Mul on täna olnud kummaline päev. On saanud nalja, on juhtunud äpardusi, ma olen sõbrannadega klatšinud blogijaid, pidanud plaani, kuna sööma minna, leppinud kokku, kuhu sööma minna, vihastanud auto peale, vihastanud elektri peale, ostnud Humanast kahe euroga kampsuni, teinud tööd, naernud, ilkunud sõbrannadega mingite lollide naljade üle, teinud süüa… Kuid pool mu päevast on samal ajal möödunud kummalises udus sellest hetkest, kui nägin Facebookis, et üks mu tuttav oli postitanud oma lapse pildi ja sünniaja…ning veel mingi kuupäeva. Ma vaatasin seda postitust ja lootsin, et ma saan valesti aru. Et see teine kuupäev ei ole kolme-aastase lapse surmakuupäev. Ma ei saanud valesti aru.
Ma ei tunne seda inimest väga hästi, tema last ei ole ma isegi kunagi näinud, kui Facebooki postitused välja jätta, aga iga kord kui ma selle väikese poisi ja tema pere peale täna mõtlen, hakkan ma nutma. Ma olen nutnud täna valgusfoori all, ma olen nutnud Idale lasetaeda järele minnes, ma olen nutnud lumeingleid tehes ja ma hoian end tagasi, et mitte nutta praegu. Kummaline, kui võtta arvesse, et ma ju tegelikult ei tunnegi neid inimesi, aga seda raskem mul hakkab,sest ma mõtlen, et kui mul, kes on tegelikult võõras inimene, on nii ängistav täna olla, siis, mida peab see pere tundma. Ma tahaks neid lohutada, midagi teha, midagi öelda, kuid ma ju tean, et midagi ei saa teha ega midagi ei saa muuta, ka sõnad on üleliigsed.
Samal ajal kuulsin ma sõbrannadelt, et ühes tuntud blogis hakkab külalispostitusi kirjutama üks teine blogija, blogija, kellel on melanoom. See tekitas minus ausalt viha. Ma olen kunagi pool vihast-pool naljaga sõnumi “surnud oled või?”, hommikul sain ma sõnumi, et inimene, kellele ma sõnumi saatsin, oligi surma saanud. Surmaga ja haigustega, mille tagajärjeks võib olla surm, ei tehta nalja. Aga kuidas teisiti seda blogide vahelist “koostööd” nimetada saab? Tahad end välja elada, oma emotsioonid välja lasta, jagada oma lugu ja ravi, koguda raha, suhelda lugejatega, saada toetust – palun kirjuta sellest oma veebipäevikus. Tahad suuremat publikut ja oma haigusega kuulsaks saada – jaga oma blogilinki mõne ajalehe/ajakirjaga! Aga milleks selline samm? Rumal, ääretult rumal. Paha maik on asjal juures.
Rumal on see, kes vabandust ei leia, kuid ma ostsin poest pudeli punast veini (mille ma koju jõudes esikupõrandale kogemata sajaks tuhandeks killuks kukutasin), sest see “uudis” tuttava kolme-aastase lapse surmast kiskus kuidagi lahti igasugused haavad, suurendas mu kõige suuremaid hirme ning ma tunnengi, et “tuul tõuseb, nii raske on hingata”.
Ma tean, et see on lapsik, kuid sellistel hetkedel lohutan ma end sellega, et me kohtume kõik Nangijaalas. Kirsiorus.