Ma saan aru, et alkoholi liigtarbimine on Eestis probleem, ma saan aru, et paljud lapsed kasvavad alkohoolikute peres, ma tean, mida tähendab alkoholi liigtarbimine, sest ma olen samuti elanud koos alkohoolikuga, aga viimasel ajal kipub mulle tunduma, et seda teemat tahetakse liiga must-valgeks teha. Eriti nüüd jõulude ajal hakkab mulle silma igasugu kampaaniaid, et palun ärge tarbige alkoholi, kas te tahate, et teie lapsed näeksid teid purjus peaga, kas te tahaksite, et teie lapse mälestused pühadest oleks laua all olevatest vanematest või autoga kraavi sõitmisest.
Ma ei propageeri alkoholijoomist ja kuigi ma olen suur veinisõber, siis ma ei tõsta kära, kui räägitakse alkoholihinna tõstmisest, sest mu meelest on alkohol Eestis naeruväärselt odav ja me võime vastu vaielda, kuid kõrgem hind (ja eraldi alkoholipoed!) aitavad alkoholi joomist piirata. Aga et siis see, mõelge-oma-laste-peale-teema. No kuulge, need, kes niikuinii alkoholi kuritarvitavad, neid ei muuda küll enam sellised manitsussõnad, et mõtle oma lastele. Võib-olla ma olen ülekohtune, kuid ma arvan, et lapsed on viimased, kellele sellised inimesed üldse mõtlevad. Ma ei taha ka öelda, et ah ärme siis nende lastest hooli, et niikuinii enam midagi päästa ei anna, vastupidi, kuid mitte selliste klišeelike soovitustega. Kui ma nüüd hüüatan: “Aga mulle meeldib alkohol!” , siis ma kujutan juba ette, et nii mõnigi mind mitte tundev inimene, oli minestuse ääre peal, sest kus see kõlba, et ema ja julgeb kõva häälega öelda, et tarbib alkoholi.
Ühesõnaga tundub mulle, et selliste kampaaniatega rünnatakse just minusuguseid täiesti tavalisi alkoholitarbijaid. Jääb mulje, et kõik, kes ükskõik, mis määral alkoholi tarbivad, lõpetavad laua all või autoga kraavis. Või siis on veel mingi “eliit”, kes alati räägib söögi kõrvale klaasikese veini joomisest, sest see on kultuurne, kuid ei julge tunnistada, et tegelikult joodi ära ka paar kokteili, klaasike konjakit ja tegelikult pigem pudel veini. Mina julgen öelda, et tarbin alkoholi, mu meelest ei ole see asi, mida peaks varjama. Ma ei näe ka selles mitte midagi halba kui mu laps näeb, et me koos külalistega veini (või mehed harva ka kangemat alkoholi) tarbime. Miks ma peaksingi seda tema eest varjama? Minu jaoks ei tähenda alkoholi tarbimine ei laua all magamist ega autoga kraavi sõitmist, kuid švipsis olekut tuleb ikka ette. Aga ka laps läheb uneajal magama, nii et see hetk kui häälepaelad veidike rohkem valla lähevad, magab laps juba õndsat und teadmata midagi oma “joodikvanemate” peost. Ja kui ma ütlen “pidu”, siis näiteks viimane kord kudus üks meist sokki, kaks lahkasid tööprobleeme ja kolmas istus Instagramis, taustaks käis “Me armastame Eestit” ja kell 12 hakkasime me kõik kordamööda haigutama. Hommikul tuleb end üles ajada, siis kui laps ärkab, isegi siis kui magada on saadud vaid mõned tunnid. Selle koha pealt oleme me ise süüdi kui väsimus või peavalu kaaslasteks on.
Ma ei kavatse oma last vati sees kasvatada või teda “jalust ära saata” vaid sellepärast, et ta ei näeks, et ema ja isa tarbivad aegajalt ka alkoholi. Minu meelest ei ole õige varjata, vaid õige on õpetada ja selgitada. Miks ei saa laps alkoholi, miks see on täiskasvanutele, miks täiskasvanud seda joovad kui see “väkk” on. Lapsed ei ole lollid, neid ei tasu alahinnata ja mina olen seda meelt, et varjamise asemel tuleb hoopis avatult rääkida, nad saavad palju rohkem aru kui mingist titekeeles pudistamisest. Muidugi ei taha ma, et mu laps näeks pealt joomapidusid, selliseid nagu mul ikka mõni oma lapsepõlvest meeles on, kuid olgem ausad, ma ei pea seda väga ka kartma, sest meie perekonnas ei toimu selliseid asju.
Samas aga mäletan ma oma lapsepõlvest, et mulle meeldis kui mul lubati täiskasvanutega samas seltskonnas olla, mõnikord oli laual maasikanalivka või “Kirsisuudlus”, isegi Sovetskojet ja valget viina olen ma laual näinud, kuid täiskasvanud olid lõbusad ja pöörasid mulle 1000x rohkem tähelepanu. Sellistest istumistest ei ole mul küll mittemingeid “pöördumatuid kahjusid” ning ma ei näe põhjust selliseid istumisi ka oma lapse eest peita. Ometi jääb mulle nende kampaaniate keskel tunne nagu ma oleks alkohoolik, kellele sellise arvamuse peale ühiskond viltu vaatab, sest nii ei ole ju sünnis rääkida. Kas ma peaksin oma lapse kodust ära sokutama, sest meile tulevad aastavahetuseks külalised ning me tõesõna tarbime ka alkoholi, on olemas ka täitsa suur tõenäosus, et ma jään mingi hetk švipsi.
Ja mis sellest siis halba on?
Väga hea teema… Olen ise viimasel ajal sama tundnud. Sellised kampaaniad ei ole ju suunatud padualkohoolikutele, kellele manitsusest ammu vähe.. Pigem just minusugusele, kelle jõulu- ja muudel õhtusöökidel on laual alkohol, aga kes võiks selle samas ka justkui ostmata jätta. tunnen, et riik või ühiskond manitseb mind kuidagi nagu paha peal teismelist, et mis meie lastest saab kui nad juba sünnist saati näevad, et pidulikumal sündmusel on laual alkohol. Meil on 2 last, kes näevadki maast madalast, et vein käib pidulikuma õhtusöögi ja sünnipäeva juurde ja seda põhiliselt toidulauas istudes. Niisama purju jäämiseks ei trimpa ja laste ees purjus ei tahaks olla ka kunagi. Minu lapsepõlves oli alkohol laual pidupäevadel ja keegi polnud kunagi purjus, pigem öeldi “oi,mul vist hakkas pähe” (naised) ja siis rohkem ei valatud vms. Meie sõpruskonnas on veinid vähem või rohkem keskseks teemaks, ma ei mõtleks nende reklaamideta kordagi sellele, et olen halb ema kuna minu lapsed teavad juba 2-aastaselt, mis on vein… Aga ma tõesti arvan, et just seda peakski lapsed nägema, et alkoholi tarbitakse mõõdukalt ja toiduga jne, ning selgitada lastele miks ainult täiskasvanud ja miks mõõdukalt jne. kui sellest mingi absoluut-tabu teha, siis võib see just teismeeas karuteenena tulla, sest lapsel pole alkoholist ja selle mõjudest ettekujutust, tajub ainult selle keelatust ja huvi selle vastu. Minu teismeeas just nii oli, kõige rohkem jõid pidudel need, kelle kodudes kehtisid igasugu 0-tolerantsid.
No just, mul on sama tunne, et ma oleks nagu paha teismeline, keda on vaja manitseda. Ma olen igati selle poolt, et alkoholireklaami pole tarvis ja hinnad olgu kõrgemad, aga sellised kampaaniad häirivad mind kuidagi. Minu meelest ei ole selles mitte midagi halba kui pidustuste või nädalavahetuse juurde käib ka alkohol, pigem ongi küsimus selles, kuidas tarbida, sest nagu sa ise ka ütled, et kui see on midagi salajast ja keelatut, siis minagi usun, et pigem tekitab see palju suuremat huvi teada saada, millega tegu ja selle tagajärjed võivad mu meelest palju kurvemad olla
See on minu arust ikka väga mitme otsaga teema.
Esiteks kindlasti see, et inimene, kel on alkoholiprobleem; kes on pidevalt täis või purjakil – see inimene kindlasti ei vaata neid reklaame ja manitsusi ning mõtle, et “ohh, MA peaks vist ka vähem jooma”. Võib-olla ta isegi mõtleb nii, aga tõsine alkoholiprobleem ja liigtarbimine on nagu igasugune muu sõltuvushaigus – ise sellest nii lihtsalt lahti ei saa ning kui oled alkohoolik juba korra olnud, siis oled sa seda elu lõpuni, kasvõi siis kui enam tilkagi alkoholi ei tarbi. Need kampaaniad on selles mõttes lihtsad, et riik kulutab neile raha ja saab näidata, et midagigi on ära tehtud, ent tõsine alkoholiprobleemi ennetamine ja ravimine võtaks nii palju raha, et pidevaks ja põhjalikuks tööks neil lihtsalt pole raha (ja kui see raha tekib, siis võib arvata, et see saab mingi hetk jälle lihtsalt otsa).
Teine aga on see, et kui vaadata meie ümber, siis tegelikult on meie ümber päris palju inimesi, kes ostavad või tarbivad alkoholi pidevalt. Nad pole purjakil ega isegi alkoholivinega, aga on tavaline, et nt paar õhtut nädalas juuakse veini või sõbrannatatakse ning nädalavahetusel võetakse väike külakostinaps jne. Ma ei ütle, et see on otseselt vale, aga küsimus tekib ka, et kas peab?
Mina ja mu lapsepõlvesõbrad oleme kõik üles kasvanud sünnipäevadega, kus võeti alkoholi. Loomulikult öeldi meile, et lapsed, alkohol on halb jne. aga ometi võeti seda kohati liiga palju – võib-olla tol ajal ei osatud lihtsalt teisiti?
Aga veelgi hullem oli see, et ma mäletan kuidas vanemad trimpasid – veini, sõbrannadega siidrit, nädalavahetustel lõõgastavat pudelikest. Nad olid haruharva purjakil, alati oli tegu klaasikese või kahega, aga sa ei kujuta ette KUIDAS see mind häiris, just see “ma olen selle ära teeninud; mulle meeldibki väikene alkohol; mis siis sellest on, kui ma lõõgastun? jne”. Ma ei kujuta väga ette olukorda, kus elatakse koos inimesega, kes ongi alkohoolik, aga mind häiris nii lapsena kui teismelisena nende iganädalane väikene trimpamine. Nemad mõtlesid, et ma ei saa sellest väga aru ja “kui sa täiskasvanuks saad, siis mõistad”, aga ausalt öeldes ei mõista ma sellist pidevat alkoholitamist siiamaani ning nende pidev “lõõgastumine” klaasikesega on tekitanud olukorra, kus ma ise joon alkoholi väga harva.
Iga lugu on mitme otsaga. Mind alkoholitarbimine ei häiri. Võib olla mõtleks ma teisiti kui oleks pidevalt näinud trimpamist lapsena, aga seda ma pole näinud. Ongi olnud sünnipäevad, kus joogid laual ja inimesed rõõmsad, või siis padujoomine, mis mul siiani kananaha peale toob. Sellest võib olla ka minu “kahepalgeline” suhtumine alkoholi. Ühelt poolr ma ei kannata joomist silmaotsaski, kuid teiselt poolr mulle meeldib “trimpamine”.
Küll aga häirib mind kohutavalt kui inimesed hakkavad kurtma, et mis mõttes te tahate teha nii, et alkoholi enam ei saa pühapäeval osta ja et mis mõttes enam ei saaks tanklast osta. Mina küsiks vastu,et aga mis loogika on selles, et tanklast saab alkoholi osta? See just nagu näitaks, et alkohol ja autosõit käivad omavahel kokku. Mu meelest täiesti vale signaal. Ja mis siis juhtub kui pühapäeviti ei müüda alkoholi? Kas me sureme ära kui üks päev nädala võetakse meilt võimalus alkoholi ostmiseks?
Seda küll. Tegelikult kisati siis ka palju, kui tehti seaduseks 10-22 müügiaeg, aga praeguseks on ju kõik harjunud. Eks see olegi küsimus, et kui palju peaks olema riik see lapsehoidja, kes määrab (nagu Soomes-Rootsis) ja kui palju inimesed ise. Mina eelistaksin, et riik ei sekkuks sellistesse asjadesse (sest on näha, et siis võib asi väga “lapsehoidmiseks” kätte minna), aga teisest küljest kui ikka inimesed ei oska/ei taha/ei soovi ise oma tervise eest hoolt kanda, siis jällegi tahaks, et riik suunaks.
Jah, ma mäletan toda kisa – praegu tundub ju täiesti normaalne, et alkoholi ei ole 24h kättesaadav, sest no kui palju meil seda siis südaöösel vaja on. Ma ka natuke nagu pooldan, et ei oleks “lapsehoidmist”, sest mu mõtlev inimene peaks ise aru saama, mis hea ja mis halb, teiselt poolt olen kahe käega suunamise poolt. Võin enda näitel tuua, et Norras elades langes mu alkoholitarbimine korralikult, sest 1) see oli kallis 2) ma pidin selleks eraldi poodi minema, aga ei viitsinud (nii suurt janu ei olnud). Kui aga veini oleks saanud saialeti kõrvalt, siis ma usun, et oma depressiooni ettekäändeks tuues oleks ma nii teinegi kord veinipudeli ka ühes haaranud ja kalli hinna ka alla neelanud
Nii kummaline kui see ka ei ole, minule vein maitseb, aga kuna see tekitab mulle peaaegu alati hommikuks peavalu, joon ma seda kuus korra või veel harvemini. Kui mul on hommikul ärgates kehv olla, siis ma pigem jätan alkoholi tarbimata ja ei ole pop ja noortepärane. Harva joon mõne õlle, see mulle ka maitseb, aga õnneks peavalu ei tekita. Praeguses vanuses ei vaadata enam viltu ka, kui alkoholi ei tarvita seltskonnas… 10 aastat tagasi oli see enneolematu, et keegi istus seltskonnas kainena ja kui istus, siis nokiti halastamatult. Sügisel oli paar juhust, kui mul oli pühapäeva hommikul harjumatu pohmakas, sest eelmised õhtud olid pikale läinud, ma vahelduseks täiesti nautisin selliseid õhtuid, noorus tuli meelde. 😀 Aga iganädalaselt, et oodataksegi vaid reedet, et saaks jooma minna, ei kujuta ette. Tervis ja füüsiline vorm kannataks ja nii palju asju jääks tegemata. Minu meelest poleks midagi katki, kui meil olekski eraldi alkoholipoed nagu on Norras. Ma usun, et siis oleks ka teismeliste alkoholitarbimine lihtsamalt kontrollitav ja piiratav. Sest isegi kui meil Eestis nüüd on see, et dokumenti küsitakse kuni 30aastastelt (no nii silma järgi vaadates), siis ennemini küsitakse seda minult, kui noormeestelt, kes on silmaga nähtavalt alles hiljuti 18 saanud. Seda olen märganud just suurtes keskustes. Ja alkoholi ostmise vanuse piirang võiks olla USA eeskujul 21, kuigi ma kujutan ette, et selle vastu ilmselt sõdiks alkoholitootjad kõikide vahenditega nii et veri ninast väljas. 😀
P.S. Eveliis, ära siis homset unusta.
Mul on homseks juba riidedki valmis, sest kodukana saab metsast välja üle pika aja:D
Pingback: Mitteniianonüümse joomahullu pihtimused | estonianwithabackpack