Ma olen natuke napakas inimene (aga seda te juba ju teate), megapaljude kiiksudega, üks neist on see, et ma olen täielik kooner. Mingite asjade koha pealt. See on mulle vist mu vanatädi Heljust sisse kodeeritud. Tema oli selline naine, kes oskas põhimõtteliselt mitte millestki teha valmis pidusöögi, mis viis keele alla. Kui ta oleks veel elus, siis ma teeks temaga koos kodurestorani, paneks tema peakokaks ja me oleks täielik hitt. Tema söögitegemise oskused olid fenomenaalsed. Mul on natuke kahju, et ma arvasin, et tädi elab igavesti ja ei õppinud tema saladusi selgeks. Mul on alles küll tema retseptivihikud, kuid see pole päris see.
Tädi oli hästi lahke ja oleks vist mulle ära andnud kõik, mis tal oli ja mida ma oleks tahtnud. Puberteedina ja hiljem “laenas” ta mulle pidevalt raha, kirjutas selle oma märkmikusse üles ja kui laen sai tagasi makstud, siis tegelikult teadsin ma, et pea igal tähtpäeval nagu sünnipäevad ja jõulud ja tõnisepäev ja mardipäev ja karjalaskepäev, tegi ta kingitusi ja kinkis mulle sama suured summad kui ma laenanud ja tagasi maksnud olin. Või siis teinekord juhtus lausa nii, et ta “laenas” millegi jaoks raha, ütles, et las see jääda sünnipäevakingiks, aga kuna sünnipäevani oli näiteks kolm kuud aega, siis kinkis ta sünnipäevaks ikka sama suure summa uuesti. Tädi oli tavaline pensionär. Kust tal siis alati nii palju raha oli? Ta reaalselt koonerdas ja kogus sukasäärde (hommikumantli taskusse). Kui ta suri, siis leidis onu Endel selle rahataskuga hommikumantli üles ja natuke liialdades ning võllanalja tehes oli ta tol hetkel nagu Ervin Abel “Siin me oleme” filmist. Palus meil poest lausa õlut tuua. Ja endale likööri. Maasika oma. Muidugi tundis ta tädist puudust, ma mäletan tema kõne tädi peielauas kui ta palus tädi käest vabandust, et oli teinekord halb mees olnud, aga too rahakoti leidmine oli mingi hetkeline rõõmutunne. Tädi oli tugeva iseloomuga kange naine. Kui tema koonerdas, siis tähendas see, et ka onu pidi koonerdama.
Tädi ja onu olid kihvt paar. Tädi oli pikk ja peenike, onu lühike ja paksuke, terve elu kutsus tädi oma meest Nunnuks. Kõik kutsusid teda tädi järgi Nunnuks. Tädi aga oli Daam. Suure algustähega.
Ta õpetas mulle palju. Sealhulgas ka koonerdamist. Ma ei arva, et see on paha. Muidugi hetkel olen ma olukorras, kus ma paratamatult peangi koonerdama, et oma väljaminekute ja laenude ja võlgadega hakkama saada, kuid laias laastus olen ma nagu tädi Helju. Aastaid kogusin ma raha reaalselt “sukasäärde”, mitte pangakontole. Mul oli kodus peidus mitmeid tuhandeid kroone ja hiljem eurosid. Minu “säästukonto”. Keegi ei teadnud sellest, ma võib olla polegi sellest kellelegi rääkinud. Kui mingi summa oli koos, siis ma lubasin endale mõne suurema väljamineku, mõne asja, mida ma olin tahtnud. Kõige viimaseks “säästukonto ostuks” sai Itaalia reis enne Ida sündi. Mulle meeldis mu väike saladus. Ma loodan, et ma saan varsti tagasi järjele ja uue konto “avada”.
Mulle meeldib hästi süüa, aga mul on (ilmselt tädi Heljust) üks tõsine kiiks. Ma ei armasta raha raisata koduse toidu peale. Ma ei suuda toidu peale raha raisata. Restoranis ja reisil söömine on midagi muud, aga koju ei osta ma põhimõtteliselt kunagi uhkeid toite. Argipäevadeks. Hiljuti tegin ma kodus söögiks liharulle ja mu 10 aastat noorem sõbranna küsis mult, et mis imelikke vanaaegseid toite ma teen ometi, et kas mul piinlik ei ole. Ei ole piinlik, mulle meeldib kodus süüa tavalist ja soodsat toitu ning “hullata” restoranis. Restoranis süües ei vali ma näiteks kunagi kana, see on nii igav. Ma valin pigem midagi huvitavat. Mu teine sõbranna postitas hiljuti pildi, kus ta Poolas “duck blood soup´i” sõi. Kõlab õõvastavalt, aga ma restoranis ma prooviksin pigem sellist rooga kuu läheksin kindla peale. Lammast ei ole ma kodus kunagi teinud, kuigi (hästi tehtud) lambakarree on üks mu lemmikuid toite, ma ei raatsi. Toidu kohapealt ma koonerdan täielikult.
Ma olen nõus ühe oma teise sõbrannaga, et raha on kulutamiseks, vahend elamiseks, kuid me jäime eriarvamusele selle koha pealt, kus ja millele seda kulutada. Mul on kapis üks ainus must kleit – DKNY oma, temal on kapis 8093 musta kleiti H&Mist ja Reservedist, jumal tänatud et mitte Sheinsidest. Tema teeb õhtusöögiks vähemalt parti ja hiidkrevette, minna kartulit ja kastet. “Ära sa seda kusagil kõva häälega küll räägi,” ütles ta, “inimesed arvavad, et sa oled vaene.”
Ma ei ole vaene. Ma olen lihtsalt teatud asjade pealt kooner. Hoian kokku asjade jaoks, mis mulle korda lähevad. Näiteks reisimine. Ja kodusisutsus. Te ei kujuta ette, kuidas ma tahaksin hetkel minna Itaaliasse. Ja nii ongi, et (kui laenud ja võlad makstud) ma pigem koonerdan kodus ning siis lähen ja reisin. Ei lähe reisile oma võileivakotike seljas, vaid lähen restorani ja tellin seda, mida tahan.
Uut kümnekohalist söögilauda tahaksin ka.
See on koht, kus mul on sinult õppida. Ja ma kavatsen seda teha 🙂
Seda on nii naljakas kuulda, et keegi minult õppida tahab:)
Mõnes mõttes olen sinuga nõus, mõnes ajan veidi oma joont. Olen ka seda meelt, et kui juba reisil või väljas söömas käia siis ikka mõnuga. Rootsi kruiisile oma võileibadega või lihakonservid kotis Itaaliasse lendamine ei ole kohe kindlasti OK. Kodus sööme me ka pigem lihtsat kodutoitu aga tooraine peab ikka olema hea ja kvaliteetne. Ka meie lihtne ja pigem soodne kodutoit sisaldab enamasti kodumaist liha ja ohtralt puu-ning köögivilju. Liharulle nüüd küll mingiks vaese inimese söögiks ma nimetada ei julgeks, see peaks pigem vorstikastme kohta käima…
Kusjuures mulle teinekord tuleb täiega vorstikastme isu, ausalt, ja siis teen ka. Koolisöökla tuleb siis kohe meelde:) Aga köögiviljade koha pealt peaksin ma tublim olema, üldse kohe ei tee kodutoidu kõrvale salateid, puhtalt laiskusest. Kuidas sellest lahti saada, vat ei tea…
Mu elukaaslasele meeldib see “sööklaklassika” väga. Aga siis teemegi stiilipuhta sööklasöögi. Vorstikastme kõrvale marineeritud kurk, hakklihakastme juurde peedisalat. Lapsepõlvekodus meil salatit ei söödud, polnud kombeks. Suuremaks ka teadlikumaks saades hakkasin end teadlikult värsket sööma õpetama. Nüüd ongi kodus prae kõrvale ikka mingi värske kraam ka, kui viitsimist vähe siis kurk ja tomat hapukoorega, kui viitsimist rohkem siis näiteks hiinakapsa või jääsalatiga toorsalat. Vitamiine ja mineraale on ju vaja 🙂
Mul ongi mineraalide puudus, peaksin ka end kokku võtma. Peedisalat on üks mu lemmikuid:) Eriri “sööklaklassika” kõrvale
Kuulge mul on nüüd vortsikastme ja hapukurgi isu. 😀
Ma just sõin hapukurki. Kui oleks vorsti olnud, siis oleks vist kah vorstikastet teinud😐
Prioriteetide teema. Mina koonerdan nt reisimise pealt ja reisil käin tõesti vaid siis, kui saab megaodavalt (keegi kingib pileti) või on raha kuidagi rohkelt sülle kukkunud. Ja seda ju ei juhtu rohkem kui kord kümne aasta jooksul. Eraldi kogumist ja koonerdamist selle nimel ei pea ma mõistlikuks – ju pole minu prioriteet. Toit ja maitsed on paljudele olulised, miks siis mitte, ehki meie koonerdame tihti ka toidu pealt hoopis nt teatri, spa ja kino jaoks või oma kinnisvarade hooldamise eesmärgil. Mis kellele oluline on
Ei, ega ma ei ütlegi, et kõik peavad reisima ja peavad toidu pealt koonerdama:) Reisimine oleks minu jaoks kindlasti esimeste asjade hulgas. Spaad, teater, kino, raamatud samuti. Nende nimel hoian muude asjade pealt kokku
Oi kui õigel ajal see postitus tuli! Olen beebiga kodune ja kuna me kuskil eriti ei käi, siis ka kulutisi ei ole ja nii ma olen märganud, kuidas iganädalane toiduarve aina kõrgemaks läheb. Palju mõistlikum on tõesti säästa millegi parema jaoks kui see raha lihtsalt niisama “ära süüa”.
Äkki annad siia ka vihje nt oma pere lemmik argitoitudest?
Ei julge, pärast peetakse vaeseks😜 aga ei, minu lemmikud on igasugu paja- ja wokroad, kuhu läheb sisse just see, mis parasjagu kapis olemas. Pasta merevaigukastme ja kapis olevaga on ka selline suht klassika siin majas. Ja kui mul midagi pole, siis riisi, tuunikalakonservi ja purustatud tomateid ja mingeid külmutatud juurikaid on ikka pea alati, keeran need kokku. Teinekord viskan juustu-piima-muna segu peale, et saaks ahju panna. Aga pikkpoiss on minu kodutoidu lemmik. Ma ei viitsi argipäevdel palju mässata, pikkpoiss on hea lihtne. Ahjukotletid ka, ei pea praadimisega vaeva nägema.
Nädalavahetuseti pingutan ikka rohkem ja teen midagi põnevamat, nüüd tahan mõned taimetoidud selgeks õppida näiteks
Tänud!
Taimetoidust soovitan nt kõrvitsa püreesuppi röstitud kõrvitsaseemnetega, tõeliselt mõnus talvel.
Jaa, kõrvitsapüreesupp on ka üks mu lemmikuid. Tegin sügavkülma isegi valmis piisavad portsjonid, et oleks veelgi lihtsam elu;)
tead ma ka vaene. Aasta tagasi koondati tervise pärast ( said tööstressist depreka) ja nüüd olen oma laenudega töötu. Keedan kartuliputru, seened sain metsast ja olen ma arvan rikkam kui mõni, kellel pangaarvel tuhanded. Aga ma küsiks- kelle asi see on 😀 Mul on hea. Nii hea, et pangaarvel hetkel 12 euri, kapis pakk kohvi, seeni ja mingit jura veel mooside ja konservide näol. Homme teen moosist kisselli, kooki ja elan veel. Aga mu hing hõiskab ja hetkel kuulen telefonist sõbranna hala, et homme vaja tööle minna ja ta nii väsinud ja korter vajab järjekordselt uut mööblit. Naeratan, noogutan ja teen endale mõttes pai.
Ilma igasugu irooniata ma imetlen Sinusuguseid inimesi. Tahaks Sind kohe lähemalt tunda, et õppida positiivset ellusuhtumist igas olukorras.