Eelmisel nädalal tõi Apollo raamatupäkapikk meile uue raamatu – Evelin Ilvese “Linnu lood” (LINK). Ida on nüüd jõudnud ikka, kus ta viitsib ja tahab päriselt ka, et me talle raamatuid loeksime ja otseloomulikult teeb see mulle kui suurele raamatusõbrale rõõmu, et ehk kasvab lapsest ka lugeja. Mina ja mu pinginaaber vedasime algkoolis kilode kaupa raamatuid endale koju lugemiseks, aga nagu ma aru olen saanud, siis tänapäeval on raamatuid armastav laps pigem haruldus.
Ida haaras “Linnu lood” kätte ja kukkus seda hoogsalt lehitsema. Cathrine Zaripi tehtud illustratsioonid paelusid teda täitsa pikaks ajaks. Ma ei tea, kas ajendatuna raamatus nähtud karupildist, kuid ühel hetkel kutsus Ida ka oma suute kaisumõmmi meiega kaasa lugema. Nii me siis seal kolmekesi voodis vedelsime ja lugema hakkasime.
Et täiesti aus olla, siis esimesi peatükke oli mul väga raske lugeda. Evelin Ilves ei kuulu just minu lemmikisikute hulka ja iga dialoog kõlas mu peas tema häälega, see häiris mind tohutult. Ma peaaegu tahtsin raamatu pooleli jätta, kuid Ida nõudis mingi pildi juures selgitust, et mis see on ja mis too on ning ma mõtlesin, et ma olen ikka nõme küll, et eelarvamuse pärast raamatut edasi ei loe. Sest vaadake, Evelin Ilves võib ju inimesena mulle ebameeldiv olla, kuid (ka kirjapandud lugude järgi) on ta oma lapsele väga hea ema ning ühest emast ja lapsest see raamat just räägibki. Kui ma olin peast eelarvamuse lahti lasknud, läks lugemine palju libedamalt. Muidugi ei lugenud me tervet raamatut korraga läbi, kuid kui Ida juba magas, lugesin ma selle ise lõpuni.
Ja mis ma teile ütlen? Äärmiselt armas ja lihtne raamat ühest mõnusast lapsepõlvest, mille Linnu veetsin oma emme ja issiga sügavas metsas talus elades. Tal ei ole seal mängimiseks teisi lapsi ja nii peab ta kasutama fantaasiat. Ta õpib tundma linde ja loomi, parimateks sõpradeks Toonepulk ja koer Luddu, ta õpib emmega leivategu, unistab “ödeventist”, ehitab linnumaja ja käib aegajalt emmega linnas. Kusjuures ma nägin ka üht intervjuud, kus Evelin Ilves ja Kadri Keiu seda raamatut tutvustasid ning Kadri Keiu jättis endast nii sümpaatse mulje, et raamatut lugedes tuli mulle kogu aeg silme ette see päris Linnu, kellest lood inspireeritud on, ja muutis ka raamatu vägagi sümpaatseks.
Lõpuks saab Linnu issist president ja nad kolivad perega suurde roosasse majja. Sinna, kus “Pehmed ja Karvased” elavad. Kas Linnu nendega ka kohtub, sellest lubab ta jutustada järgmises raamatus.
Raamatu suureks plussiks lisaks vahvatele joonistustele on see, et keel on lihtne ja peatükid paraja pikkusega, täpselt sellised ühe unejutu pikkused. Mina loodan, et see raamat avab lugejate silmad. Selles mõttes, et see näitab kui loomingulised, teravad ja huvitatud maailmaasjadest on lapsed tegelikult. Kui ma vaid laseme neil seda olla. Ja leiame nende jaoks aega, et maailmaasju selgitada. Nagu täiskasvanutele. Samuti ei tasu alahinnata loodust, loodus pakub lapsele nii palju avastamist ja mängurõõmu, kordades rohkem kui iPad või nutitelefon. Muidugi oleks hea, kui lapsel oleks ka “ödevent”, kellega koos mööda põlde ja metsa joosta, kuid pole ka hullu kui õde-venda pole, tegevusi jagub ka üksinda. Näiteks võib proovida suudelda konna ja vaadata, kas see muutub võluvaks printsiks.
Tahad teada, kas konn muutub printsiks ja mida Linnu sellest arvab? Ühe raamatu loosin ma ka lugejate vahel välja. Selleks kirjuta kommentaaridesse, millised on Sinu lapse leidlikud lemmikmängud. Võitja loosin välja kolmapäeval 28.12
