Mõnda aega tagasi leidsin ma oma meilboksist kirja ühelt pikaajaliselt blogilugejalt, kes soovis mulle kingituse teha tänutäheks, et pakun huvitavat lugemist ja kutsus mind vaatama Theatrumi etendust “Isa”(LINK). Ei pakkunud ta seda välja sellepärast, et ma etendusest kirjutaks, sest olgem ausad, ma vaatasin Theatrumi kodulehelt, et etenduse piletid on kuni veebruarini välja müüdud, nii et reklaami etendus ei vajagi, vaid ta arvas, et see oleks minu “tassike teed”. Ja kuna see tõepoolest seda oli, siis ma otseloomulikult pean oma muljeid jagama. Mu kursakaaslased olid püüdnud sellele etendusele pileteid saada, kui te kiirustate, siis hetkel märtsi etendustele veel oli pileteid.
“Isa” jutustab loo dementsust põdeva peategelase silmade läbi ja paneb vaatajat pidevalt küsima, mis on päris ja mis ettekujutus. Tüki autor Florian Zeller on võrrelnud etendust puslega, kus üks tükk kogu aeg puudu on. Kahe tunni vältel panebki peategelane – dementsust põdev André – vaatajaid puslet kokku panema. Kas tütar kolib Londonisse ja jätab isa maha Pariisi? Või mõtles isa selle välja? Kes on see mees (kanaga), kes korteris ringi jalutab? On ta päriselt olemas? Kas korter on tütre või isa oma? Miks ei külasta isa noorem tütar, keda isa jumaldab? Mis temaga juhtus? Kas põetaja Laura on tegelikkus või väljamõeldis? André elus valitseb kaos ja ta püüab leida inimesi, kes räägiks talle tõtt. Aga mis on tõde? Ja kas André mäletab seda?
Pusle-etendus on nii hästi lavastatud, et kogu aeg püsib pinge ja põnevus. Tükki on nimetatud tragifarsiks, naerda saab palju, jaburad ja humoorikad seigad (nt mees kanaga) muudavad tüki kergemini vastuvõetavaks, sest tegelikult on etendusel vägagi kurb alatoon. Kurvaks teeb selle loo just see, et see ei ole väljamõeldis, see võib juhtuda meie kõigiga. Me tunneme kaasa vanale mehele, kes ei saa aru, mis on päris ja mis väljamõeldis, kes kohati muutub lapseks ja kohati püüab ikka olla see suur perepea, kes ta kunagi olnud on. Ta on “iseloomuga, aga võluv”. Lembit Peterson mängis isa rolli nii hiilgavalt, et vahepeal oli väga raske uskuda, et tegu on näitlejaga, mitte päriselt Altzheimerit põdeva vana mehega. Paremat osatäitjat oleks ilmselt raske siia rolli leida olnud. See väärikus ja iseloom, mille Peterson isale andis, on minu meelest auhinda väärt.
Ja siis on teine peategelane Anne, kes on olukorras, kus ta peab valima isa ja elukaaslase vahel. Ta armastab neid mõlemaid, kuid dementse isa eest hoolitsemine tekitab pingeid ja tülisid. Kumma teie valiksite? Kas isa või mehe? Mida sellises olukorras teha? Mis on õige? Liina Olmaru andis suurepäraselt edasi hooliva ja armastava, kuid kurnatud ja teinekord meeleheiteni viidud, tütre tegelaskuju. Meie, pealtvaatajad, naersime tragikoomiliste olukordade üle, mis aset leidsid, kuid Anne´i viisid need olukorrad juba nii kaugele, et ta nägi unes, kuidas ta isa ära kägistab. Ma ei ole dementsusega ise kokku puutunud, kuid ma tean mitmeid inimesi, kes on ning kõik nad räägivad, kuidas mõnel hetkel tahaks lihtsalt eemale minna, kõik unustada, kui haiget see teeb kui inimene, keda sa armastad, sind ära ei tunne või sõimab, kuid teisalt ei lase armastus eemale minna. Nii nad, nagu ka Anne toimetavad meeleheite ja armastuse piiril.
Ühtepidi oli see etendus tõesti naljakas, kuid teisalt nii kurb ja kriipiv. Kui ma õhtul peale etendust rongiga koju sõitsin, tuli mulle ikka ja jälle silme ette André, kes voodis lamades ootas, et ta ema talle külla tuleks, ja põetaja sõnad “Kõik saab korda, kõik saab korda, kõik saab korda…” Korda saavad kahjuks sellised lood vaid ühe lõpuga.
Ma igatahes soojalt soovitan teil märtsi-ja maikuu etendustele piletid hankida. Fantastiline etendus.