Ma saan aru, et ilmselt iga kord kui ma panen ühte postitusse sõnad “eesti”, “norra” , “Ida” ja “lasteaed”, siis see on pooltele lugejatele nagu härjale punane rätik, aga seekord ma isegi ei oska kedagi ega midagi kritiseerida, vaid mul on üks lihtne küsimus. Miks on Eesti lapsed kogu aeg haiged?
Ma viisin eile Ida lasteaeda ja rühmas, kus muidu on maeiteamingi 20 last, oli vaid neli-viis last. Sest teised olid haiged. Palavikuviirus. Ja see ei ole vaid Ida lasteaias, vaid igalt poolt kuulen ma, et lapsed on haiged. Ma mäletan juba sellest ajast kui mul endal last ei olnud, siis pidevalt oli üks või teine töökaaslane haige lapsega kodus. See ajas mind tookord nii närvi, sest lastega töötajatel oli alati nagu mingi eelis – laste haigus oli selline mugav ettekääne vabadeks päevadeks. Ja see arvamus, et kui on laps, siis järelikult on töötaja poole ajast lapsega kodus,sest me kõik teame kui palju lapsed haiged on, kumab läbi ka töövestlustest. See häirib mind ka.
Kindlasti on nüüd juba palju neid, kes tahavad mulle öelda, et kas ma ei saa aru, kuidas mul on vedanud, et Ida tugeva tervisega on. Saan küll, aga kuidas need teised siis kõik nii kehva tervisega on? Muidugi tekib siin ka küsimus, et mis on haigus, millega lasteaiast kodus olla. Ida lastehoius oli keelatud lasteaeda viia nohune laps, mis tähendaks laias laastus seda, et pooled lapsed oleksid terve talve kodus, sest neil on nina kogu aeg nohune. Ja ma ei pea silmas sellist tugevat nohu, vaid lihtsalt veidike märga nina. Mina ise olen muide kõige rohkem audis just nohuga, nii et ma ei naeruväärista üldse selle haiguse tõsisust, kuid millegi pärast mulle tundub, et selle nohu suhtes ollakse natuke ülitundlikud.
Nüüd on kindlasti juba palju neid, kes mind vannuvad, et mida sa vead oma nohust last lasteaeda, ta nakatab ju minu last ka. Siit on mul jällegi küsimus, kuidas nad on nii kehva tervisega, et iga väiksemgi külmetus neid ka nakatab? Ma ei suuda sellest aru saada.
Muidugi oli ka Ida Lillehammeri lasteaias aegajalt mõni laps haige ja minagi pidin ükskord palavikus Idale järele minema, kuid nii et terved rühmad oleks mingi viiruse või külmetuse tagajärjel kodus, ei olnud kordagi. Üleüldse ei ole ma ei Norra ega Rootsi laste kohta kuulnud, et nad nii palju haiged on. Ometi jooksevad nad talvel õues kurgud paljad, mütsid peast ära ja meie mõistes lausa “poolpaljalt” ringi. Kas põhjus on selles, et nad on rohkem karastunud? Et neid ei riietata üle? Kliima on ju sama. Ma vaatan vahepeal ka Idat, kes eelistab “poolpaljalt” ringi joosta ja mul hakkab külm, kuid ma ei saa teda sundida toas sukkpükse kandma, kui ta lihtsalt ei taha. Meil on külm põrand, väga külm põrand, aga ka ma ise ei kanna sokke, kuidas ma siis saan last sundida. Kas põhjus ongi selles, et ta on külmaga harjunud minu mugavuse ja laiskuse tõttu ning tema immuunsussüsteem on sellevõrra tugevam?
Kusjuures. Ma ise olin varem IGAL sügisel ja IGAL kevadel haige, viimased kaks aastat ei ole ma külmetunud olnud (ptüi, ptüi, ptüi). Peale seda kui ma hakkasin rohkem väljas käima ja teadlikumalt riietuma, olen ma tervem ja vähem stressis. Kas minu enda parema tervise põhjus saab olla vähemas stressis? Kas see võib olla ka laste pidevate haiguste juutres võtmesõna. Stress! Ja vähe värskes õhus viibimist? Ma ei pea silmas lasteaedades õues olemist, sest ega siis lasteaed pole ainus koht, kus laps õues saab olla. Aga paljud meist viitsivad nädalavahetusel lapsega õue minna, niisama jalutama või mängima? Minu meelest tormavad pooled vanemad nädalavahetuse saabudes lapsed näpuotsas hoopis ostukeskustesse.
