Ma olen igati keeleõppe poolt, sest erinevate keelte oskus annab nii suure eelise, maailm on palju suurem ja laiem, ega ma siis ilma põhjuseta hetkel püüa, et Idal säiliksid teadmised norra keelest. Te ju teate juba, kuhu ma oma jutuga jõuda tahan? Jah, president Kersti Kaljulaidi väljaütlemiseni, et võõrkeele mitte õpetamine lasteaias on tohutu ressursi raiskamine. Teoreetiliselt olen ma nõus, et lapsed on selles vanuses nagu käsnad ja kõik jääb külge, mingil määral õpivad nad ju inglise keelt ka neid totakaid youtube videosid vaadates, kuid mul tekib kohe ajus error kui ma kuulen ühes lauses sõnu “lasteaed” ja “õppimine”. Minu arvates õpitakse lasteaias juba praegu liiga palju. Lasteaed ei ole kool! Ja ei peaks ka seda olema. On täiesti okei, et lasteaialaps oskab numbreid ja tähti, kuid teate, mida vanemaks Ida saab, seda rohkem ma vaatan, et vaene laps, Eesti ühiskonnas ei ole tal emaga vedanud. Mina arvan, et selles vanuses on oluline mäng ja kogemused, mille laps saab ringi käies, olgu see siis Kadriorus jalutades, Pärnus puhkusel, Rootsi kruiisil, mängu käigus ta ka õpib. Minu jaoks ei ole esmane, et ta kolme-aastaselt oma nime kirjutada oskaks, aga te ei kujuta ette kui palju ma näen Idavanuste laste vanemaid, eelkõike emasid, kes näevad vaeva, et lapsi koolitada, sest “nii vanana peaks juba oma nime kirjutada oskama”. Ei pea ju? Ja lasteaialaps ei pea oskama lugeda ei oma ega võõrkeeles. See aeg, kus laps saab olla lihtsalt laps, on nii lühike. Mina ei taha oma lapse lapsepõlve veelgi lühemaks teha. Vaid sellepärast, et keegi saaks kusagil kõnes öelda, et Eesti haridus on maailma parim ja meie lapsed kõige targemad. Koolitargad ehk tõesti, kuid see pole ju ainus oluline asi?
Kui ma käisin koolis, ei olnud vene keele õppimine kuigi popp, teadagi miks, iseseisvunud riik ja trots tolle keele vastu. Ma olen vene keelt õppinud 12 aastat, kuid suhelda oskan palju vähem kui ma täna tahaks, aga Eesti rahvaarvust ca 25% moodustavad venelased, nii et minu meelest oleks täiesti mõistlik ja kasulik osata ka vene keelt. Seega kui kuidagi lastele lasteaias mingit keelt kuidagi õpetada, siis võiks olemas olla eesti ja vene segalasteaiad. Osa õpetajatest vene keelt kõnelevad ja osa lapsi venekeelsed, teine osa eestikeelsed. Siis ei oleks vaja otseselt keeleõppetunde ja veel rohkem õppimist, vaid käte ja jalgadega koos suheldes “imaksid käsnad” lihtsalt ühe keele juurde. Nii nagu Ida õppis norra lasteaias norra keelt. Keegi ei õpetanud talle seda eraldi tunnis, temaga lihtsalt suheldi kätte ja jalgadega, kuni ta sai aru, et vaske hender tähendab käte pesemist ja brødskive on võileib. Võib olla ma jälle liialdan ja teen kellelegi liiga, kuid ma olen kuulnud, kuidas õpetajad on paanikas kui Eesti rühma satubki üksik vene keelt kõnelev laps. Et kuidas ma temaga siis suhtlen? Täpselt niimoodi suhtledki, omas keeles ja käte ja jalgadega ning erinevalt Ida Norra õpetajast, kes ei osanud ju sõnagi eesti keelt, on Eesti lasteaednikel tihti eelis, sest vanemal generatsioonil on mingigi vene keele pagas niikuinii olemas ja seda saab vajadusel appi võtta. Nii lihtne ongi.
Ei ole vaja lasteaeda rohkem tunde, lasteaeda on vaja rohkem lõbu, loomingulist lähenemist ja liikumist. Ma alles hiljaaegu sain teada, et õpetajad kirjutavadki kuhugi internetikeskkonda iga päeva kohta tohutuid raporteid, ilmselt lapsevanemate jaoks. Kas tõesti lapsevanemad loevad neid iga päev? On see üldse vajalik? Ja no kui siis lisada lasteaeda veel üks “tund”, siis ma kujutan ette, et õpetaja peab veel rohkem tegema paberitööd, milleks ka lasteaia õpetajate elu raskemaks teha. Mu meelest on 20 lapse kahekesi kantseldamine juba piisav töö, paberimäärimist ei ole juurde vaja. Pigem mingugi lapsed ekskursioonile ja avastagu maailma! Silmaring on sama oluline kui keelteoskus. Ja peale lasteaeda algab niikuinii üks hull õppimine, üks kool ja huviring ajab teist taga. Kelle ees meil pidevalt on vaja eputada, et meie lapsed on kõige targemad?
Olen väga nõus Sinuga, laskem lastel lapsed olla. Meie oma kolme last oleme just selles vaimus kasvatanud, et pakkuda pigem erinevaid kogemusi (reisid, külas käimised, kohvikud, pargid jne). Ja pean nentima, et täna käivad kaks vanemat last koolis ja õppimisega neil mingeid muresid ei ole, mõlemad on oma klassis tugevamate seas nii õppeedukuse kui suhtlemise/käitumise poolest.
Ma arvan et suhtlemise- ja käitumisoskuste õpetamine on väiksemas eas palju olulisem kui õpiedukus:)
Idal nii hea lühike nimi, et pole ju keeruline ega ka patt see talle selgeks õpetada. Nt puust tähtedega kirjutada see ta voodi kohale või mõnele särgile või kotile, magnetitega külmkapile. Lapsele annab iga uus teadmine, oskus enesekindlust. Miks teda sellest ilma jätta? Ma ei räägi korrutustabelist kolmeaastasele, vaid oma nimest. Minu enda laps ei osanud kolmesena nime kirjutada, ühe tähe tundis. Neljasena tunneb ära ja enamvähem oskab kirjutada.
Aga üldiselt jah nõustun sinuga.
Ega ma ei ütle, et ma teda ei õpeta, me juba ammu õpime nagu muuseas tähti, aga see pole eesmärk omaette, nii et ma näeks vaeva selle nimel, et saaks teiste ees eputada:)
Ps: Idal on tegelikult pikk ja keeruline nimi:D
Mina kuulun ka sinna paati, kes arvab, et lasteaias ei peaks lapsed istuma “tundides” ja muudkui õppima. Kui lasteaia lõpuks on laps mänguliselt selgeks saanud kuidas end riietada, laua taga süüa, millised on elementaarsed viisakusreeglid siis on juba hästi küll. Tähtede ja numbride õpetamise vastu pole mul midagi aga kuna kooli minnes alustatakse nii ehk naa aabitsast ja tähtedest siis see tundub natuke topelt tööna. Miks ei võiks laps areneda läbi mängu? No ja kasvõi läbi mängu mõningaid võõrkeelseid sõnu ja fraase õppida.
Ma kohe kindlasti ei poolda väikelapse “drillimist”. Kui juba 4-5-aastastel on lasteaias mitmed tunnid ning lisaks veel mitmel päeval nädalas erinevad trennid väljaspool lasteaeda siis on see väikese inimese jaoks päris suur koormus.
No just! Mina naudin ja tunnen uhkust selle üle, et mu laps oskab kolmeaastasena end riietada, ise wc-käia, jalanõusid jalga panna ja laua taga süüa ning end väljendada (mulle) arusaadavalt, ja see on minu jaoks juba täiega wunderkind. Jah ,muidugi me õpime ka kodus värve ja tähti ja numbreid, aga see niimoodi “juhuslikult” ja mitte mingi eesmärgipärane tegevus. Mina tahan oma lapsele mängu ja lapsepõlve, mitte “drilli”. Statistika ja suured sõnad, et küll Eesti lapsed on targad, ei ole minu jaoks olulised.
Ja kusjuures alles nüüd ma saan aru, milline koormus on tegelikult ka lasteaia õpetajatel, see absurdne õppetöö, pidevad raportid jms on lisaks 20 lapse kantseldamisele mu meelest koormus, mida muidu tavaline kontoriinimene teeb igapäeva tööks 9st viieni
Ma usun, et laps, keda õpetatakse kodus läbi mängude ja stressivavalt, skoorib hiljem koolis Pisa ja muudes testides pigem kõrgemalt kui tema varakult drillitud kaaslased.
Hetkel tunnen ma uhkust selle üle, et mu 3-aastane oskab süüa noa ka kahvliga ning nii, et kogu söögilaud ja selle ümbrus ei ole toitu täis. Ja ma ei tunne piinlikkust selle üle, et ta jätkuvalt ei oska kasutada ühtki telefoniäppi ega tahvelarvutit. 🙂
Respekt! Mina teoorias tahtsin ka uhkust tunda tahvelarvuti äppe mitte tundvat lapse üle, aga no läks tiba teisiti, lähen ikka aegajalt kergema vastupanu teed ja annan talle oma ipadi kui rahu tahan:S
Ma arvan, et president just seda mõtleski. Vähemalt vene lastele eesti keele õpetamisel.
Võimalik, aga mu meelest kukuvad paljud ta sõnavõtnud teistmoodi välja kui ta mõelda võis või tahtis. Üldse olen ma püüdnud oma eelarvamused presidendi suhtes kõrvale jätta, aga minu jaoks ei ole ta ikka päris minu president.
Kahe käega poolt. Minu poiss käib algusest peale vene lasteaias, justbimelt käsna mõttes. Ja pool meie rühma lastest on eesti lapsed!
Minu laste rühmas on paar vene keelt kõnelevat last. Ma muidugi ei tea, kuidas tegelt, aga pealtnäha ei olnud keegi paanikas. Õpetajaid olen nendega ainult eesti keeles kõnelemas kuulnud ja kui on mingid vanematega üritused olnud, siis vähemalt ühe lapse ema on proovinud ka veidi eesti keelt sekka rääkida lapsele ja siis vajadusel vene keeles selgitab üle vms. Nagu ma ütlesin, siis pealtnäha toimib.
Oli õnn kuulda presidendi kõnet saalis ning ta alustas seda temaatikat vene noorte võimestamisest läbi haridussüsteemi, sest uuringud näitavad, et vene koolid on õpitulemustelt maas eesti koolidest. President ütles selgelt, et vene laps peaks saama eesti keele selgeks juba lasteaias ning lisas, et miks mitte ka mõne muu keele. eestis on juba 20 aastat rakendatud väga head ja mängulist keelekõmbluse metoodikat- ei mingeid tunde ega drillimist. Kahjuks on metoodika jäänud kitsalt keeelekümblusrühmade ja klasside kasutada. Hetkel tegeleme koos mõne lasteaiadirektoriga Innove survestamisega, et keelekümblusmetoodikat õpetataks kõikidele eesti lasteaedade õpetajatele. See annaks ka vene vanematele kindluse tuua last eesti rühma , kus laps keele selgeks saab. Innove tegeleb praegu ka sellega, et avada uusi kahesuunalise keelekümbluse rühmi, rahastus on olemas, see oleks siis kaks keelt korraga kasutusel, näiteks eesti-vene aga miks mitte ka eesti-inglise või vene-inglise. Peresid, kes seda vajaksid on tegelikult palju.
Olen ise inglise keele õpetaja lasteaedades. See on vabatahtlik ring, kus lapsed käivad. Meie tunnid on väga loomingulised. Me mängime, laulame ja teeme kõike toredat et lastel oleks lõbus. See ei ole kooli stiilis ”TUND”. Lihtsalt kõik see mäng käib teises keeles, nii lihtne see ongi. Lastele väga meeldib!
Väga huvitav:) Ma peaks paluma oma norra keele oskajatest tuttavatel lastele selline norra keele “tund” organiseerida. Nii kuluks ära. Ma ise ei tea täpselt, kuidas jätkata keeleõppega, st et Idal on tänu Norras elamisele baasteadmised norra keelest ja ta saab keelest aru, kuid kui keskkonnas ei ole ja uusi oskusi peale selle, mida mina siin kodus oma teadmisest õpetan, peale ei tule