Ma saan aru, et alkoholi liigtarbimine on Eestis probleem, ma saan aru, et paljud lapsed kasvavad alkohoolikute peres, ma tean, mida tähendab alkoholi liigtarbimine, sest ma olen samuti elanud koos alkohoolikuga, aga viimasel ajal kipub mulle tunduma, et seda teemat tahetakse liiga must-valgeks teha. Eriti nüüd jõulude ajal hakkab mulle silma igasugu kampaaniaid, et palun ärge tarbige alkoholi, kas te tahate, et teie lapsed näeksid teid purjus peaga, kas te tahaksite, et teie lapse mälestused pühadest oleks laua all olevatest vanematest või autoga kraavi sõitmisest.
Ma ei propageeri alkoholijoomist ja kuigi ma olen suur veinisõber, siis ma ei tõsta kära, kui räägitakse alkoholihinna tõstmisest, sest mu meelest on alkohol Eestis naeruväärselt odav ja me võime vastu vaielda, kuid kõrgem hind (ja eraldi alkoholipoed!) aitavad alkoholi joomist piirata. Aga et siis see, mõelge-oma-laste-peale-teema. No kuulge, need, kes niikuinii alkoholi kuritarvitavad, neid ei muuda küll enam sellised manitsussõnad, et mõtle oma lastele. Võib-olla ma olen ülekohtune, kuid ma arvan, et lapsed on viimased, kellele sellised inimesed üldse mõtlevad. Ma ei taha ka öelda, et ah ärme siis nende lastest hooli, et niikuinii enam midagi päästa ei anna, vastupidi, kuid mitte selliste klišeelike soovitustega. Kui ma nüüd hüüatan: “Aga mulle meeldib alkohol!” , siis ma kujutan juba ette, et nii mõnigi mind mitte tundev inimene, oli minestuse ääre peal, sest kus see kõlba, et ema ja julgeb kõva häälega öelda, et tarbib alkoholi.
Ühesõnaga tundub mulle, et selliste kampaaniatega rünnatakse just minusuguseid täiesti tavalisi alkoholitarbijaid. Jääb mulje, et kõik, kes ükskõik, mis määral alkoholi tarbivad, lõpetavad laua all või autoga kraavis. Või siis on veel mingi “eliit”, kes alati räägib söögi kõrvale klaasikese veini joomisest, sest see on kultuurne, kuid ei julge tunnistada, et tegelikult joodi ära ka paar kokteili, klaasike konjakit ja tegelikult pigem pudel veini. Mina julgen öelda, et tarbin alkoholi, mu meelest ei ole see asi, mida peaks varjama. Ma ei näe ka selles mitte midagi halba kui mu laps näeb, et me koos külalistega veini (või mehed harva ka kangemat alkoholi) tarbime. Miks ma peaksingi seda tema eest varjama? Minu jaoks ei tähenda alkoholi tarbimine ei laua all magamist ega autoga kraavi sõitmist, kuid švipsis olekut tuleb ikka ette. Aga ka laps läheb uneajal magama, nii et see hetk kui häälepaelad veidike rohkem valla lähevad, magab laps juba õndsat und teadmata midagi oma “joodikvanemate” peost. Ja kui ma ütlen “pidu”, siis näiteks viimane kord kudus üks meist sokki, kaks lahkasid tööprobleeme ja kolmas istus Instagramis, taustaks käis “Me armastame Eestit” ja kell 12 hakkasime me kõik kordamööda haigutama. Hommikul tuleb end üles ajada, siis kui laps ärkab, isegi siis kui magada on saadud vaid mõned tunnid. Selle koha pealt oleme me ise süüdi kui väsimus või peavalu kaaslasteks on.
Ma ei kavatse oma last vati sees kasvatada või teda “jalust ära saata” vaid sellepärast, et ta ei näeks, et ema ja isa tarbivad aegajalt ka alkoholi. Minu meelest ei ole õige varjata, vaid õige on õpetada ja selgitada. Miks ei saa laps alkoholi, miks see on täiskasvanutele, miks täiskasvanud seda joovad kui see “väkk” on. Lapsed ei ole lollid, neid ei tasu alahinnata ja mina olen seda meelt, et varjamise asemel tuleb hoopis avatult rääkida, nad saavad palju rohkem aru kui mingist titekeeles pudistamisest. Muidugi ei taha ma, et mu laps näeks pealt joomapidusid, selliseid nagu mul ikka mõni oma lapsepõlvest meeles on, kuid olgem ausad, ma ei pea seda väga ka kartma, sest meie perekonnas ei toimu selliseid asju.
Samas aga mäletan ma oma lapsepõlvest, et mulle meeldis kui mul lubati täiskasvanutega samas seltskonnas olla, mõnikord oli laual maasikanalivka või “Kirsisuudlus”, isegi Sovetskojet ja valget viina olen ma laual näinud, kuid täiskasvanud olid lõbusad ja pöörasid mulle 1000x rohkem tähelepanu. Sellistest istumistest ei ole mul küll mittemingeid “pöördumatuid kahjusid” ning ma ei näe põhjust selliseid istumisi ka oma lapse eest peita. Ometi jääb mulle nende kampaaniate keskel tunne nagu ma oleks alkohoolik, kellele sellise arvamuse peale ühiskond viltu vaatab, sest nii ei ole ju sünnis rääkida. Kas ma peaksin oma lapse kodust ära sokutama, sest meile tulevad aastavahetuseks külalised ning me tõesõna tarbime ka alkoholi, on olemas ka täitsa suur tõenäosus, et ma jään mingi hetk švipsi.
Ja mis sellest siis halba on?
