aastaselt, sest temaga on käidud ja tegeletud.
Sa võid mind mu postituste järgi analüüsida, aga kuna ma tean, et mul ongi tegelikult ka sisu olemas, siis me võime siin samas kokku leppida, et jääme minu suhtes eriarvamusele.
Ära teda siis igaks juhuks lillede keskel ja/või pärgadega kunagi pildista.
Ma ei saa aru, kas see pidi siin mingi iroonia olema?
Ma ei tea ühtegi sotsiopaati, kes ennast ise selleks peaks. Sinu vastus andis ammendava vastuse.
Tänan selle huvitava “analüüsi” eest!
Ma olen juba pikema analüüsi esitanud eelmises teemas. Sa pidasid vajalikuks seda mitte avaldada, et varjata puudujääke oma silmaringis ja empaatiavõime puudusest. Tsiteerides Jungi „Shame is a soul eating emotion.“
Kui inimene kirjutab eraldi postituse raamatu varastamisest nagu see oleks kõige jubedam tegu, mida ta üldse teinud on ja on unustanud, et ta on varem oma restoranis inimestele mustalt palka maksnud ning ei pea seda üldse varguseks, siis on tegemist ilmselt sotsiopaadiga. See teema puudutab mind isiklikult, sest ka mina olin kord noor ja rumal ja töötasin ülikooli kõrvalt ühes restoranis, kus mulle mustalt palka maksti ja ma tean väga hästi, mida see tähendab. Pole mõtet siinkohal rääkida võlgade tasumisest, kui võla tegelik suurus pole niikuinii mõõdetav. Ma ei arvagi, et seda teemat tuleks ikka ja jälle oma blogis patukahetsejana kajastada, kuid piisanud oleks ka selle postituse ttps://estonianwithabackpack.com/2017/01/17/lugu-sellest-kuidas-ma-varastasin-ehk-kaitu-mu-tegude-jargi-ehk-natuke-koigest-ja-ei-millestki/ mitte kirjutamisest. Täpselt samamoodi ei pruugi sa ka praegu aru saada, et kirjutad arvamuslugusid ühe konkreetse inimese solvamiseks ja mitte oma arvamuse esitamiseks neutraalselt pinnalt. Kas see on piisavalt huvitav analüüs?
Guugelda palun sotsiopaatiat, ära lahmi niisama 🙂
„Sotsiopaat ei tunnista mingeid kirjutatud ega kirjutamata inimestevahelisi reegleid ühiskonnas, tal pole südametunnistust, seega ei tunne ta kunagi süümepiinu millegi pärast, ta mõtleb ainult omakasule ja arvab, et ka kõik teised käituksid samamood“
Ma olen juba pikema analüüsi esitanud eelmises teemas. Sa pidasid vajalikuks seda mitte avaldada, et varjata puudujääke oma silmaringis ja empaatiavõime puudusest. Tsiteerides Jungi „Shame is a soul eating emotion.“
Kui inimene kirjutab eraldi postituse raamatu varastamisest nagu see oleks kõige jubedam tegu, mida ta üldse teinud on ja on unustanud, et ta on varem oma restoranis inimestele mustalt palka maksnud ning ei pea seda üldse varguseks, siis on tegemist ilmselt sotsiopaadiga. See teema puudutab mind isiklikult, sest ka mina olin kord noor ja rumal ning töötasin ülikooli kõrvalt ühes restoranis, kus mulle mustalt palka maksti ja ma tean väga hästi, mida see tähendab. Pole mõtet siinkohal rääkida võlgade tasumisest, kui võla tegelik suurus pole niikuinii mõõdetav. Ma ei arvagi, et seda teemat tuleks ikka ja jälle oma blogis patukahetsejana kajastada, kuid piisanud oleks ka selle postituse ttps://estonianwithabackpack.com/2017/01/17/lugu-sellest-kuidas-ma-varastasin-ehk-kaitu-mu-tegude-jargi-ehk-natuke-koigest-ja-ei-millestki/ mitte kirjutamisest sel moel nagu Sina seda tegid.
Täpselt samamoodi ei pruugi sa ka praegu aru saada, et kirjutad arvamuslugusid ühe konkreetse inimese solvamiseks ja mitte oma arvamuse esitamiseks neutraalselt pinnalt. Kas see on piisavalt huvitav analüüs?
Ma ütlen viimast korda, ma ei ole toda postitust kirjutanud kellegi mõnitamiseks! Isiklik mõõde lisati siia kellegi teise poolt. Lambist.
Tere.
Mul on lihtsalt üks küsimus. Kas ma sain õieti aru? Teie lihtsalt juhiste tähelepanu, Mallukale, et need pildid võivad nii paista ja avaldasite lihtsalt oma arvamust ja sellest tuli selline draama?
Minu esimene tunne oli neid pilte nähes, et appi kui palju kunstlilli nagu Poola surnuaed.Ja siis mõtlesin, et maitsed ju erinevad. Kogumoos
Millest selline viha? Kas oma arvamust ei tohi avaldada?
Vb vale koht selle küsimiseks ja saan aru kui sellel teemal enam rääkida ei taha.
Mina ise arvan, et põhjus on selles, et ma tõesti pidasin Marianni oma heaks sõbraks ja suhtlesin temaga täpselt nii nagu iga teise tuttavaga. Kuna sõbranna kõrval on tegu ka avaliku blogijaga, siis tekitasid tema postitused minus ka mingeid emotsioone nagu tavalised uudised Delfis, mis mind teinekord arvamust avaldama sunnivad ja ma eeldasin, et kuna me ise avaldame arvamust teiste inimeste kohta, on okei ka avalikkude blogipostitustega eriarvamusele jääda. Nii nagu päris elus.
Marianni kaitseks pean veel kord ütlema, et jah tema sisekujunduse maitset ei oleks ma pidanud kritiseerima avalikult, kuid mõnikord on raske teha vahet, kust läheb piir blogija ja sõbranna vahel ja küsimus on selles, et kui inimene on üheaegselt nii blogija kui sõbranna teisele blogijale, kas siis tohib või ei tohi oma arvamust avaldada.
Mis puutub sellesse tormi, siis ma nägin pilti, millega mul tekkis seos, mida beebipiltidega tekkima ei peaks. Ma olin kindel, et kui see pilt on avalikult üleval, ei ole ma ainus, kellele selline seos tekib ja seda ka ütlesin, privaatselt ja moel, et see ei tekitaks tunnet, et ma ründan. Kahjuks nähti seda rünnakuna ja kuna ka teised kommenteerijad NÄGIDKI sama seost, mida mina, oli seda Marianni jaoks liiga palju. Miks talle jäi mulje, et mina mõnitan, kui juhtisin vaid tähelepanu sellele seosele, jääb mulle arusaamatuks. Ma ei ole isegi kuhugi ridade vahele mõnitust kirjutanud.
Viha fännide poolt tuli loomulikult sellest, et Mariann oma nutuvideos ütles, et ma pidevalt teda mõnitan ja lolliks sõiman. Viimanegi on kontekstist välja kisutud.
Ma püüan väga kenasti ja neutraalselt öelda, et kahjuks Sa vist kaotad ühe oma lugeja. Viimase aja postitused on nii negatiivsed (ja see viimane suur teema oli lihtsalt inetu ja õel, meenutas tõesti juba kiusamist). Blogisid lugedes ma tahaks mõnusat lugemist ja vahvaid pilte aga siit pole ma neid juba ammu leidnud. Soovitaks kirjutada rohkem oma elust ja tegemistest ja vähem teisi naetuvääristada. Oli tore!
Ma ei saa aru, miks mulle heidetakse ette, et siin pole ilusaid pilte ja ilusat juttu, seda pole siin blogis kunagi olnud. Mitte midagi pole muutunud. Ilusaid blogisid on küllalt!
Asi pole niivõrd ilusates piltides ja veel ilusamas jutus, vaid emotsioonis, mida sa edastad ja kuidas iseennast selle taustal presenteerid, mis kokkuvõttes on odava populaarsuse võitmine Rohkem enesekriitikat ja vähem eneseimetlust! Kui sa ei taha rääkida, mis tööd sa täpselt teed, siis pole mõtet ka igas teises postituses praalida oma saavutuste ja saja e-maili kirjutamisega. See mõjub kohtlaselt juba. Ja sotsiaalmeediasse postitada erasõnumeid, kus Sulle punaselt ja nunnult keegi midagi kirjutab, see on sama halenaljakas, kui endast nutuvideo filmida.
Kui sinu arvates on see halenaljakas sii olgu, minu arvates oli see äärmiselt armas ja tegi tuju heaks. Ma saan aru et sinu eesmärk on siin mind kritiseerida ja mind mitte mõista. Las ta siis olla, eksju. Mina lähen kohvrit pakkima ja Norra. Sobivat poepinda vaatama. Blogi on blogi, meelelahutus, minu töö on minu töö, millest ma ei pea rääkima. Aga ma tõesti leian, et ma võin nö uhkustada oma FBs, et tehtud sai nii palju, et on aeg sinine ekraan kinni panna ja tegeled perega, väljaspool virtuaalmaailma
ON ka elu.
Sinu kommentaaridele vastan ma
Ka vaid sellepärast, et sa ei trolliks. Kujutad ette, et ma pole 24/7 netis, aga sa pead ikka mitu korda kirjutama sama kommentaari, arvates et ma “väärikuse puudusest” neid kustutan. Mis ma neist kustutan? Lolliks teed sina end.
Ah nüüd järsku ei ole kommentaaride kustutamine enam väärikas? Väga huvitav, väga irooniline… Peab kohe ühes teises blogis proovima, kas tõesti on selline paradigma muutus kalakotlettide kõrvale heaks kiidetud.
Vabandust, aga millest sa räägid?
Mis sul sellest? Ega see kommentaar sulle mõeldud polnud.
Sellest ei saa keegi aru;) nagu ka Kerli ilmekalt tõestas.
see oli tegelikult väga hea 😉 nagu reaalselt ei ole võimalik aru saada, mida inimene silmas peab ja mida õelda tahab, good van
Kerli, väljas on ilus ilm. Mine jaluta!
Eveliis miskipärast sai aru. Nii et hea kaubik tõesti.
Teeme siis puust ette ja punaseks ka. Kui ma tahaks Eveliisi blogis mõnele kommenteerijale vastata, siis ma ilmselt kasutaks Reply-nuppu. Kuna ma seda ei teinud, siis ärksamad vaimud eeldaks, et kommentaar on blogipidajale mõeldud. Ja kui kommentaarist aru ei saa, siis ILMselgelt ei olnud sa adressaat.
Mina olen varem kirjutanud kommentaari ühes teises blogis, mis oli adresseeritud reply-nuppu kasutades Eveliisile ja ühtlasi haakus see ka kogu esitatud teemaga, kuid see kommentaar lihtsalt kustutati. Kuna Sinu kommentaar jäi ebaselgeks ja Eveliis neid innukalt soosib ja like-nuppu kasutab, on suure tõenäosusega tegemist selle teise blogijaga, kes enda nime varjab. Ka mõnituse eesmärgil võiks kasutada reply-nuppu.
Üldiselt Reply-nupp ikkagi tähistab vastamist, aga see selleks. Mind hakkas korraks natuke huvitama, kes see teine blogija on?
Ma saan täiesti aru, et blogi kirjutaja on oma blogis välistanud demokraatia ja otsustab ise, millised kommentaarid vajavad avaldamist ja millised mitte, aga seda enam tekib küsimus, et miks antud juhul seesama blogija oma eelmises teemas otsustas avaldada suht suures koguses madalalaubalist klähvimist, milles põhirõhk oli pandud sõnadele „värdjas“ ja „imbetsill“ ning argumenteeritud kommentaarid mitte. Muide, minu kommentaar on eelmises teemas kustutatud. Ainult need viimased siin hoidis kirjutaja alles, et need oma suva järgi modereerida ja lugejat mõjutada moonutatud tõega. Ühtlasi näitab see blogija valelikkust.
Kuna ma ei saa mitte kuidagi tõestada, kes on selle „m“ nime taga, siis see spekulatsioon ei anna alust mul teise blogija nime avaldada, see pole eetiline ja ma ei pea seda ka vajalikuks. Aga mul tekib sellega seoses samuti küsimus, et kas tõesti on selline paradigma muutus kalakotlettide kõrvale heaks kiidetud?
Kuna minu blogi linki teab peale minu vist kaks inimest, siis tõenäoliselt eksid. Paradigma muutust ma staari blogisse testima minna ei viitsinud.
või kellele see mõeldud on ja kes vastama peab 😉
Ilm on maru sant, aga üldjoontes on Su ettepanekul jumet
Johhaidiii, peab ikka igav elu olema, et istuda lihtsalt ühes blogis tundide viisi ja pikki lahmivaid troll-kommentaare autorile kirjutada. Rohud võtmata või olematu eraelu, et teiste omas tuhlama pead? 12 pikemat või lühemat kommentaari viimase 24h jooksul lihtsalt selleks, et Eveliisile või tema lugejatele “ära panna”? Tsiteerides “klassikuid” – almaš taevaisa, sa näed ja sa ei mürista!
Tsiteerides “klassikuid” – Tänan selle huvitava “analüüsi” eest!