Seda, et igal lool on mitu tahku, tean ma väga hästi enda käest. Ma olen enda kohta ilma liialdamata kuulnud ja lugenud asju, mis tõest ei saaks olla kaugemal kui Pluuto Maast, kuid samas ma saan ka aru, kuidas need arvamused ja jutud tekivad. Keegi räägib ära ühe poole loost, teise poole lugu jääb rääkimata. Ja kui osa on rääkimata või teadmata, siis eeldatakse, tekivad eelarvamused, lihtne on kedagi hukka mõista. Pärast “Kodutunde” teemadel kirjutamist, sain ma päris mitmeid kirju, osa neist olid lihtsalt lahmivad ja solvavad, kuid oli ka selliseid, kus mulle kirjutati, et ma ei tea alati kogu tõde. Näiteks kirjutas mulle üks noor naisterahvas, kes ütles, et tal on kurb, et temast ühes saates halb mulje jäi, samal ajal kui tema ema, kellega ta ei suhtle, jättis endast mulje kui heast vanaemast, kes oma vigadest õppinud, kuid ei saa aru, miks mõni laps temaga suhelda ei taha. “Asi on selles, et ta ei mõista, mis ta valesti tegi ja millist valu ta on mulle tekitanud,” kirjutas see noor naine.

Nimesid ma ei nimeta, kuid lugege selle noore naise lugu. Taustainfoks ütlen siis, et oma emaga ta ei suhtle, ema juures kasvab üks tema lastest ja saatest jäi vähemalt mulle mulje, et tütar oli lihtsalt hoolimatu. Ema saatis tütre Kaagvere erikooli (ja poja, kes täna on vanglas, Puiatu erikooli), peale Kaagveret jäi tüdruk (alaealisena) rasedaks ning elas ema juures lapsega. Kahjuks oli ema karmi käega ning tüdruk otsustas kodust koos lapsega plehku panna, laps oli kehvasti riietatud, jäi haigeks ja et pikk jutt lühikeseks teha, siis võttis ema oma tütrelt lapse ära.  Suhted katkesid.