Kui palju kordi te olete midagi sellist öelnud? Mina olen seda lauset öelnud sadu tuhandeid kordi, aga mitte enam. Esiteks ei ole mul kunagi lotoõnne olnud ja teiseks on väga raske võita kui ma lotot ei mängi. Ma ei usu enam sellistesse lihtsalt ja kiirelt rikkaks võimalustesse ning tegelikult usun ma ka seda, et lotopeavõit võib olla hoopis pigem õnnetus kui õnn. Ometigi unistavad tuhanded inimesed just lotovõidust. Lugesin inimeste unistustest ja mõistsin, et osa inimeste unistused ei täitu ilmselt mitte kunagi. Kui su suurimaks unistuseks on oma kodu, aga sa ei tee selle nimel midagi, vaid ootad lotovõitu, mis kunagi ikka ju peab tulema, siis mul on sulle uudis – suure tõenäosusega ei saa sa seda oma kodu kunagi.
Inimeste unistused tegid mind natukene kurvaks. Suurem osa inimestest kippus vaid unistama lastest ja mehest ja kassist ja koerast ja autojuhilubadest. Minu meelest ei ole need kõige suuremad asjad unistused, rohkem nagu loomulik osa elust. 19-aastaselt ei peagi olema elu armastust ja kahte last, oma maja ja kassi ja koera ei pea ka olema 25-aastaselt. Unistused võiksid olla kuidagi suuremad, või ma ei tea, mis see õige sõna oleks…Sisukamad? Unistad kassist? Võta endale kass! Mis siin keerulist. Oled 19 ja unistad armastusest? Jumala eest, naudi elu ja arenda end, see armastus tuleb ühel hetkel. Seda ei pea kohe peale keskkooli taga ajama hakkama. Unistad vanemate juurest välja kolimisest, aga pole piisavalt sissetulekuid? Üüri midagi koos sõbrannaga, alusta kusagilt, kohe ei pea üürima üksinda kaheksatoalist luksuskorterit.
Ma olen üsna suur unistaja, ma kujutan tihti vaimusilmas ette, kuidas üks või teine asi kodus ja aias välja nägema hakkab, kuid ma ei tee midagi nende teostamiseks. Ju ei ole nende jaoks lihtsalt aeg käes ja seepärast on nad nö unistused. Üldse olen ma aastatega aru saanud, et “head asjad ei juhtu nendega, kes piisavalt kaua ootavad, vaid nendega, kes nende nimel töötavad”. Kunagi, 18-aastasena, oli mul üks unistus – et mul oleks kohvik-raamatupood. Ma teadsin oma vaimusilmas, milline see välja hakkab nägema, mida seal pakutakse, mida seal tehakse. Kõik naersid sellise idee peale. Sinna paika see jäi, sest ma ei uskunud sellesse. Oma unistusse tuleb uskuda ja kui see tõesti on unistus, siis see täide viia. Selle nimel töötada.
Millest ma hetkel unistan? Kas te usute, kui ma ütlen teile, et mul ei ole ühtegi unistust? See ei tähenda, et mul poleks ambitsiooni. On. Ja mul on eesmärgid. Unistamise asemel olen ma endale juba mitu aastat seadnud eesmärke. See on palju tõhusam ja edasiviivam kui niisama lotovõidust unistamine. Hetkel on üks mu põhilisi eesmärke säilitada kodus töötamise võimalus, tänu millele ma olen ise oma aja peremees. Tahan kuulan transistorit, tahan kuulan kisselli, peaasi, et töö on tehtud. Minu enda valik on, kas kulutada praegu 25 minutit blogimisele ja vastata meilidele öösel, näpistades aega uneajast, või teha hetkel tööd ja öösel magada. Kõik on alati valikute küsimus. Mitte unistuste. Mu eesmärk on kasutada seda aega, kui Ida veel koolis ei käi, selliseks reisivaks eluviisiks nagu me hetkel elame. Pendeldame siia sinna. Meie mõlema silmaring areneb. Ja keeleoskused. See on oluline. Algklassides ütles mu onu mulle “Õpi keeli! See avab sulle uksed maailma.”, ma võtsin teda kuulda ja õppisin. Tänu keeleoskusele ongi mitmed uksed avanenud.
Ma armastan reisimist, aga ma ei unista reisimisest. Ma tean, et paari aasta pärast kui ma olen oma rahalistest kohustustest lahti saanud, saan ma lihtsalt lennupiletid osta ja reisida. Nii lihtne see ongi. Ma ei pea sellest unistama, vaid selle nimel töötama.
No vot. Ja ma arvangi, et unistused on mõttetud. Või võib-olla mitte mõttetud, vaid et need on lihtsalt sama ilusad nagu muinasjutud, mil päriseluga suurt pistmist pole. See tähendab unistama ikka peab, selles pole midagi halba. Rantjee elu on näiteks üks mulle mokkamööda unistus, aga samas ei tee ma ju midagi selleks, et sellist elu elada. Mulle meeldib kui mul on palju teha, niisama palmi all vedelemine tüütaks mind ilmselt ära ja muudaks hoopis õnnetuks. Mulle meeldib kuhugi teel olla.
Hetkel ma tunnen, et ma olen teel. Teel oma eesmärkide täitmise poole. Ma ei taha neist rääkida, ma olen saanud õppetunni, et targem on olla tasa ja vaikselt oma asja ajada. Nii hästi või halvasti kui ma oskan.
ma unistan lotovõidust aga see ei tähenda, et ma samal ajal kodu sissemakseks raha ei kogu. lotovõit annaks 3a asemel võimaluse kohe alustada ning üürimakse asemel pangalaenu tagasi maksta.
Isegi teiste inimeste unistusi mõistad hukka. 😀
“Inimeste unistused tegid mind natukene kurvaks. Suurem osa inimestest kippus vaid unistama lastest ja mehest ja kassist ja koerast ja autojuhilubadest. Minu meelest ei ole need kõige suuremad asjad unistused, rohkem nagu loomulik osa elust. …..Unistad kassist? Võta endale kass! Mis siin keerulist. ”
Päriselt? Kassi võtmine võib mõne jaoks olla väga keeruline…
Unistus lapsest ei ole piisavalt sisukas? Et nagu mismõttes? Et lihtsalt tee laps?
Jah, ISEGI neid mõistan hukka. Ma ei oska ega ka viitsi tegelikult õigustada, mida ma mõtlen, aga mu meelest on natuke kurb kui 19-aastaselt unistatakse vaid mehest või perest, selles vanuses võiks olla natuke teised ambitsioonid. Ja mis mehest? Ükskõik millisest? Peaasi, et mees. Mu tuttav ütles just hästi – mille jaoks neid õigusi siis naistele välja võideldi, kui ainus soov on ikka vaid mehele saada ja riburadapidi lapsi saada. Pereloomise soovis ei ole muidugi midagi halba iseenesest, aga noh kui see ikka on su elu ainus unistus noores vanuses, siis on ikka sisutu küll. Ja inimesed, kes unistavad VAID lotovõidust, et siis hakata oma soove täitma, nende elu on ka kurb
On VÄGA PALJU inimesi, kelle unistus on saada laps. Aga paraku on nad lastetud. Ja mitte omal soovil…
Ma teadsin, et selline kommentaar tuleb. Otseloomulikult ei pidanud ma selliseid inimesi silmas, sellest soovist või unistusest saan ma väga hästi aru ja ei suudaks kuidagi sellist soovi naeruvääristada. Ma pidasin silmas neid, kes peale keskkooli lähevad kohalikku külapoodi tööle, tutvuvad kohaliku külajorsiga ja unistavad 18aastaselt lapsest ja perest ja majast ja koerast ja kassist ja autost.
Mind nad küll kurvaks ei tee… ma usun, et nad on oma jorsiga seal kaugel külas omamoodi õnnelikud. Ma saan aru, et sa pead silmas haridust jms, aga mõtle korrals ka sellele, et inimesed pole mitte ühest puust – mõni võib või püksist välja hûpata, aga tema võimete piir on põhikool. Inimeste unistused ei pea ju ühte moodi olema – oleks see vast veider kui kõik samast asjast unistaks. Peace!
Kõik unistused on ühtviisi toredad ja väärtuslikud. Ongi ju hea et me kõik samadest asjadest ei unista.
Ja et sa väga kurvaks ka ei jääks teiste soove lugedes, mul on kuri kahtlus et need kes unistavad veidi teistlaadi asjadest a la maailma muutmine, kirjanikuks saamine, inimesena kasvamine etc ei loe äkki nii suure entusiasmiga blogisid ja ei käi seal kommenteerimas 😉
Jah, selles viimases on sul ilmselt tõesti õigus;)
Minu arvates ei ole mehest, kassist, kodust ja lapsest unistamises midagi halba. Unistused kasvavad ning arenevad koos inimesega, sest nad peegeldavad selle inimese olemust. Mida rohkem inimene arendab silmaringi ning leiab ennast, seda ‘sisukamad’ on ka inimese unistused. Inimene, kes pole kunagi reisinud ning ei tunne sellest ka puudust ei oska ka ümber maailma reisist unistada, samamoodi nagu mitte lugeja ei unista kirjanikuks saamisest 🙂
Ma arvan, et ma tean, millisest blogipostitusest sa neid unistusi lugesid. Inimestel on lihtsad unistused ja eks pandi kirja see, mis kellegi jaoks hinges ja südames kõige olulisem on (või siis lihtsalt esimene asi, mis meelde tuli). Ma ei arva üldse, et kui inimene unistab mehest ja lapsest, siis see ongi kõik, mida ta elult ootab. Aga millest ma ei saa aru on see, et miks on vaja teha nii negatiivne ja üldistav kokkuvõte ja siis naeruvääristada inimeste unistusi. Kui ma saaks, siis ma annaks Aasta Vinguja blogiauhinna sulle!
Aitäh! Iga auhind on teretulnud, ikkagi tunustus:)
Aitäh, hea postitus! Umbes samasugused mõtted valdasid mind ka lugedes seda, millest antud sissekanne ainest on saanud. Aga peabki arvestama, et sealsed kommenteerijad ehk pole veel kolmekümnendatesse ja sellega kaasnevatesse elu ja väärtuste ümberhindamise etappi jõudnud. Eesmärk on lihtsalt unistus koos tegevusplaaniga. Ja nii see töötab oluliselt paremini. Kuigi viimasel ajal, kummaline küll, tunnen, et ka uskumisel ja unistamisel on oma jõud. Et suunad mõtteid ja asjad hakkavad ise ka õiges suunas minema. Vahel jälle, unistustemullis olles, saad sellise nätaka vastu vahtimist et….
Või nagu ütles Dalai Laama kui küsiti, mis on elu mõte. “Olla rõõmus”. Ja selle nimel peab vaeva nägema, et sul oleks olla põhjust rõõmus. Või siis peavad nõudmised madalad olema 😛
Aga, valikute küsimus, tõesti. Panen blogid kinni ja hakkan ka tööle.
Mina panin ka peale seda postitust FB jm kinni, saatsin välja sada e-maili ja sain ühe oodatud ja positiivse vastuse juba samaks õhtuks:) Ei unistanud, et keegi võiks tellimuse esitada, vaid tegin tööd selle nimel, et keegi seda teeks
Keeli oskava inimesena ei tohiks järgnev luuletus ehk liiga keeruline olla.
The Cloths of Heaven
Had I the heaven’s embroidered cloths,
Enwrought with golden and silver light,
The blue and the dim and the dark cloths
Of night and light and the half-light;
I would spread the cloths under your feet:
But I, being poor, have only my dreams;
I have spread my dreams under your feet;
Tread softly because you tread on my dreams.
W. B. Yeats
Kas mehest unistamine ei ole tegelikult hoopis unistamine armastusest. Kas sellest suuremat unistust saab yldse olemas olla?