Nüüd on Mr.Poppins suutnud Idale külge pookida uue pahe, mis mind hulluks ajab. Ida läheb koos Mr.Poppinsiga magama, mis ei ole enam teab, mis uudis, see on nii olnud viimased aasta aega kohe kindlasti. Eile kuulsin ma ülevalt kisa, alguses ei saanud atu, aga siis tuli mulle meelde, et Ida käskis mul päeval tema toas suure voodi ära teha, et läheme sinna magama. No ja nii ta siis üleval korrusel nõudiski, et Mr.Poppins sinna tuppa läheks. Selle asemel, et hakata last harjutama ERALDI OMA TOAS magama, nõudis Mr.Poppins, et Ida magaks ikka meie voodis.
Aga mitte see ei aja mind hulluks. Mr. Poppins ärkab enne kukke ja koitu ning läheb tööle enne kukke ja koitu, me saaksime Idaga veel VÄHEMALT tund, kui mitte kaks magada, kuid nüüd on Ida programeeritud nii, et nagu Mr.Poppins voodist lahkub, hakkab Ida nutma: “Kus issi on?” Kohe, automaatselt. Kui ma käsen tal uuesti magama jääda, sest öö on veel, trihnub ta oma ette patja või lausa luksub dramaatiliselt, sest issi läks ära. Ja nii ajame me end kell kuus ülesse. Pole siis ime, et ma hommikuti tige olen ja päeval unine nagu porikärbes (eriti täna,sest varajane jõuluvana tõi mulle “Litsid II” ja ma otsustasin eile natuke lugeda, aga ei saanud seda enam käest). Varem hakkas Ida niutsuma kui ta ei saanud issile hommikul enne tööle minekut musi ja kalli teha, kuid ta oli siis nõus uuesti magama jääma. Nüüd enam mitte.
Ma tahaks Mr.Poppinsi selle uue kombe eest maa põhja vanduda!
Mulle on jäänud mulje, et teie peredünaamika on issi+Ida ühel pool ja siis emme teisel pool. Kindlasti ei ole see nii must-valge nagu paistab aga küsin, et miks Sa ise last eraldi magama ei harjuta kui Sulle nii meeldiks? Ema sõna peaks vähemalt laste kohapealt olema ju ülemuslik 🙂
Ei, nii must-valge see jah pole, aga siiski üsna:) Minu sõna ei maksa siin midagi kui asi Idasse puutub. Mr.Poppins hakkas mingi hetk Idat ise magama panema ja nüüd on 90% ajast magamaminemisel nii, et kui ma tahaksin ise panna, siis Ida hakkab lihtsalt nutma ja nii lähebki Poppins temaga magama. Ma ise kannataks natuke jonni ka ära, aga Mr.Poppins ei oleks sellega küll kuidagi nõus ja nii ta läheb, et ma vaatan lihtsalt pealt ja kirun kõrval.
Tead, ma arvan, et Marek oli isaks saades liiga vana, mida vanemana mehed isaks saavad, seda “lollimaks” nad lähevad. See kõlab natuke nagu kolme karuga tsirkus juba… kuidas sa seda kannatad?
Jp, sellele järeldusele oleme me ise ka jõudnud:D Aga mis seal ikka, olen plussid-miinused kokku löönud ja kanaisandusest on mulle pigem rohkem plusse, Marekil endal on keerulisem. Kuigi see HIRMVARA ärkamine on muidugi mulle keeruline ja ma ikka loodan, seda nüüd välja juurima hakata
Evelin. Kanaisanduses ei ole plusse. Lapsevanema ylesanne on aidata lapsel kasvada iseseisvaks terve psyyhikaga inimeseks.
No mul on piisavalt vaba aega oma asjadega tegelemiseks – puhas pluss:) Aga sellepärast, et Idast ei tuleks iseseisev laps, ei pea me siiski vist muretsema, mulld tundub, et ta on väga tegus ja iseseisev oma vanuse kohta, lihtsalt hea manipulaator.
Ma võin lohutuseks öelda, et meie 5-aastasel preilil on samuti issi A ja O. Kah uinutakse ja ärgatakse issi kaisus. Aga ma võtan seda kõike rahulikult, kuna mäletan, et ma ise olin lapsena samasugune issikas ja ma ei hakka oma lapse rõõmu ära rikkuma ja teda vastutahtmist oma tuppa magama saatma. Ilmselt see iseseisvumine tuleb varem, kui me oodatagi oskame ja varsti võime halvemal juhul näha vaid lapse toa kinnist ust 😀
Ma ei hakka ka nende rõõmu rikkuma, ja kui poleks Mr.Poppinsit, siis kellest ma kirjutaks, eks.
Eile just Poppins ütles mulle, et see hetk kui palume, et ta oma toast ka välja tuleks, tuleb kiiremini kui me arvatagi oskame, et las ta siis olla nüüd meiega