Ma olen igati keeleõppe poolt, sest erinevate keelte oskus annab nii suure eelise, maailm on palju suurem ja laiem, ega ma siis ilma põhjuseta hetkel püüa, et Idal säiliksid teadmised norra keelest. Te ju teate juba, kuhu ma oma jutuga jõuda tahan? Jah, president Kersti Kaljulaidi väljaütlemiseni, et võõrkeele mitte õpetamine lasteaias on tohutu ressursi raiskamine. Teoreetiliselt olen ma nõus, et lapsed on selles vanuses nagu käsnad ja kõik jääb külge, mingil määral õpivad nad ju inglise keelt ka neid totakaid youtube videosid vaadates, kuid mul tekib kohe ajus error kui ma kuulen ühes lauses sõnu “lasteaed” ja “õppimine”. Minu arvates õpitakse lasteaias juba praegu liiga palju. Lasteaed ei ole kool! Ja ei peaks ka seda olema. On täiesti okei, et lasteaialaps oskab numbreid ja tähti, kuid teate, mida vanemaks Ida saab, seda rohkem ma vaatan, et vaene laps, Eesti ühiskonnas ei ole tal emaga vedanud. Mina arvan, et selles vanuses on oluline mäng ja kogemused, mille laps saab ringi käies, olgu see siis Kadriorus jalutades, Pärnus puhkusel, Rootsi kruiisil, mängu käigus ta ka õpib. Minu jaoks ei ole esmane, et ta kolme-aastaselt oma nime kirjutada oskaks, aga te ei kujuta ette kui palju ma näen Idavanuste laste vanemaid, eelkõike emasid, kes näevad vaeva, et lapsi koolitada, sest “nii vanana peaks juba oma nime kirjutada oskama”. Ei pea ju? Ja lasteaialaps ei pea oskama lugeda ei oma ega võõrkeeles. See aeg, kus laps saab olla lihtsalt laps, on nii lühike. Mina ei taha oma lapse lapsepõlve veelgi lühemaks teha. Vaid sellepärast, et keegi saaks kusagil kõnes öelda, et Eesti haridus on maailma parim ja meie lapsed kõige targemad. Koolitargad ehk tõesti, kuid see pole ju ainus oluline asi?
Kui ma käisin koolis, ei olnud vene keele õppimine kuigi popp, teadagi miks, iseseisvunud riik ja trots tolle keele vastu. Ma olen vene keelt õppinud 12 aastat, kuid suhelda oskan palju vähem kui ma täna tahaks, aga Eesti rahvaarvust ca 25% moodustavad venelased, nii et minu meelest oleks täiesti mõistlik ja kasulik osata ka vene keelt. Seega kui kuidagi lastele lasteaias mingit keelt kuidagi õpetada, siis võiks olemas olla eesti ja vene segalasteaiad. Osa õpetajatest vene keelt kõnelevad ja osa lapsi venekeelsed, teine osa eestikeelsed. Siis ei oleks vaja otseselt keeleõppetunde ja veel rohkem õppimist, vaid käte ja jalgadega koos suheldes “imaksid käsnad” lihtsalt ühe keele juurde. Nii nagu Ida õppis norra lasteaias norra keelt. Keegi ei õpetanud talle seda eraldi tunnis, temaga lihtsalt suheldi kätte ja jalgadega, kuni ta sai aru, et vaske hender tähendab käte pesemist ja brødskive on võileib. Võib olla ma jälle liialdan ja teen kellelegi liiga, kuid ma olen kuulnud, kuidas õpetajad on paanikas kui Eesti rühma satubki üksik vene keelt kõnelev laps. Et kuidas ma temaga siis suhtlen? Täpselt niimoodi suhtledki, omas keeles ja käte ja jalgadega ning erinevalt Ida Norra õpetajast, kes ei osanud ju sõnagi eesti keelt, on Eesti lasteaednikel tihti eelis, sest vanemal generatsioonil on mingigi vene keele pagas niikuinii olemas ja seda saab vajadusel appi võtta. Nii lihtne ongi.
Ei ole vaja lasteaeda rohkem tunde, lasteaeda on vaja rohkem lõbu, loomingulist lähenemist ja liikumist. Ma alles hiljaaegu sain teada, et õpetajad kirjutavadki kuhugi internetikeskkonda iga päeva kohta tohutuid raporteid, ilmselt lapsevanemate jaoks. Kas tõesti lapsevanemad loevad neid iga päev? On see üldse vajalik? Ja no kui siis lisada lasteaeda veel üks “tund”, siis ma kujutan ette, et õpetaja peab veel rohkem tegema paberitööd, milleks ka lasteaia õpetajate elu raskemaks teha. Mu meelest on 20 lapse kahekesi kantseldamine juba piisav töö, paberimäärimist ei ole juurde vaja. Pigem mingugi lapsed ekskursioonile ja avastagu maailma! Silmaring on sama oluline kui keelteoskus. Ja peale lasteaeda algab niikuinii üks hull õppimine, üks kool ja huviring ajab teist taga. Kelle ees meil pidevalt on vaja eputada, et meie lapsed on kõige targemad?