Ma saan aru, et ilmselt iga kord kui ma panen ühte postitusse sõnad “eesti”, “norra” , “Ida” ja “lasteaed”, siis see on pooltele lugejatele nagu härjale punane rätik, aga seekord ma isegi ei oska kedagi ega midagi kritiseerida, vaid mul on üks lihtne küsimus. Miks on Eesti lapsed kogu aeg haiged?
Ma viisin eile Ida lasteaeda ja rühmas, kus muidu on maeiteamingi 20 last, oli vaid neli-viis last. Sest teised olid haiged. Palavikuviirus. Ja see ei ole vaid Ida lasteaias, vaid igalt poolt kuulen ma, et lapsed on haiged. Ma mäletan juba sellest ajast kui mul endal last ei olnud, siis pidevalt oli üks või teine töökaaslane haige lapsega kodus. See ajas mind tookord nii närvi, sest lastega töötajatel oli alati nagu mingi eelis – laste haigus oli selline mugav ettekääne vabadeks päevadeks. Ja see arvamus, et kui on laps, siis järelikult on töötaja poole ajast lapsega kodus,sest me kõik teame kui palju lapsed haiged on, kumab läbi ka töövestlustest. See häirib mind ka.
Kindlasti on nüüd juba palju neid, kes tahavad mulle öelda, et kas ma ei saa aru, kuidas mul on vedanud, et Ida tugeva tervisega on. Saan küll, aga kuidas need teised siis kõik nii kehva tervisega on? Muidugi tekib siin ka küsimus, et mis on haigus, millega lasteaiast kodus olla. Ida lastehoius oli keelatud lasteaeda viia nohune laps, mis tähendaks laias laastus seda, et pooled lapsed oleksid terve talve kodus, sest neil on nina kogu aeg nohune. Ja ma ei pea silmas sellist tugevat nohu, vaid lihtsalt veidike märga nina. Mina ise olen muide kõige rohkem audis just nohuga, nii et ma ei naeruväärista üldse selle haiguse tõsisust, kuid millegi pärast mulle tundub, et selle nohu suhtes ollakse natuke ülitundlikud.
Nüüd on kindlasti juba palju neid, kes mind vannuvad, et mida sa vead oma nohust last lasteaeda, ta nakatab ju minu last ka. Siit on mul jällegi küsimus, kuidas nad on nii kehva tervisega, et iga väiksemgi külmetus neid ka nakatab? Ma ei suuda sellest aru saada.
Muidugi oli ka Ida Lillehammeri lasteaias aegajalt mõni laps haige ja minagi pidin ükskord palavikus Idale järele minema, kuid nii et terved rühmad oleks mingi viiruse või külmetuse tagajärjel kodus, ei olnud kordagi. Üleüldse ei ole ma ei Norra ega Rootsi laste kohta kuulnud, et nad nii palju haiged on. Ometi jooksevad nad talvel õues kurgud paljad, mütsid peast ära ja meie mõistes lausa “poolpaljalt” ringi. Kas põhjus on selles, et nad on rohkem karastunud? Et neid ei riietata üle? Kliima on ju sama. Ma vaatan vahepeal ka Idat, kes eelistab “poolpaljalt” ringi joosta ja mul hakkab külm, kuid ma ei saa teda sundida toas sukkpükse kandma, kui ta lihtsalt ei taha. Meil on külm põrand, väga külm põrand, aga ka ma ise ei kanna sokke, kuidas ma siis saan last sundida. Kas põhjus ongi selles, et ta on külmaga harjunud minu mugavuse ja laiskuse tõttu ning tema immuunsussüsteem on sellevõrra tugevam?
Kusjuures. Ma ise olin varem IGAL sügisel ja IGAL kevadel haige, viimased kaks aastat ei ole ma külmetunud olnud (ptüi, ptüi, ptüi). Peale seda kui ma hakkasin rohkem väljas käima ja teadlikumalt riietuma, olen ma tervem ja vähem stressis. Kas minu enda parema tervise põhjus saab olla vähemas stressis? Kas see võib olla ka laste pidevate haiguste juutres võtmesõna. Stress! Ja vähe värskes õhus viibimist? Ma ei pea silmas lasteaedades õues olemist, sest ega siis lasteaed pole ainus koht, kus laps õues saab olla. Aga paljud meist viitsivad nädalavahetusel lapsega õue minna, niisama jalutama või mängima? Minu meelest tormavad pooled vanemad nädalavahetuse saabudes lapsed näpuotsas hoopis ostukeskustesse.
Minu laps oli esimesed neli eluaastat praktiliselt haigusteta – käisime iga päev õues, mänguväljakutel, iganädalaselt laulu- ja tantsuringides. Siis läks lasteaeda ja on nii tihti haige, et jube. Nädal aias, kaks kodus pm. Õnneks mul on võimalus temaga kodus olla. Enamasti nohud, sekka midagi palavikuga. Mina arvan, et asi ikkagi halvasti ventileeritud aiaruumis, kus 20+ last päevad läbi ninapidi koos ning poolhaigena aeda tagasi toodud lapsed. Keegi pidevalt köhib ja rögiseb või nuuskab. Õues on nad nii tunnike päevas vaid.
Mu suurim hirm on alati olnud see, mida sinagi just kirjutasid, et nädala aias ja kaks kodus. Olen seda nii paljudelt kuulnud ja kohe kuidagi ei taha, et see juhtuks. Peame vist ise veel rohkem õues käima hakkama. Igaksjuhuks.
Sama siin. Laps läks aeda ja on pidevalt haige. Kaks nädalat saab vaevu käia kui jälle nädal kodus. Meie lasteaias aga ongi väga halva ehk olematu ventilatsiooniga ruumid ja küllap on ka pidevalt keegi selline pooltõbine rühmas.
Minul on laps hetkel veel väike 1a8k ja hoius ka ei käi, aga haige pole ta ka olnud. On olnud kerget nina tatisust paar korda, aga see pole teda häirinud st. magab hästi ja tuju hea. See eest ma ise olen kõige haigem just nohuga. Köha, kõrge palavik jne, on jumalast suva. Nohu on nagu katk mul 😀
Ma ise olen oma lapsega samuti imikust saati palju väljas käinud ja laps on pigem karastanud. Ei, ma ei vii teda teadlikult -30ga toariietes õue 😀 aga on juhtunud seda küll, et pole sügisel mütsi peas või praegu kindaid käes, sest ta kisub ära ja ei jaksa ma ka talle neid 100x siis uuesti pähe/kätte panna. Kui tal ikka näppudel külm, siis tuleb ise mu juurde ja panen kindad kätte. Samuti, kui rõdule panen pesu kuivama, siis lippab ka toariietes õue korra, ei tee sellest numbrit.
Näis, mis tulevikus on, kui hakkab aias käima, aga praegu küll tundub, et hea tervisega laps on.
Meil on sama, et ma ikka päris suvekleidis teda miinuskraadidega õue ei lase, aga kui ta keeldus kombet selga panemast, et tahab minna jope ja kleidiga, siis eks ma ikka mõtlesin, et no äkki hakkab külm, aga mida ma vaidlen temaga varahommikul. Pealegi oli sõit vaid autoga lasteaeda, mitte tundideks õue kõndima. Ma siiralt loodan, et jääb sellise tugeva tervisega.
Ei tea jah millest see tuleb. Mul on klassika, esimene oli esimesed 2 aastat terve nagu purikas, nii kui aeda sai hakkas pihta, 3 päeva aias ja haige ja nii terve aasta. Nüüd teisel hooajal aga selliseid jamasid pole, nohud ikka aga põeb kergelt ja ruttu. Teine poiss sai oma esimesel eluaastal vanema kõrvalt ka korralikult neid haiguseid ja läks nüüd hoidu, eks ole näha. Vati sees kasvand pole, iga päev õues ka uned . Kunagi vist ei tea mis kombo saad, paika peab see et kasvavad tugevamaks. Ja lõppude lõpuks on vaja haige ka olla et immuunsus tekiks 🙂
Tabasin end mõttelt et äkki on ka sellel seos et Eesti lapsed on kaua kodus kus paratamatult nii suurt batkerite hulka pole kui lasteaias ja siis kui sealt keskonnast 2-3 aastaselt välja saavad siis on organismile šokk. Samas kui Norras lähevad lapsed ju palju varem lasteaeda ja kokkupuude viirustega ja bakteritega palju varasem. Lihtsalt mõte
Selles mõttes võib täitsa iva sees olla. Aga ei tea jah, kuidas see nii erinev on, et ühes riigis kogu aeg haigused ja teises pole üldse.
Ma vähemalt Prantsusmaa näitel lükkan selle teooria ümber. Siin ka enamik lapsi ikka väga noorest east sõimes, aga haiged ollakse täpselt samamoodi.
Kui Eestis elasin veel ja laps lasteaias käis siis oligi reaalselt nii, et iga nohukese ja köhatamise peale õhtul vihjati, et jääge homsest koju! Ja lasteaeda enne minna ei saanud kui täiesti tativaba.Soomes jälle on haigus ainult palavik. Iga kord kui loen Sinu neid postitusi Eesti lasteaedadest siis siiamaani tuleb kananahk ihule. Ma ise küll ei taha tagasi Eesti.Suhtumine koolides ja lasteaedades on niiii haige lihtsalt. Külma närvi sinna Teile.
Mulle tundub, et mul on Ida lasteaiaga vedanud, sest kuidagi on selline vabam suhtumine kui see, millega ma olin varasemalt kokku puutunud või teistelt kuulnud. Aga ma siiski arvan, et laias laastus ja üldisemalt on Eesti lasteaedadel ikka pikk tee minna. Mulle on heidetud ette, et me ju ikka nii noor riik veel ja areneme. Ma ei tea, mu meelest ei ole väga palju muutunud sellest ajast kui ma lasteaias käisin. Oleks aeg natuke lahti lasta vanadest harjumustest. Kuid ega siin ka vaid lasteaiad midagi ära ei saa teha, nii palju algab vanemate endi suhtumisest
Ma usun, et esiteks on haigustes natuke süüdi meie kliimavööde. Pisikud hävivad soojaga ning külmaga, meil valitsev oknotsember ja niiskus lihtsalt soodustavad viiruste levimist. Teiseks ilmselt on asi ka karastamises. Paljud inimesed elavad korterites, sõidavad palju autoga ning lapse ainus aeg vabas õhus ongi ennelõunane õueskäik lasteaias. Kui veel lisada paljude uskumus, et laps peab korralikult soojalt riides olema ning -5…-25 märgistusega talveriided topitakse lapsele selga juba siis kui termomeeter näitab +10… Sealt see tulebki.
Kusjuures minu laps on kasvanud maal, lõunauned magas õues vankris kuni oli 1a 6k vana (pikka kasvu laps ei mahtunud siis enam vankrisse lihtsalt), õues on mitu korda päevas ning suvel lidub väljas ringi bokserite väel. Seega karastamisest ja d-vitamiinist kohe kindlasti puudust ei tohiks olla. Aga asi algas siis kui tema vanaisa hakkas ühe lasteaia ringijuhendajaks. Iga lasteaias levinud viiruse sai ka meie laps. Lootis entusiastlikult, et äkki see ongi hea ning lasteaeda minekuks on tal siis juba imuunsus tekkinud. Loll lootus. Lasteaeda läks laps 2-aastaselt. Kogu esimene aasta kulges rütmis 3 päeva aias, 2 nädalat kodus. Ühel kuul oli ta aias kokku lausa 6 päeva. Otseloomulikult tööle ma sellise põetamiskoormuse kõrvalt ei läinud. Aga märtsikuu lõpus kui päike hakkas kõrgemalt käima ning ilmad soojenesid kõik muutus. Laps hakkas käima aias juba nädal-kaks jutti ning viiruseid põdes kergemalt. Ja teine lasteaiaasta kolmeaastasena tuli juba märksa ilusam. Lapsed on rühmas reeglina terved (nohu puhul palutakse meil laps koju jätta siis kui nohu on nii tugev, et segab lapsel olemist ja tegutsemist, köha puhul sama). Vähe lapsi on rühmas tõsisemate viiruste puhul, hiljuti põdes pea terve rühm tuulerõuged läbi näiteks.
Eri lasteaedade õpetajad ning perearstid defineerivad haigused üsna erinevalt. Kelle jaoks on ka kerge nohu isolatsiooni nõudev, kelle jaoks on oksendamiseni köhiv laps aiakõlbulik.
Aga üldiselt ma pooldan varianti, et üsna suurt mõju avaldab meie pigem soe ja niiske kliima.
Eestis ju ka sõime pannakse üsna varakult, kuid siiski sõimelapsed samamoodi on sageli haiged.
Ja minu meelest ikka eesti lasteaialapsed ka päris palju õues aega veedavad. Täitsa huvitav, kuidas norra lasteaiakad siis palju vähem haiged on. Äkki ikkagi kliima on Norras nt kuivem? Siin on ju palju vesist ja rõsket ilma, vbla see soodustab viiruste levikut?
Mul kolmest lapsest tüdrukud polnud lasteaias peaegu kunagi haiged, poiss aga põdes kõikvõimalikud tõved läbi.
Võib olla siis tõesti on kliima, et meil siin haigusi rohkem. Ja juurde stress nagu keegi ka FBs kirjutas, et lapsed on väsinud igasugu huviringidest, kus tuleb tubli olla ja kui siis kliima ja vähene värske õhk juurde panna, siis võib olla see ongi haiguste valem siin.
Mul igatahes tuli kohe hirm naha vahele, sest ma ei ole harjunud selliste haiguselainetega.
Ma võin nüüd vähemalt ühe aia ja kahe rühma ja kahe lapse väitel öelda, et ma ei tea, millest käib jutt. Pidevaid haigeid on vähe, kohal on suur hulk lapsi kogu aeg.
Suurem laps on väiksest peale küllaltki hea tervisega olnud ja ei muutunud see ka lasteaias.
Väiksem laps oli kuni lasteaiani pidevalt haige (veel kevadel väga tõsiselt) ja kui aeda läks, siis on haigusi olnud võrdlemisi minimaalselt. Isa, kes esimesel aastal, kui mina tööle läksin, nendega kodus oli, sellega küll ei nõustuks, kuid siiski tavapärase 2 nädalat terve 2 nädalat haige graafiku asemel on meil pigem paari kuu jooksul mingi kergem põdemine läbi käinud viimastel aastatel.
Millest see sõltub, ei ole mul õrna aimugi. Ekstra karastamist ei tee, kuid ülepakkija pole ma ka kunagi olnud. Teiste silmis külmetan ma lapsi. 😀 Väljas käime, kuidas tuju on, pigem harvem, kui tihedamini.
Kindlasti on põhjuseid mitu. Kliima võib muidugi olla, aga ega Norragi ju meist nüüd nii palju erine – muidugi on seal mäed ja kõrgus merepinnast suurem, aga vihma jne tuleb ju sealgi.
Osa arvatavaid põhjuseid on juba ära mainitud. Näiteks nohu, mis on küll ebameeldiv, tüütu ja piisavalt ebahügieeniline, aga siiski vaid nohu. Tööle me ju läheme kui nohu on, koolist ka last koju ei jäta – miks siis lasteaias peaks?
Laste autoga kõikjale sõidutamine ja riietesse uputamine aitavad kindlasti kaasa. Vähene õues liikumine ka, värske ja karge õhk – isegi kui ollakse natukene nohused vms – aitab terve keha tekkele kaasa.
Aga asi mida ei maksa unustada – me elame valdavalt halvasti ventileeritud ruumides. Üks asi on paksud riided ja “iga tõbi on kohe haigus” suhtumine (ülihoolitsev puhtusefriiklus ei aita ka sellele kaasa), aga hoopis teine asi on see, et meie majad, sh koolid ja lasteaiad, pole tihti piisavalt ventileeritud. Hiljutises ETV saates elumajadest räägiti ka, et väga suurel osal Eesti elanikel on enda teadmata terviseprobleemid, sest ruumid, kus viibitakse suur osa oma elust, on tegelikult saastunud halva õhuga. Miks meie lasteaiad kuidagi paremad peaks olema – on ju suur osa neist siiski ehitatud samal ajal kui meie elamud? Isegi nn euroremonditud maja või korter võib olla halvasti ventileeritud, sest korraliku ja tervisliku ventilatsiooni väljaehitamine maksab kõvasti rohkem kui enamus inimesi endale lubada saab/kulutada tahab.
Kui ma käisin Koda ökomajaga messil, siis ma sain ka teada kui halb on tegelikult suurema osa majade ventilatsioon, milliseid terviseprobleeme see põhjustab ja kui oluline hea ventilatsioon on. Aga nagu ütled isegi palju meist saab/tahab selle peale kulutada.
Inglismaal ka lapsed palju vähem haiged ja tatise ninaga ikka koju ei jääda. Meil küll ka rôske ja märg see elu, aga sellist massilist keskôrva pôletikke, bronhiite ja muid eesti tüüp haigusi pidevalt ei kuule. Ega riideid ka eriti selga ei panda ja mütse näeb laste peas üsna harva. Koju jäädakse ainult siis kui ikka palavik ka on. Vôib olla korra talve jooksul on kui mingi viirus rohkem lapsi korraga maha murrab.
Mul on tunne, nagu ka kommentaaridest läbi kumab, et lapsed ongi vähem haiged, sest vanemad ja õpetajad ei stressa nii metsikult riietuse ja iga väikese külmetuse pärast. Ma reaalselt tean last, kes ei tohtinud mitu päeva kooli minna, kui juhtus aevastama ja nina nuuskama. Ema oli kindel, et mingi viiruse kusagilt saanud ja parem on kodus taastuda.
Aeg-ajalt tasub haiguste eemale peletamiseks lapse uinudes viilutada sibubul ja plastikust kausikese voodi juurde asetada. Aitab ka täiskasvanuid ja puhastab õhku pisikutest. Meie pere traditsioon 2015aasta sügisest. Köha-nohu puhul parim.
Tube tasuks päeval tuulutada muidugi ka, aga paljud meist seda reaalselt teevad? Hommikul tormatakse kiirelt uksest välja, õhtul pilkases pimeduses tullakse väsinuna tagasi.
Ja nohu on ilmselt palju ka lasteaia lastel seetõttu, et tarbitakse palju piima-piimatooteid, mis tekitab kehasse lima ja niiske keskkonna ning siis hea nohupatsillil seal pesitseda.
Jp, ma olen teoorias jube tubli tuulutaja, aga kui Marek seda minu eest ei teeks, siis ma ei tuulutaks praktikas pea kunagi;:D
Mis firma kombet Ida kannab? Mind huvitab hüpotees, et kas kvaliteetsed õiged riided hoiavad haigused eemal. Võiksid teha riidepostituse a la kuidas last riietada kui väljas on 0 ja kui väljas on -10 näiteks.
Hetkel on Idal täitsa tavaline H&M kombe, kuid tal on väga korralikud alusriided (mitte et ma tahaks öelda, et see H&M kombe kehv on, see on muide suurepärane, kohe julgeks soovitada) ja korralikud jalanõud, samuti on tal korralikud kindad (üldjuhul).
Eelmisel aastal oli Idal Didriksons talveriided ja ka all villane aluskombe. Nüüd olen ma isegi pigem meriinousku, kuid ma ei tea, kas Eestis lähebki nii külmaks, et meriinovilla kasutada:D
Igatahes ma olen veendunud, et õige ja läbimõeldud riietus aitab kindlasti kaasa.
Mul on mõne meriinovillaga tootjate postitustest silma jäänud, et meriino sobibki rohkem sinna 0-ringi, -5st peaks juba kindlasti (micro)fliisi peale üle minema.
Vat ei tea.
Meil läks meriinopesu alla peale seda, kui ühel sügispäeval lapsel lasteaias selg märg oli. Jah, sellepärast, et tal hakkas tavaliste riietega palav ja need jäid märjana tema keha vasta panin meriinopesud selga, et see niiskuse eemale juhiks. Kui ikka väga soojad ilmad tunduvad, siis saavad hommikul korralduse pusad ära jätta, aga meriinot mitte. 🙂
Meriino eelis on puuvilla ees jah just see, et see juhib niiskuse eemale kui lapsed paksude talveriietega ringi jooksevad ja higistavad.
Aga mu teada on pigem just meriino külmete kraadidega sobivam, kuid vaidlema ei hakka. Igatahes on sul õigus, et pigem jätta sooja ilmaga selga panemata pusa kui meriino/puuvill/mikrofliis
Lapsi pole, sel teemal kas ja kui haiged nad on sõna võtma ei hakka. 🙂 Aga kogemus enda tervisega oli selline, et kohe kui hakkasin ka talviti õues sporti tegema, kadusid sagedased külmetused. Riided on ka aasta aastalt kvaliteetsemaks läinud, vanasti olid talvel sageli jalad märjad, see kindlasti soodustas haigestumisi. Üks suur soovitus nii suurte kui väikeste jaoks, ilmastikule vastavad jalatsid, mida hingavamad seda parem. Olen kuulnud, et isegi kummikud pidavat tänapäeval hingavast materjalist olema.
No mina ei tee õues sporti, aga olen tunduvalt rohkem väljas kui varem ja on erinevus kohe näha tervises. Ei ole tõesti mitu aastat klassikalist kevad-sügis külmetusviirust olnud
Kommenteerimine on muidu tüütu, aga muidu ju sa ei saagi teada, et ei! kõik eesti lapsed ei ole koguaeg haiged 😁.
Meil õnnestus saada see tugevama immuunsusega laps. Ja põhjus? Ei tea täpselt. Ise olin väiksena absoluutselt koguaeg haige. Ilma naljata.
Laps käib tõesti iga ilmaga väljas, olgu vihm,lumi, -18. Õiged riided seljas, kiiret jalga ja -18 ta tôesti tunde ei ole.
Lasteaias on õues käidud ka kergema vihmasabinaga, ja kui hakkab kõvemini sadama, siis ei joosta kohe tuppa. Seistakse varjus ja mäng jätkub.
Teine tähtsus on toitumine, kui hommikuti on lastel söögiks võisai, magusad hommikuhelbed jms terve päeva jooksul, lisaks joogiks piim,poemahl. Siis ei ole sealt head tervist loota, ning see tõesti mõjutab nohu-köha viiruseid päris palju.
Üleriietamine on päris sage lastel. Lapse lasteaias on toredad kasvatajad, kes iga sügis räägivad, missuguseid riietusi nad soovitavad, mida pigem ostamata jätta ning mis oleks nö must have ese. Toonitavad ka, et ei pea palju kampsikuid olema. Ühesõnaga riietu targalt,mitte rohkem. Ning vähemtähtis pole ka see tõik, et sügisriietes peaks võimalikult kauem olema ja esimese kevade tulekul ei tohiks kohe kevad/sügisrõivad selga panna.
Jah, ka toitumine võib kindlasti aidata kaasa ning riietumine kohe kindlasti. Kui Ida esimest korda Norras õue magama pandi, siis ma tahtsin talle sada vammust selga panna, sest mul polnud kogemust ja tundus, et on maru alasti, tegelikult aga sain üsna kiiresti selgeks, et oluline on, mis materjal seljas, mitte see mitutuhat kihti:D
Mul on kolm mõtet: esiteks on paljudel Norra lastel võimalus käia ennast turgutamas sooja päikese all, paljud Eesti pered seda endale lubada ei saa. Teiseks on ilmselt norrakate toidulaud ka mitmekesisem ja vitamiinirikkam. Kolmandaks on siin koguaeg mingi nõme sopailm, mis on viirustele ideaalne. Seda ma muidugi ei tea, kas Norras ka nii on, aga mulje on jäänud, et seal pigem stabiilselt külm.
Mu enda lapsed (3) enam väga haiged pole pärast seda, kui olen toiduainete puhul hakanud jälgima pigem kvaliteeti kui hinda. Lisaks turgutan neid ka sipelgapuukoore kapslitega 🙂 Kahjuks soojamaareise pole veel saanud ette võtta ning seetõttu on nende puhul enam vähem kindel, et veebruaris-märtsis, kui viimased viletsa Eesti suve jooksul kogutud D-vitamiini riismed on otsa saanud, on nad mingis tõsisemas viiruses.
Ma ei tea, mis lasteaiad need on, kus kõik koguaeg haiged on. Meil olid täna kõik kohal. Kõik 18. Ja enamasti alla 15 neid kohal polegi. Vaid haruharva. Minu peaaegu nelja-aastane oli viimati tatine septembris. Nii et ma tõesti ei tea, millest jutt on kui räägitakse, et Eesti lapsed kogu aeg haiged on. Ehk on eestlastest lapsed haiged? Sest minu oma käib venelastega ühes lasteaias ja oma lapse haigusspäevi võin kahe ja poole aasta jooksul ühe käe sõrmedel üles lugeda ning kunagi ei ole rühm pooltühi.
Kui sa loed kommentaare, siis ka siit tuleb välja, et Eesti lapsed/eestlastest lapsed on palju haiged. Kus need lasteaiad asuvad ma tõesti ei tea. Küll aga on mul hea meel lugeda, et mitte 100% lapsi pole haiged kogu aeg nagu ma arvasin:)
Mind veidi ajab muhelema see naaberriikide idealiseerimine. Miks meie lapsed rohkem haiged on? Kas on? Olen elanud samuti Norras ja sealsest lasteaiast noppis mu laps samamoodi kohe viirused külge ja oli suure osa ajast kodus. Samuti käisime iga päev õues ja sõi väga tervislikult, aga niiskes nullilähedases kliimas ongi viirushaiguste levik suurem ja kuna enne laste 5-7 a. saamist polegi kopsud täielikult välja arenenud, siis võibolla ongi seoses seal. Norras pole mingid imelapsed. Pigem vaatan jubedusega neid nohuste ninadega lapsi, sest ega sealses lasteaias ninasid väga ei pühita. Eesti lasteaialapsed on minu arust just hästi hoitud võrreldes Norra lastega. Enamusel on soojad ilmastikukindlad riided, juuksed ja nägu puhtad. Norras vahel vaatan neid pikkade küünte ja poolpaljaid lapsi ning tõesti näevad välja nagu vaeslapsed. Ja mis on see parem, mida kõik kiidavad, meie pere ei mõista. Eestis on korralik ja mitmekülgne soe toit, mis on lapse arengus ju äärmiselt vajalik. Meie lasteaedades on professionaalid, kes viivad 2 korda nädalas läbi muusika- ja trennitunde, lisaks on meil iluvõimlemine ja logopeed. Õpetajad joonistavad, meisterdavad, käivad lastega õues ja vestlevad erinevatel teemadel. Laps tuleb ja läheb iga päev nii rõõmsalt. Tulles on alati sellised punutised peas, mida ise eal ei oskaks teha. Norra lasteaias seevastu on täielik kaos. Iga laps magab kus jumal juhatab, kes kuskil nurgas oma mustas kärus, kes voodis. Mingeid professionaalide poolt koordineeritud tegevusi ka pole. Lastel juuksed sassis, ninaalused pidevalt rohelised, potile keegi ei pane ammugi. Õues külmaga polnud lastel kindaid käes, käed tulipunased. Väike 11 kuune vedeles kõhuli tund aega vihma käes. Toidukorrad olid alguses päris ehmatavad. Väikesed kuklid lõigati lahti ja sinna said panna siis tuubist makrelli tomatikastmes, tuubist juustu või pruuni juustu. Ja kõik kiidavad ühest suust verdens beste mat. Ja muidugi maailma parim lasteaed, maailma parim vesi, maailma parim õhk jne. Tundub selline sotsialistlik idealiseerimine, kus eluterve kriitika puudub. Loomulikult on Eestis ka palju puudujääke, aga me räägime neist ja julgeme tunnistada neid. Täitsa häbi on lugeda, kuidas eestlased oma kodumaad pidevalt halvustavad ja idealiseerivad nö võõraid riike neid lõpuni mõistmata.
Tagasi teema juurde. Minu lapsed on ka koguaeg nohus ja köhas. Hoian neid haigustega kodus, sest praegu on selleks võimalus ja tean ju isegi, kui paha on endalgi jooksva ninaga kuskile minna, seda enam neil.
Minu Norra kolleeg ütles, et tema esimesed kaks last olid samuti koguaeg haiged, aga viimased kaks olid väiksest saati pisikutega harjunud ja nende immuunsüsteem sellevõrra tugevam. Võibolla on ka selles tõetera.
Ma ei idealiseeri kedagi, aga muhelemine on ilmselt vaid tervisele kasuks. Minu kogemused on kolmest riigist – Eesti, Rootsi ja Norra, kusagil ei ela imelapsi, kuid MINA ei ole näinud, et mujal nii palju ja nii tihti ja nii pikalt lapsed haiged oleks. Ja jooksev nina EI OLE haigus, siit algabki palju pihta, ka paljud perearstid on öelnud, et IGA nohuga EI PEA arstile jooksma. Ma peaks ise ka terve sügis-talvise perioodi kodus istuma, sest mul on nina pidevalt sesine, aga ei istu ju, see poleks isegi mõeldav.
Mis aga puutub sellesse, et Norras on kõik maailma parim, siis kas sa ei ole tähele pannud, et ka Eestis on kõik maailma parim, sh juust ja piim ja sai, aga ka nii palju kuulsusi on Eesti juurtega, nii palju kuulsaid ja tuntuid seriaale on, kus eestlased mängivad, nii palju on eestlastel saavutusi, mis on teistest kordi paremad.
Ahjaa, minu laps läheb ka Eesti lasteaeda rõõmuga ja see teeb mulle äärmiselt head meelt ja kuigi ma olen lausa hämmingus KUI palju siin meisterdatakse, lauldakse ja võimeldakse, mis on ÄÄRMISELT TERETULNUD JA VAHVA, siis Norra lasteaed sobis laias laastus meile paremini, sest mina pooldan lasteaias rohkem mängu, rõõmu, niisama lustimist, mida Norras pakkus lasteaed Idasugusele üliaktiivsele lapsele kordi rohkem. Ta sai end tühjaks rahmeldada.
Igal pool on oma plussid ja miinused, ma ei ole öelnud, et 100% Norra lapsi on kogu aeg terved ja 100% Eesti lapsi kogu aeg haiged, kuid mingi tõetera selles on, et kui käiakse rohkem väljas ja ei jääda iga nohu pärast nädalaks tuppa luku taha, siis lapse tervis muutub tugevamaks. Dr.Eveliis on rääkinud
Siit koorub välja aga üks teine nüanss. Kus keegi midagi haiguseks nimetab.
Olen täheldanud, et paljudes teistes maades ei peeta nohu ja köha mingiks haiguseks (ega tihti nad polegi) laps leotakse terveks ja saadetakse rõõmsalt aeda. On ka riike (või siis lasteaedu teistes “ideaal”riikides) kus ka palavik ei ole argument koju jäämiseks.
Samas läheb igal sügisel lahti meedias kisa ja kära, kuidas iga väiksema ninaeritise ja köhatamise peale tuleb laps koju jätta, sest nakatatakse teisi ja läheb endal hullemaks jne. Selle järgi ilmelt tõesti olekski laps kogu aeg haige või jälgimisel, et äkki kohe jääb.
Tasub jääda ikkagi realistiks ja lapse olukorda reaalselt hinnata.
Muidugi olen ma nõus sellega, et kõige õigem on olukorda reaalselt hinnata. Minu jaoks on paks nohu kõige kohutavam haigus ja ma tunnen end nagu laip, tööl käimine sellise nohuga oli piin, kuid koju ka ju nohuga ei julgenud jääda. Sellise nohuga ei viiks ma last lasteaeda, õnneks on ta juba nii vana nüüd, et ta oskab öelda, kas tal on kusagil ai-ai, et ka selle järgi oma otsused teha.
Palavik samas ei ole minu puhul pea üldse haigus (no kui see just ei ole mingi eriti kõrge palavik) – pigem läheksin ma tööle palaviku kui nohuga. Aga ma ei pea nohu all silmas vesist jooksvat nina
Lihtsalt vesine nina ei ole mingi haigus, ma peaks siis Eestis sügisest kevadeni karantiinis olema. Aga kõige rõvedam on minul vesine nohu, silmad jooksevad vett, aevastan, palaviku tunne on, aga palavikku ennast ei ole, õudus kuubis. Olen siis ca 4 päeva kasutu. Isegi 39+ palavikuga tunnen end rohkem inimesena, kui sellise nohuga. Siis kui nohu juba paksuks läheb ja kraan kinni hakkab jääma, on elu juba lill. Mina olin tervelt 3 nädalat nohus ja köhas, sest mul oli allergia, et ma olen terve elu olnud täiesti allergiavaba, ei saanud ma mitte midagi aru. Kuniks pereõde pakkus, et see on ehk allergia või selle laadne reaktsioon. Nohul ja nohul on vahe muidugi, aga kui lapsel õues nina tatiseks tõmbab, ei ole see nohu.
Olen lasteaiaõpetaja. Ei ütleks, et meie lasteaias lapsed pidevalt haiged oleksid. Kes on haiged, on enamasti sõimelapsed vanuses 2-3, kes on ilmselgelt stressis ja stressis laps võtab rohkem haiguseid külge. Meie lasteaias on selgeks räägitud, et nohul ja nohul on vahe ja olenevalt niiöelda “nohu astmest” võib lasteaias käia küll. Minu tähelepanek on see, et Eesti emad teevad oma lastest kubujusse. Juba praeguste ilmadega on lastel niisugused riided seljas, nagu oleks õues -25. Vanemad unustavad ära, et lapsed liiguvad ja neid ei ole mõtet kubujussideks riietuda. Minu meelest need lapsed, keda kubujussideks ei riietuta on ka palju tervemad. Teine probleem on see, et lapsi on väikeses ruumis koos liiga palju. Meie nõukaaegses lasteaias on väga vaäike ruum ja lapsi on nimekirjas 24, enamasti käib pidevalt kohal 19-21 last.
kubujussiks riietamine on tõesti probleem, ma olen ise näinud, millised vammused selga pannakse ja see on kergeltöeldes naeruväärne. aga need vanemad ka ei kuula kui sellele tähelepanu juhtida. solvuvad hoopis.
Meie elame soomes, seega ise ma täpselt ei teagi mis süsteem eesti lasteaedades on aga kuulnud olen ikka päris palju. Kusjuures ise ma ei kujutaks näiteks ettegi, et töölkäijana peaksin nohuse lapsega 2 nädalat kodus olema. Kui lapsel endal meel rõõmus ja nohu-köha ei häiri siis ei pea ju kodus olema. Kusjuures soomes ei antagi vanemale haiguslehte kui palavikku lapsel pole. Ükskord üritasin küsida aga siis hakati naerma ja öeldi, et kahjuks ei saa anda, et lapsel pole ju midagi viga ( lapsel oli nohu-köha ). Ja ega mu lapsega ei juhtunudki midagi hullu kui ta tatisena lasteaeda viisin. Sai terveks jälle ja elu läks edasi.
Täna just nägin sellist a la 4-5 aastast last poest väljumas, mütsi polnud, kurk paljas aga ilm oli suht tuuline ja -6 kraadi. Ei tehta siin paanikat kui laps tuult peale saab või poolpaljalt läbi külma õue lippab vms.
Pingback: Ristisõda tatiste ninade vastu – estonianwithabackpack
Pingback: Algab pihta see kubujussi-hooaeg – estonianwithabackpack
Reblogged this on estonianwithabackpack.
Kõik algab vanemate suhtumisest. Mul käisid lapsed samas lasteaias, erinevates rühmades, mis asusid ühe koridori peal. Vanema lapse rühma vanemad olid nö keskmisest vanemad (30+) ja noorema lapse vanemad noored (20+)…vanemas rühmas olid tervemad lapsed (vanemad võtsid rahulikult nohu ja köha, oluline oli lapse enesetunne) ja nooremas haigemad (iga nohu, köha = kodus olemine + koosolekul pahameel). Minu lapsed käisid lasteaias (va tuulerõuged ja kõrge palavik), olid terved … kui haigestusid ei kirjutanud perearst kohe antibiootikume, vaid ravisin nö rahvameditsiini tarkustega. Tegelevad spordiga alates 3ndast eluaastast, riietus on kihiline ja pigem vähema poolne, kodus jooksid-mängisid õues iga ilmaga, nüüd teismelisena vähem, ent see-eest trennis pole vahet, mida taevast alla sajab 😉 ikka on õues, suhkrust ei ole, veega ei sula. Koolis puudumisi tuleb ette ainult võistluste perioodil, ühed vähesed oma klassist, kes haiguste tõttu ei puudu. Vahel küsivad, et miks nad ei või koju jääda nohu/köha/kõhuvaluga – hallooo!!! mida veel – olen ma karm vanem? Arvan, et ei ole, lihtsalt elu ei ole hädaldamine ja kui minna pidevalt kergemat teed – lõpuks ei jõuagi kuhugi.
Kaks hästi lihtsat põhjust, esiteks on meil niiske kliime, erinevalt Norrast, aga teine ja veelgi olulisem on meie heaoluühiskond. Eestis saab vanem külmetanud lapsega haiguslehel jääda. Tõsi küll, haigusraha on väiksem kui palk, aga mujal see nii pole. Euroopas antakse sulle paar päeva aega hoidja leidmiseks ja tagasi tööle. Ei mingit kodust nohu ravimist. Tatised, köhivad ja kuni 37,5 palavikuga lapsed lasteaias on jumala tavapärane nähtus nii Belgias kui Skandinaavias. Ma ei ütle, et see on hea lahendus, aga nii need asjad on, Emadel ei lasta 3 aastat lapsega kodus olla, ega kuude kaupa nohu ravida.