Teeklaasi tormis sain ma palju adekvaatseid nõuandeid, seal hulgas ka ühe sellise, et “mine parem tee seda suuseksi ja ära palun kirjuta rohkem blogi!”. Mina kui õpivõimeline inimene võtsin seda sõna sõnalt ja sellest ka mu blogipaus. Neljandal päeval ütles Marek, et palun palun hakka uuesti blogima, et tema enam ei jaksa. Igaks juhuks, et endast mitte perverdi muljet jätta, ütlen ma, et tegelikult olen ma suuseksi tegemise asemel elanud hoopis elu väljaspool virtuaalmaailma. Ma arvasin, et sellist asja pole olemas. Nii uskumatu kui see ka pole, elu väljaspool helesinist ekraani on tõesti olemas. Ja põnev ka veel teine. Nii palju on juhtunud, et üks osake minust tahaks kohe neist töövõitudest kõigile rääkida, teine osa minust tõmbab aga pidurit, sest keda ikka huvitab kui mul hästi läheb. Olla ju miski karma, millepärast mul nüüd pidavat eriti halvasti minema hakkama.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Ma tahtsin kirjutada sellest, kuidas kättemaks on magus. Ükskõik, mis kujul. Eelmisel nädalal kirjutasin ma selle postituse . Kui ma nüüd eile üle nädala jälle trenni läksin, vaatas mu treener mulle otsa ja ütles, et ja jaa, ma lugesin küll, mis sa minust kirjutasid. Ja ta maksis mulle kätte! Oli veel hullem ja veel kurjem ja käskis veel rohkem pingutada. Selle trenniga on selline lugu, et kui väike paus on sisse tulnud, siis tundub trenn jälle jube raske, ma ei taha küll mõnitada või naerda puudega inimeste üle, kuid ma meenutasin endale puudega inimest, keda üritatakse liikuma saada. Kui siia veel lisada treeneri kättemaks, et ta tegi trenni veel raskemaks ja keeras elektriimpulsid veel tugevamaks, siis eilsed 20 minutit oli nagu piinapink. Paks inimene on raske olla. Ja eriti raske on olla paks inimene, kellel on hull treener. Ja veel eriti raske on olla paks inimene, kellel on hull treener, kes maksab sulle kätte. Planku hoidma pidin ma nii kaua kuni ta nägi, et ma värisema hakkasin pingutusest. Nii et ma pean ikka vaatama, kellest ja mida ma kirjutan. Kättemaks võib pepust hammustada.
Teie muidugi ootasite pealkirja lugedes, et ma kirjutan Sellest-Kelle-Nime-Ei-Tohi-Nimetada, eksju? Tüng!