Alustame algusest. Mulle on Helen Sildna pigem meeldinud, see tähendab, et ta jätab küll ülbe ja upsaka mulje, aga me kõik teame, et muljed võivad olla petlikud, mu meelest on ta õiget asja ajanud. Tallinn Music Week on väga äge üritus.
Ma olen ka väga kunstilembene. Mulle meeldib kunst. Mulle meeldib moodne kunst. Mulle meeldivad tihti sellised teosed, mida teised kipuvad kritiseerima. Mu meelest on äge kui asjad on muutumises.
Samas olen ma väga suur traditsioonide austaja. Mulle meeldivad rukkililled ja suitsupääsukesed, rehetared ja mulle meeldib kui neid asju hoitakse au sees. On asju, mida minu arvates ei ole vaja muuta. Esimese näitena tuleb mulle meelde, kui kunagi Ott Leppland tegi mingi moodsa versiooni “Ärkamise aja” laulust – teised kiitsid, mulle ei meeldinud, minu meelest solkis ta lihtsalt ilusa laulu ära, aga see selleks. See on mu üks vaieldamatu lemmiklaul, sõnad, mis poevad hinge, toovad pisara silma ja annavad minu arvates edasi Eesti olemuse: tasane, kullane, kivine, mullane, pilvine, tuuline, ootust täis. Mu meelest võiks ja peaks Eestit nende märksõnadega reklaamima või brändima, lisada natukene kaasaega ja e-värki ning ongi olemas. Ei pea kinni hoidma vaid vanast, aga ei pea seda vana ka prügikasti viskama. Rukkililled ja it-lahendused saavad käsikäes edasi minna ja meie lugu rääkida. Mulle ei tule hetkel meelde, kes tootis neid ägedaid muhu mustrite ja pealuudega patju, aga see on äge uuenduslik lähenemine, kus vana ja uus on käsikäes.
Kui Helen Sildna üleolevalt oma Facebooki lehel kirjutas, et kohe kohe on Eestil nii vinge bränd, et rukkililled ja suitsupääsukesed häbenevad oma silmad peast, siis noh ütleme nii, et mu arvamus temast kahanes kolinal, sest see oli ikka to the max ülbe väljaütlemine. Umbes nii, et kõige olulisem eesmärk on iga hinna eest lahti saada rahvuskultuurile viitavast sümboolikast. Ka Nõukogude Liidus pöörati sellele väga suurt rõhku ja asendati nõukogude sümboolikaga. Just saying…
Aga ma uskusin teda, et Eesti disainimeeskond on head tööd teinud,sest oleme ausad, Eestis on hullumeelselt palju ägedaid disainereid ja loomeinimesi. Pole ju kahtlustki, et nad millegi ägedaga välja tulevad. Ma usun, et te mõtlesite sama? Ja siis tuli see päev kui “bränd” avalikustati. Ma ausalt mõtlesin, et see on nali. See logo näeb ju välja nagu Muumitrollidest tuttaval Stinkyl oleks paha ja ta oksendaks! Oksendab rukkilillepuru välja? Sellisel juhul muidugi on eesmärk täidetud. Aga päriselt? See ongi see, mille kallal Eesti disainerid kaks aastat töötasid ja mille eest 200 000 eurot välja käidi? Päriselt? Ilma juhendit lugemata ei saa kuidagi aru, et tegemist on rändrahnudega. Kui kogu maailmale rääkida, et meil on rändrahnud, siis ei saa nad sellest ilmselt aru. Nad näevad oksendavat siili, lammast, kurba looma, kellel on halb. Muigama paneb bränd neid küll, aga ma ei tea, kas see peaks olema eesmärk. Nali muidugi teatavasti pikendab eluiga. Eesti on hea naljaga hakkama saanud!
Foto: Vello Nelikendkaks
Ma ei taha kõlada nagu üks neist, kes vaatab Picasso või Weidemanni töid ja ütleb, et “pähh, sellise asja oleks ma ka võinud valmis vorpida”, aga ausalt Ida lasteaiarühm oleks võinud sellise rändrahnu “välja töötada” ja siis see oleks isegi äge, sest selle oleks teinud KOLMEAASTASED. Mis mulje jätab see aga maailmale Eesti disainist, kui Stinky välja töötamiseks kulutas Eesti disainimeeskond aastaid? Kusjuures, okei, tegite brändi valmis, aga ausalt enne kui selle lärakaga meeneid hakkasite valmis vorpima, oleks võinud avalikku arvamust küsida. Või teadsid nad ise ka, et mitte keegi ei oleks sellise logoga nõus, aga rahast ei tahtnud ilma jääda? Nüüd on meened valmis ja Eesti rahvas peab vaid paratamatusega leppima.
Feil. Ja Helen Sildna võiks natuke nüüd häbeneda. Iga kell rukkilillepuru kui oksendav rändrahn.
Estonia is known for its political jokes. Now we have gone a step further and come up with an innovative new Estonian brand/logo. The head of the design team Helen Sildna posted to her Facebook page that soon soon they will come out with such a creative brand that the cornflowers and swallows will ashame their eyes off. That it is finally time to get rid of them and go a step further with our image.
This statement was to the max arrogant and felt like the most important thing is to get rid of everything that is traditional and reminds us where we come from, reminds us our roots. Soviet Union had the same agenda and replaced all national symbols with Soviet ones. Just saying…
Although I have never been a huge fan of Helen Sildna, I have liked her Tallinn Music Week, one of the coolest events, but these last statements of hers have been beyond belief. I mean what is wrong with cornflowers and swallows? I do not mean we have to worship only the old things, but we definately do not have to throw our traditions into rubbish bins. Corn flowers and it-solutions can exist side by side.
And then back to this statement that now pretty soon something so cool will be arriving. I believed her, because we do have so many talented designers and creative people in Estonia. Yesterday the new brand was published. Wow! I say wow and it is not a good wow. I am not usually one of these people who look at Picasso or Weidemann and will say that I could have done better, but this time it is hard to NOT say it. I COULD HAVE DONE BETTER. MY THREE YEARS OLD DAUGHTER COULD HAVE DONE BETTER. And if she had done it, it would have been cool, because it had been done by a three year old, not by A TEAM OF DESIGNERS. Ladies and gentelmen, let me introduce you the new Estonia. This is how we want to be know in the world. No more cornflowers, no more swallows, we are now a green stain that looks like a puking Stinky from Moomin. God, it is such a fail! I would 1000 times rather be a boring Estonian proud of our roots, not trying to be something…something…I have no words for this JOKE.
Without someone all the time explaining that this is a boulder, no one will understand it. It is a puking Stinky/sad sick sheep/puking hedgehog!
Kui neid kaua väljatöötatud teisi rahnu motiive vaadata (no neid oli seal veel peale selle rohelise), siis need olid Eesti Laulu logos ja Telial juba ammu kasutuses 😀 Ja need Indias toodetud riidest kotid, mida jagati… nutt tuleb peale.
On jah:D No igal juhul vaimuvaene. Mu silmad jooksevad ka verd ja nutt tuleb peale
Tõesti oleks lootnud, et 200 000 euro eest suudetakse midagi oluliselt paremat välja mõelda. Nüüd jääb vägisi mulje, et tehtigi mingi megaodav käkk ja ülejäänud raha kirjutati endale taskusse. Sest see tulemus on lihtsalt õudne!
Noh raha läks avatud suhtluse ja julgete katsetuste peale ja ideede testimise peale:)
Mõtlesin seda uudist nähes, et oleksin rahata samasuguse brändi suutnud valmis vorpida. Tõenäoliselt veel paremagi. Pettumus oli seega suur.
Ma siiski tahaks öelda, et see raha ei läinud kõik selle läraka peale vaid kogu kontseptsiooni (veeb jne). Aga ega see raharaisk sellepärast kuidagi leebem tundu 😀
Kusjuures muidu konseptsioonil ei ole ju suurt vigagi, videod, font jms, aga no see konkreetne logo on totaalne feil
Seda ka jah… Tõsi. Igati nõus! 😀
Ma muidu tõesti ei ole selline, et “ma teeks küll paremini”, aga siin on raske seda lauset mitte kasutada. KÕIK teeks paremini!
Kusjuures sa ei pea paremini tegema. Keegi tõi hea näite. Kui sa lähed kontserdile ja kuuled, et laulja ei pea viisi ja bänd mängib mööda, siis loomulikult oled pettunud. Aga sa ei haara mikrofoni eks.
Ma ei saa ka aru, et mida need kaks aastat täpsemalt siis tehti? Selline bränd peaks olema midagi sellist, mis püüaks positiivselt võimalikult paljude inimeste tähelepanu. Siinkohal on tunne, et panustatud on pigem vastupidisele efektile. Et noh, tähelepanu on tõesti saadud – väga paljud räägivad. Aga mingit vägevat disaini või mõtet on selle tagant päris keeruline leida. Ühesõnaga seda raha oleks saanud sajal erineval viisil paremini kasutada. Ja üleüldse: mis sellel rahvusromantikal nii väga siis viga oli?
Vastus sellele, mis on viga rahvusromantikal, Helen Sildna sõnadega: “Kas võiks olla võimalik liikuda edasi nendest etnomustritest, rukkilille ja suitsupääsukese rahvusmotiividest. Selles rahvussümbolisse kinni takerdumises on midagi nii kramplikult 90ndate maigulist. Rukkilille motiiviga tähekesed, rahvariidemustriline lennujaam, lennukid, laevad. See mõjub nagu mingi hüsteeriline IRLi rahvusluskampaania. Positiivseid näiteid pole vaja isegi kaugelt otsida, võtke eeskujuks Trad.Attack!, Maarja Nuut või Mari Kalkun – andekad inimesed, kes pole kaotanud tunnetust oma pärimusest, kes loovad aga tänapäevast ja moodsat algupärast kunsti. Näiteks Trad.Attack! oma diskokerade, laserite ja etnoreiviga. Kõik need rahvusmustrid sellisel kujul on kohutav klishee. Palun töötage heade disainifirmadega ja uskuge mind, nad oskavad ka rahvus-identiteedi läbi algupärase ja moodsa omaloomingu sinna sisse istutada, ilma et see oleks tüütul kombel vaatajale näkku lajatatud. See kuidagi tõsiselt kohatu.”
Minu meelest näitab selline suhtumine hoopis seda, et me häbeneme olla need kes me oleme ja kust me tuleme ning sellepärast ei saa me kunagi osaks Põhjamaast, isegi kui ÜRO meid Põhjamaade hulka arvas. Meil puudub identiteet, erinevalt teistest rahvustest, kes tunnevad uhkust rahvusromantika üle
Ma ei tea, aga mul tuleb “Keisri uued rõivad” kohe pähe. Et inimesed näevad selgelt, mis jama kokku on keeratud (kusjuures JAMA on hästi kenasti öeldud), aga siis mingi kamp, lihtsalt et pugeda (?) ja mitte “maitsetu” (?) näida, kiidab seda õudust takka. Rõve. Järgmine kord andkugi siis pintslid laste kätte ja saab mingi kahekohalise summaga tehtud selle kunstilise poole. Ühesõnaga tegelikult sa ütlesid kõik juba nii hästi ära kui võimalik ja ma tahaksin lihtsalt oksendada üheskoos selle kurva siiliga…
Üldse ei meeldi 🙁
Mulle tuli ka “Keisri uued rõivad” pähe kui lugesin kiitvaid kommentaare. Ja tõesti, lastele pintslid kätte ja selline logo ja lugu rändrahnust oleks ju šeff, aga sellisel kujul polegi muud teha kui oksendada
Ma kirjutasin ise täpselt sama – ongi Keisri uued rõivad ja seda seni, kuni keegi julgeb välja öelda, et mehed-naised, läks natuke nihu…
Ma ei arva Pablo Picasso kunstist midagi ja ei pea teda üldse mingiks andekaks kunstnikuks, sest ta pildid on koledad ja minu arvamus on, et ta oli kogu aja purjus, pilves ja ilmselt vaimselt häiritud nagu üks kunstnik ikka. Mulle lihtsalt meeldib teistsugune kunst, realism ja renessanss ja impressionism, kubism pole minu teema. Aga see roheline lärakas, mida nad nüüd uueks Eesti märgiks väidavad olevat, on palju hullem kui Picasso. Minu esimene reaktsioon seda nähes oli, et keegi on paberile oksendanud. Kirsiks tordil oli muidugi see, et sümbol on pandud kottidele, millel silt Made in India. Mage värk, häbenegu silmad peast välja.
Ühtlasi pidin su postitust lugedes minema guugeldama, kes on Helen Sildna. Nimi nagu oli tuttav, aga midagi tähelepanuväärset temaga ei seostunud. Muidugi Tallinn Music Week pole ka minu tassike teed ja lihtsalt stiilne ja moodne olemiseks, mina ei viitsi poosetada. Seega ma ei tea, kes on Helen Sildna ja miks tema arvamus peaks mulle oluline olema. See arvamus ei ole mitte tuhkagi väärt, sest kui ta oleks tõesti nii erudeeritud ja tark inimene nagu ta püüab paista, teaks ta, et sellised ajaloolised sümbolid nad rukkilill ja suitsupääsuke on olemas kõikides riikides, eriti aga Põhjamaades. Viimased hindavad oma ajaloolisi sümboleid ja hoiavad neid au sees. Meil nimetab üks tõusikust tibi rahvussümboleid 90-ndate aastate maiguliseks. Tule taevas appi! Kui tsiteerida klassikuid.
Ega tegelikult ei ole ka Pablo Picasso ja kubism minu teetassike, mulle meeldib ka pigem impressionism, aga noh Pablo Picasso maalide ülesehitus ja kujutamisviis purustas omal ajal senised arusaamad. Ehk siis võib olla Helen Sildna ja see paganama disainimeeskond tahtis sama teha ja meie, kelle jaoks see Stinky on arusaamatu, ei mõista kunsti? Aga me võime vaielda selle üle, kumb on parem kunstnik, kas Michelangelo või Picasso, sest siis me vaidleme siiski KUNSTI ja maitse üle, uuel Eesti brändil ei ole mingit seost aga ka kunstiga, veel vähem disainiga. “Keisri uued rõivad” tuleb tõesti kohe pähe.
Kui sinna juurde panna veel “tõusikust tibi” (paremini ei oleks saanud öelda) jonn, et ajaloolistest sümbolitest tuleb iga hinnaga lahti saada, siis muutub see “rahn” eriti vastumeelseks.
Ma võin küll eksida, aga minu arvates 90-datel küll keegi rahvussümboleid ei kiitnud ja kandnud. Villane sokk ja rukkilill oli viimane asi, mis meil siis peas mõlkus. Ikka Coca Cola ja Miki-Hiir pigem. Rahvussümbolid on mu meelest alles meie teadvusesse tõusnud ja mul on selle üle siiralt hea meel olnud. Tore on kui riik ja selle inimesed on oma ajaloo ja pärandi üle uhked, see on ühe enesekindla riigi alustalasid kui me teame, kes me oleme, mitte ei püüa olla keegi teine.
Muidu su sõnavõtud on alati tarkust täis aga kuidas saab inimene, kes vähegi meediat jälgib ja loeb mitte teada kes on Helen Sildna?! Aasta kodanik? Sõbralik Eesti?
http://www.kul.ee/et/galeriid/aasta-kodanik-2015-helen-sildna
Ma ütlesin, et nimi on tuttav ja ma olen seda nime enne lugenud, aga täna kohe küll meelde ei tulnud, kes ta on. Ma ei oska seda teisiti selgitada, kui et mulle ta siis ei ole kustumatut muljet jätnud, kõikidest oma suurtest tiitlitest hoolimata.
Aa ja ma vabandan, et ma alati tarkust täis ei ole ikkagi inimene vist. Lähenen häbenen oma rumalust ühe avaliku elu tegelase eluloo mitte teadmise pärast.
Selle õnnetu plönni osas pole midagi lisada – minu silmis disaini ja esteetilise poole pealt umbes samasugune katastroof nagu meie Vabadusrist, kahjuks. Aga see nn tööriistakast ehk veebikeskkond mulle täitsa meeldib, nii ideelt kui sisult, ja nt olemasolev foto-/videomaterjal tekitas kohe koduigatsuse (pole üle kahe aasta Eestisse jõudnud..). Et noh, nagu toimib 🙂 Kusjuures, seal on ühe printsiibina kirjas nii: “Since we are not using a logo, consistency in verbal and visual communication is essential.”. Okei. Seega ei väärikski nn oksendav siil justkui nii palju tähelepanu aga samas jääb ka arusaamatuks, milleks teda siis üldse esitleda kui uue brändi kehastust ja mingite toodete peale toppida?
Veebikeskkonna kohta ei ütle ma ühtegi halba sõna, aga ilmselt ju ikka on nii, et logo pannakse toodetele (need samad India kotid) ja jääb kogu sellest kompotist esimesena silma. Palju neist välismaalaatest/meist endist kohe sinna veebikeskkonda aga satub? Vabaduserist on mu arvates täitsa talutav, kuigi oleksin ka midagi muud oodanud ja ei saa öelda et see kõige õigem variant oli
Ega välismaalased ei peagi sinna keskkonda sattuma (nende jaoks on ilmselt visitestonia.com) – need uued loodud vahendid on mõeldud neile, kellel vaja Eestit tutvustada/turundada.
Mis see muu oleks võinud Vabaduseristi asemel olla sinu meelest? (Uudishimust küsin 😀 )
Ma ei oska tegelikult sellele vastata. Mulle meeldib see mõte, et sambal asuvat maeimäetamisjärgu vabaduseristi (isikliku vapruse eest) ei ole ajaloos kellelegi antud ja nüüd autasustatakse sellega sümboolselt kogu Eestit. Aga teostus ei ole päris see, ses mõttes, et seda lugu teadmata on see üks lihtsalt kobakas ja jääb paljudele arusaamatuks ning lausa koledaks. Mina nii karm ei oleks ja koledaks ei nimetaks, aga noh jah…ei ole ka kõige lemmikum. Vabaduse väljak iseenesest on mu meelest aga väga kihvt
See roheline lärakas ei ole ju logo!
Logo ei tehtudki.
Märki ei tehtudki.
See lärakas on fototaust, sinna hakkavad käima sisse fotod.
Taheti näidata nö. tööriista, aga kogu maailm sai aru, et tegu on logoga.
Lihtsalt kohutavalt halba kommunikatsiooni tehti. Jube kahju ja jube kurb tegelikult, head asjad ei paista setõttu üldse välja.
Kusjuures reede õhtu poole sain ka mina aru, et see pole otselt logo, vaid raam ja siis ma naersin veel rohkem – 200 000 euro eest leiutasid eestlased foto kuju, mis ei ole kandiline. Palju õnne! 😀
No seda hullem, kui see on vaid “tööriist/ foto raam, mida oli vaja niikaua välja mõelda
Seda hullem. Mu meelest Eesti probleem paljudes valdkondades ongi see, et kõike on vaja seletada ja teada taustainfot, piisavalt kuulata ja vaadata, et meeldima hakkaks. tegelikkus on aga see, et Eurovisioonil kuuldakse laulu üks kord, keegi ei “õpi” seda hindama, sama on logoga, mis ei olegi logo, vaid “tööriist”. Kedagi ei koti, sest kõigile süüvib ajju oksendav siil, mitte “tööriist”, milles pildid muutuma hakkavad vms. Feil logona/mittelogona/pildiraamina. Ja mu arvamus jääb – Helen Sildna sõnavõtt teeb selle “rahnu” veel ebameeldivamaks.
Aga vot seda mina ei mõistagi – kui roheline plönn ei ole logo, siis miks ometi oli vaja see nt nendele kottidele trükkida? Mis sõnumit see edasi annab – et meil ongi ainult taust/raam aga sisu mõtle ise juurde või … tiki sinna peale midagi ilusat? Siin pole enam ainult kehvas kommunikatsioonis küsimus, kui on juba (paha)tegudeni jõutud 😀
Näitasin seda logo oma mitteeestlasest abikaasale ja ta esimene reaktsioon oli what the hell is this ?? ja kui seletasin,siis hakkas naerma ja ütles ok,you estonians are weird .
Mulle meeldib ka, kui traditsioonilist ja vana põimitakse kaasaegsega. Minu meelest on hea näide sellest TradAttack ja tundub, et see läheb ka välismaalastele peale. Pole vaja alati midagi täiesti uut ja moodsat ja arusaamatut välja mõelda 🙂
TradAttack on vaimustav! Nii veider oli lugeda, et H.S. tõi selle bändi justkui uudse ja moodse lähenemise näiteks, saamata aru, et nad ongi rukkilillepuru sidunud moodsaga. Eriline lollus selline näide tuua:D
Jagan üht pisikest fakti, mida ma pole ise varem märganud. Nimelt üks põhjus ilmselt, miks valiti läbivaks motiiviks just rändrahn, on see, et kivi (stone) on ka sõnas Estonia peidus..
Estonea? 😀
Pingback: “Kaua seda rukkilillepuru veel kannatama peab?” – estonianwithabackpack