Nüüd on Mr.Poppins suutnud Idale külge pookida uue pahe, mis mind hulluks ajab. Ida läheb koos Mr.Poppinsiga magama, mis ei ole enam teab, mis uudis, see on nii olnud viimased aasta aega kohe kindlasti. Eile kuulsin ma ülevalt kisa, alguses ei saanud atu, aga siis tuli mulle meelde, et Ida käskis mul päeval tema toas suure voodi ära teha, et läheme sinna magama. No ja nii ta siis üleval korrusel nõudiski, et Mr.Poppins sinna tuppa läheks. Selle asemel, et hakata last harjutama ERALDI OMA TOAS magama, nõudis Mr.Poppins, et Ida magaks ikka meie voodis.
Aga mitte see ei aja mind hulluks. Mr. Poppins ärkab enne kukke ja koitu ning läheb tööle enne kukke ja koitu, me saaksime Idaga veel VÄHEMALT tund, kui mitte kaks magada, kuid nüüd on Ida programeeritud nii, et nagu Mr.Poppins voodist lahkub, hakkab Ida nutma: “Kus issi on?” Kohe, automaatselt. Kui ma käsen tal uuesti magama jääda, sest öö on veel, trihnub ta oma ette patja või lausa luksub dramaatiliselt, sest issi läks ära. Ja nii ajame me end kell kuus ülesse. Pole siis ime, et ma hommikuti tige olen ja päeval unine nagu porikärbes (eriti täna,sest varajane jõuluvana tõi mulle “Litsid II” ja ma otsustasin eile natuke lugeda, aga ei saanud seda enam käest). Varem hakkas Ida niutsuma kui ta ei saanud issile hommikul enne tööle minekut musi ja kalli teha, kuid ta oli siis nõus uuesti magama jääma. Nüüd enam mitte.
Ma tahaks Mr.Poppinsi selle uue kombe eest maa põhja vanduda!