Ma olen kriitikast ja kriitika talumisest, blogimisest ja kommenteerimisest varem ka rääkinud, aga kuna ma aegajalt ikka saan pihta kommentaaridega, et ma ei talu kriitikat või olen kade kui kedagi teist kritiseerin, siis ma mõtlesin veel sel teemal pikemalt peatuda.
Ma ei ole alati kriitikat talunud. Või ütleme siis nii, et ma ei tulnud kriitikaga absoluutselt toime. Ma tahtsin kõiges olla kõige parem, kõige ilusam, kõige tublim, kõige targem. Ma tahtsin alati kõigile meeldida ja ma kartsin kõige enam konflikte. Kriitika lõi mind rivist välja. Täna see enam nii ei ole. On kriitikat nõuandeid-tähelepanekuid, mis teevad ikka haiget ja poevad naha vahele, kuid üheks põhjuseks on tihti see, et seal on killuke tõtt sees. Tõde, mida me ei taha endale tunnistada.
Kriitika ja halvustamine on midagi muud.
Ma eile kätte ühe seltskonnaajakirja, lappasin pilte ja avastasin end erinevaid inimesi kommenteerimas: “Isver, mis sellega juhtunud on?”, “Appikene, see on küll halb pilt!” ja “Oi, tema on küll kena!” Järgmisel hetkel alustasime me Marekiga vaidlust selle üle, kas Cameron Diaz on ilus. Mina arvasin, et ta on väga kaunis, Marek jäi eriarvamusele, sama oli ka mõne Eesti kuulsusega. Me jõudsime järeldusele, et piisab vaid ühest ebaõnnestunud pildist klantsajakirjas kui minusugused “käod” kommenteerima hakkavad, et “oi appike kui kole”. Või et milline on elu kui sa oled vähem või rohkem tuntud. Igaüks võib sind kritiseerida. See on tuntuse hind. Ja maitsed on erinevad. Täna kütab kirgi, et mustanahaline ja mitte piisavalt kena neiu võitis Miss Helsinki 1. koha.Ilu on subjektiivne. Ühele kole, teisele kena. Ma ei ole neid missivalimisi vaadanud, aga võib-olla see neiu oli iseloomuga, sarmikas, vaimukas, lõi pika puuga ära teistele nö ilusamatele kandidaatidele? Ka tema ise ei pruugi end maailma kõige ilusamaks pidada, aga võib olla ta selle eest peab end maailma parimaks? Ta teab oma väärtust ja võitis selle pärast? Välimus ei olegi siinkohal nii oluline.
Looduse poolt antud välimuse kritiseerimine on mõttetu. Kui ühel või teisel moel avalikkuse ees figureerida nagu näiteks on seda ka blogimine, kus me vabatahtlikult oleme oma elu kõigile meelelahutuseks välja käinud, siis tuleb ka selliseks valmis olla kriitikaks. See kriitika ei pruugi olla konstruktiivne, tihti pigem lahmiv ja stiilis “vaata milline paks” ja “isver kui loppis ja magamata”. Jah, loomulikult ei ole seda meeldiv kuulata, kuid tahame või mitte, mingi tõetera on sees igas kriitikanooles.
Kui minu kohta öeldi, et ma olen loppis ja magamata või väsinud, siis tegelikult see ju vastaski mingil määral tõele. Kui öeldakse, et ta joob liiga palju veini, siis mõnikord vastab ju tõele seegi. Kui ma ikkagi reedesel õhtul olen ära joonud pudeli veini, siis laupäeva hommikul ei näe ma imekaunis välja. Ma olen ka tänulik nende kommentaaride eest, kus inimesed kirjeldavad oma suhtumist ja suhteid “tripsutavate” vanematega lapsepõlves ja hiljem, need on asjad, mille peale me ei mõtle enne kui keegi sellele tähelepanu juhib. Samamoodi vastab ju tõele, kui öeldakse, et appike kui suured hambad või kui suured jalad või milline “päästerõngas” ümber kõhu. Kui see tõepoolest nii on. Midagi ei ole sinna teha. Vähemalt suure jalanumbriga. Seda väiksemaks ei tee. “Päästerõngast” saab lahti toitumise ja trenniga, hambad saab väiksemaks/ valgemaks/sirgemaks kui rahakotis on raha. Kõik on väga lihtne. Uskuge mind, kui mul oleks võimalusi, oleks mul ammu suus sätendav pärlirida. Võib-olla ühel päeval on mul teised võimalused. Mul on kodus peegel. Suure tõenäosusega on meil kõigil kodus peeglid. Me teame oma vigu ja me teame oma häid külgi. Me kas lepime oma vigadega või laseme end nendest häirida. Tervislikum on nende vigadega leppida. Meie majas on üsna must huumor. Nii ei ole harv kui Marek ütleb mulle, et ära kriibi hammastega parketti ja mina palun tal kõhu sisse tõmmata, et ta natukenegi noorem välja näeks, ta käib ikkagi juba ju esimesi samme viiekümnendate poole. Aga me olemegi sellised. Ilma fasaadita. Ei peida end ei kunstjuuste ega kunstküünte taha, et paremad olla. Paremad oleme me teisel moel. Ja kritiseerimegi neid, kellest end paremaks peame.
Me kõik kritiseerime. Meid kõiki kritiseeritakse. Loomulikult tahaksime me kõik saada vaid komplimente. Kuid pärismaailmas asjad niimoodi ei käi. Mul on üks tuttav, kes on endale võtnud õiguse kritiseerida, maha teha, kommenteerida, mõnitada, naeruvääristada kõiki ja kõike, kes talle ei meeldi. Pindu teiste silmas näeb ta suurepäraselt, kuid palki enda silmas ei näe. Isegi kui ta sinna otsa komistab. Kui keegi teda kritiseerib või talle nõu annab, on ta haavunud, solvunud, trambib jalgu vastu maad ja väidab, et kõik inimesed, kes teda kritiseerivad, on õnnetud ja depressiivsed, ainsa sooviga talle “ära panna” ja “maha teha”. Väidetavalt ei huvita teda ka teiste arvamus, sest noh yolo, ometigi on tema käitumine hoopis vastupidine. Kui talle öelda, et ta on juurde võtnud, nutab ta kõige pealt patja, vihkab maailma ja kõhnasid inimesi ning näeb siis hullupööra vaeva, et tõestada kõigile, et talle meeldibki oma ülekaal. Nädal hiljem läheb salaja trenni, sest ta näeb ise ka, et on 25kg juurde võtnud, aga ikka on “terve maailm” tema vastu.
Ma olen ka kunagi nii arvanud. See on kõige ajuvabam mõte üldse. Kellelgi pole mu vastu vandenõud. Kedagi isegi ei koti, mida ma teen või ei tee.
Mihkel Raua raamatut lugedes huvitasid mind blogijana ka kriitika ja kuulsuse peatükid. Ma ei ole küll kunagi tahtnud saada Jumalaks nagu Mihkel Raud, kuid üks klassiõde saatis mulle väljavõtte mingist päevikust, kus mu suurimaks sooviks oli saada kuulsaks ja rikkaks. Rikkaks ei ole ma saanud, ilmselt vale suhtumise pärast, kuid kuulsaks ei saa ma suure tõenäosusega kunagi. “Ameerikas makstakse kõige rohkem kolumnistidele, keda 260 miljonit inimest vihkab ja 40 miljonit armastab. Sul peab olema hate club, ilma selleta pole fan club`i võimalik ette kujutada.” Ja siin peitubki lihtne tõde. Kuigi aega-ajalt tundub, et mind vihkab “terve Eesti”, siis tegelikult ei tea “terve Eesti” minust mitte midagi. Ma oskan eeldatavasti üsna hästi kirjutada (raamatus näited laulusaatest laulmisega), kuid terve Eesti on täis inimesi, kes seda samal tasemel oskavad, selleks et oma kirjutamisega kuulsaks saada peab tegema midagi teistsugust, silma paistma ja mitte vähem oskama grammatikat, lisaks omama eelpoolmainitud hate club´i . Minu hate club ei ole terve Eesti, võib olla koosneb see klubi vaid kümnest inimesest.
Ma olen muutunud. Ma olen õppinud. Mind ei huvita enam väga, mida teised minust arvavad. See ei tähenda aga,et ma teinekord üle ei keeks, vastu ei lahmiks, plärtsuks ja turtsuks nagu pubekas – ma olen inimene, mitte robot. Tunnete ja emotsioonidega. Ma riivan teiste tundeid ja tekitan emotsioone ja pean püüdma leppida ka vastureaktsiooniga. Ma ei näe põhjust enda õigustamisega. Üks mu sõbranna küsis minult hiljuti, et aga miks sa oma blogis ei kirjuta oma haridusest, tööst, kogemustest, teadmistest, siis peaks paljud sind palju targemaks. Mulle ei ole seda vaja. Mul ei ole vaja blogis targem olla. Mulle meeldib pidada seda rumalat blogi, samaaegselt tegeleda tööga, mida keegi ei oska minust arvatagi.
Ma tahaksin igale blogijale (ja ka teistele), sh ka endale meelde tuletada ja pea sisse taguda, et kriitika ja nõuanded on kaks eri asja. Nõuandeid tasub kuulda võtta, enda jaoks läbi mõelda, sellest võib kasu olla.Nõuannete järgi ei pea käituma, kuid võib (püüda). Ja siis on kriitika. Üks kriitika. “See, millest ei tohi välja teha. Ülejäänu pole kriitika, vaid nõuanded ja tähelepanujuhtimine ehk kõik see, mida saab ja tuleb õppida. Kriitika on aga alati lahmiv ja mis veelgi olulisem – kriitikal pole sinuga mitte mingit pistmist./…/Ja kui juba armastatud teatrijuht, kes õhtupimeduses naisalluvat jalaga peksab, su tähelepanu heal juhul kaheks sekundiks püüab, siis kui suuteks hindad sa võimalust, et küla sinu jamadega oma pead viitsib vaevata? No just. /…/ Unusta teised inimesed, mõtle ainult iseendale. Ole egoist!“ (Mihkel Raud)
Ebaõnnestunud pilt? Jah, ilmselt küll. Toob liiga selgelt välja mu magamatuse ja väsimuse. Sinna ei saa ju midagi parata kui täpselt selline ma kaks aastat tagasi olingi. Teate, mis on veel kõige veidram. Mulle meeldib see kortsuline pilt.
Su jutt on nii vastuoluline. Räägid ilusat teooriat, reaalselt nende mõtete järgi ei ela ja oled ilmselgelt häiritud teiste arvamusest ja vajadusest pidevalt end tõestada. Pane arvuti kinni ja puhka väheke, viimaste päevade mõtteavalduste kvaliteet jääb alla kvantiteedi. Postitused nii blogis kui facebookis on nagu monoloog.
Oled sa mu tuttav, et tead, kuidas ma elan ja kellele end tõestan? Naljatilk. Ja las nüüd mina pean monoloogi või dialoogi, see ikka minu enda asi eksju
Mõistlik postitus.
Kriitika ei ole ainult nõuanded. Kriitika võib olla ka nõrkade kohtade aus väljatoomine (näiteks mingi toote kohta, enne kui seda müüma hakatakse). Lahmiv kriitika on ainult ilma faktideta hinnangu andmine, millega kriitika saajal pole midagi teha. Kuid konstruktiivset kriitikat mina väärtustan, sest sellega saab alati enda heaks midagi teha.
Ma ka väärtustan konstruktiivset kriitikat, aga see ei tähenda, et ma seda alati kuulda tahan (võtta). Ja tegelikult on nii iga asjaga. Sa võid mulle 876 korda öelda, et ära astu reha otsa, saad haiget, aga ma pean ikka ise sinna astuma enne kui saan aru, et krt, tegi jah haiget
Tahtsin öelda, et ainus kasulik kriitika ei ole nõuanded. Mõnikord pead nõuande endale ikkagi ise välja mõtlema, aga kasu on juba sellest, kui kõrvalt objektiivse pilguga näidatakse, mis vajab muutmist ja miks.
Sinu pildil on head värvid ja ehe emotsioon.
DISC käitumismudel toob välja erinevad inimtüübi – ühed, kes on tundlikud nende tegudele suunatud kriitika suhtes, ning teised, kes on tundlikud isikule suunatud kriitika suhtes. Eks igaüks teab ise, kuhu ta kuulub, kui asja üle veidi järele mõtleb 🙂
Mina olen kindlasti just see viimane. Millegipärast arvan, et sina samuti. Ega ma ei tunnegi, et mu elu eesmärk on kõigile maailma inimestele meeldida, aga natuke nagu see tung on küll. Tahaks sotsiaalset heakskiitu, tahaks, et inimesed mõistaks ja isegi kui mu välimuse või olemuse juures on vigu, ei tahaks, et keegi neid pidevalt välja tooks või kuidagi eriliselt rõhutaks.
Isegi kui ma olen 25 kilo juurde võtnud näiteks – mis kontekstis on okei seda mulle öelda? Ja mis on selle ütlemise eesmärk? Nagu kirjutad, on meil kõigil kodus peeglid. Ka neil, kes 25 kilo juurde võtnud. Võib leiduda mitu “sõpra” või võõrast inimest, kes mõnitavad või teevad “delikaatseid” märkusi, et kuule, sa oled juurde võtnud. Kas see peaks kedagi motiveerima maha võtma? Kuidas täpselt? Et võta maha, muidu mõnitame ja teeme “märkusi, milles on terake tõtt”? See ei ole kaalu langetamiseks mingi tervislik stiimul. Soov ennast muuta ja selle nimel pingutada peab tulema inimese seest, enda soovil, mitte ühegi “sõbraliku märkuse” tagajärjel.
Mis puutub konstruktiivsesse kriitikasse, siis… Ah, minu jaoks on sõna “kriitika” üleni nii negatiivse tähendusega, et ka täiendi “konstruktiivne” ette lisamine asja olemust ei muuda. Kasutaksin pigem sõna “tagasiside”. Konstruktiivset tagasisidet saab anda ka ilma solvamata, halvustamata. Kuigi on tõsi, et hea tonaalsusega tagasiside andmine võtab rohkem energiat kui vigade tuim välja plärtsumine. Ja vaeva kiputakse nägema ainult nende inimeste puhul, kes on kallid ja kes lähevad korda. Internetis või selja taga kedagi kommenteerides on lihtsam olla negatiivne ja teiste tunnete suhtes hoolimatu.
Aga olgu. See sai nüüd ühe kriitika suhtes tundliku inimese pikk jaur. Päris kindlasti leidub ka selliseid inimesi, kellele ei tee see haiget, kui nad teistele ei meeldi või kui neile halvasti öeldakse. Kriitika, sisukas või sisutühi, jätab neid täiesti külmaks. Ilmselt on need inimesed ka kõige suuremad teiste solvajad.
Mu meelest tuleb nüüd ikka selgelt formuleerida, mis on kriitika. Praegu nii postituses kui ka kommentaarides, tundub, räägitakse pigem halvasti ütlemisest.
Kui inimene ütleb teisele, et too on paks või et tal on jube kole kampsun seljas või et ta näeb loppis ja jõle välja, siis andke andeks, aga see ei ole kriitika. See on soov teisele haiget teha ja sellega paljastab ütleja nii mõndagi hoopis enda kohta.
Vahel aetakse halvasti ütlemised ka segi aususega. Jällegi – minu jaoks on kaks täiesti eri asja ausus/sõnavabadus ja soov kellelgi haiget teha.
Et mis see kriitika siis on? Ideaalis peaks kriitika andma edasi infot, mitte hinnnaguid ja suhtumisi.
Kellele see head teeb või kuidas kedagi edasi aitab, kui ma kedagi ilgete väljenditega sõiman, kuulutades, et ma olen “üdini aus ja teesklust ei salli”…?
Noh, Mihkel Rauale jälle tuginedes, siis ongi vaid halb kriitika olemas, kriitika, mida ei tasu kuulata, Kõik ülejäänu on nõuanded ja soovitused, aga ma olen sinuga nõus, et aegajalt ikka aetakse sassi, see “olen üdini aus”- suhtumine sooviga lihtsalt haiget teha, kasvõi öeldeski, et see kampsun on ikka täiega rõve. Selle asemel saab ju tegelikult öelda ka, et see ei sobi vms. Või isegi mitte sooviga haiget teha, vaid on üks osa inimesi, kes on taktitundetud.
Aga siis jälle tuleb mängu see, et kui inimene ausalt ütlebki, et talle ei meeldi üks või teine või kolmas asi ja see tembeldatakse solvamiseks või kadeduseks. Eks vist sõltubki sellest, kuidas öelda. Mina ütlen krõbedalt blogis ja peaksin aru saama, et sellisel juhul võib ka kriitika krõbe olla, kuid seda jälle lihtsam öelda kui teha. Mõni kommentaar ajab mind samamoodi närvi nagu mina oma postitusega seda kommenteerijat ja nii me paugutamegi vastastikku.