Aegajalt ma leian end huvitavatelt mõtetelt – näiteks mida blogimine mulle ja teistele, nii blogijatele kui lugejatele annab; milleks blogida, kas blogimine on pigem positiivne või negatiivne nähtus.
Ma olen varasemaltki blogimise suhtes pigem kriitiline olnud ja saan tegelikult ka ise aru kui kahepalgeliselt või ennastkiitvalt see kõlab, aga minu meelest võiksid rohkem kui pooled blogid üldse olemata olla, sest nad võtavad lihtsalt ruumi (ja me teame, et internet võib otsa saada), ei paku midagi lugejale ning jätavad kirjutajast lihtsalt rumala mulje. Jah, maitsed on erinevad ja nii nagu ma olen ka ise n+1 korda kuulnud, et palun lõpeta blogimine, sa ei oska kirjutada ja ei paku midagi, et tee endale teene ja tõmba blogimaailmast uttu, kuid (ebaadekvaatselt) enesekindlalt arvan ma, et mul siiski on midagi öelda. Aga siinkohal ma jõuangi oma pointini.
Blogid on nagu moodsad ajakirjad, erinevatele sihtgruppidele, erinevate lähenemistega. Suurematel blogidel on palju jälgijaid ja mulle tundub, et üks, mida blogijad teha võiks, oleks oma lugejatele eeskujuks olemine. Paratamatult lugejad tahavad oma lemmikutega samastuda. Ma ei tea kui palju see Eestis paika peab, st ma ei tea, kas kodumaistel blogijatel on fänne nii nagu omal ajal oli “Kättemaksukontoril” ja praegu on “Padjaklubi-Laural”, aga kui ma, natuke teemast kõrvale kaldudes, mõtlen, milline eeskuju on noortele seesama Laura, siis hakkab ikka natuke piinlik küll. Kurb, et tootjad leiavad, et see on parim, mida nad nii suure austajaskonna jaoks teha saavad. “Aga ma ei tahagi eeskujuks olla!” võivad teised blogijad mulle öelda. Jah, eks ta tõsi on, kuid paratamatult mulle tundub,et mingist hetkest tuleks lihtsalt oma ninaotsast kaugemale mõelda, ei taha olla küll, kuid tahes-tahtmata on blogijatel päris korralik võim. Mind häirib kohutavalt Eesti blogidest silmatorkav tarbimiskultus, kõike on vaja, kohe, uuena, läbimõtlemata, palju. Mulle ei meeldi selline suhtumine, mulle tundub, et see saadab edasi vale signaali. Liigtarbimine ei ole okei. Ma ei ütle ka, et inimesed peaksid minema teise äärmusesse ja merikäsna vms tampoonide asemel kasutama, kuid mingi kuldne kesktee seal vahel oleks okei.
Ma loen päris palju Norra ja Rootsi blogisid, minu vaieldamatuks lemmikuks on kujunenud Jenny Skavlan (LINK), kes näiteks kasutab oma tuntust ja mõjuvõimu blogijana, et propageerida taaskasutust ja keskkonnasäästlikkust, ka heategevust. Päisepilt on tema blogist, kus ta õpetab noortele, et kooliballi kleitidele ei pea kulutama metsikult raha, et palju omapärasem on kleit ise disainida, tuhlata ema, vanaema kapis ja leida sealt midagi, mida saab ümberteha. Väga kihvt naine, kes on heaks eeskujuks oma lugejatele. See on mõttega blogimine, mis annab lugejatele midagi ja ei võta niisama ruumi.
Teine mu lemmik on Polliani (LINK), tavapärasest veidike vormikam (aga äääärmiselt naiselik) moeblogija, kes näitab, et on okei olla “väljaspool standardmõõte” ja naiselik ei tähenda piitspeenikest. Väga hea eeskuju!
Samuti loen ma Caroline Berg Erikseni blogi (LINK), kelle suhtes on mul küll vastakad tunded, sest mu meelest on ta osaliselt just üks neist blogijatest, kes liigset tarbimist reklaamib, AGA mulle meeldib, kuidas ta “koduse pereema” on teinud nii meeldivalt soojaks ja justkui maailma kõige tähtsamaks ametiks, et rõõmustab sellega kindlasti paljusid “tavalisi kodukanasid”, keda mõttetuteks nimetatakse, sest nad ei keskendu karjäärile ja ei ole ülikooli lõpetanud. On okei olla “tavaline kodukana”, sest need, kes seda kunagi ei ole olnud, ei tea, kui raske amet see tegelikult on. Ja lõpetuseks on tema hea eeskuju avaliku imetamise teemadel.
Kuna siin avaliku imetamise teemadel mulle igaüks omale sobivad sõnad suhu pani, siis ma olen (avaliku) imetamise poolt, seda ei pea häbenema, kuid seda saab teha diskreetselt ja mitte vulgaarselt. Jah, minu jaoks on olemas ka vulgaarne avalik imetamine ning esimesena tuleb mulle kohe silme ette palja ülakehaga Irja Tähismaa. Eeskujuks olemine selles teemas ei tähenda uhkelt vastu (paljast) rinda tagumine, et “nibu ei tapa, vaata mujale, laps tahab süüa, no mis siis on kui paljast rinda näed, ära minestad või”, eeskujuks saab olla nii, et “hundid söönud ja lambad terved”, sest selles teemas jagunevad inimesed niikuinii kahte leeri ning teineteise poolt ja vastuväiteid ei kuulata niikuinii.
Mulle tundub, et me, blogijatena, võiksime või lausa peaksime mõtlema, kuidas oma blogisid ära kasutada, nii et meist ka kasu oleks, et me oleks eeskujuks ja ei raiskaks lihtsalt internetiruumi. Või siis kui me kategooriliselt eeskujuks olemisele vastu protesteerime, siis me võiksime endale lihtsalt teadvustada, et tahes tahtmata võetakse meist (mõnest rohkem mõnest vähem) eeskuju.
Ma justkui oleks nõus. Aga samas kas pole mitte niiviisi, et vanale koerale uusi trikke ei õpeta? St. kui inimene ongi öko mõtteviisiga ja muuhulgas peab ka blogi, millel korralik jälgijaskond, siis on igati okei oodata, et ta seda mõtteviisi teistelegi promoks ja teadvustaks. Aga kui inimene seda teps mitte pole, siis milleks eeldada, et ta nüüd oma ellusuhtumist muudab ainult seetõttu, et tal on nii-öelda rohkem jälgijaid?
See tarbimise teema on küll oluline, aga minu meelest natukene kõrvaline. Mulle tundub hoopis, et üsna palju promotakse alkoholitarbimist. Ja mitte sellist, et naudin klaasikese, vaid noh … ikka pidevat ja suuremates kogustes. Ja see on minu meelest palju suurem probleem kui see kes ja kui tihti midagi ostab. Muidugi mitte ökonduse vaatenurgast, vaid noh, sellele eeskuju asjale nõjatudes, millele sa ise üritasid tähelepanu pöörata.
Ma ei arva et ellusuhtumist peaks muutma, kuid ilmselt natukene mõtlema siiski, mida kirjutada, jagada, öelda ja ehk isegi ka mõelda. Muidugi võib see täiesti pseudoprobleem olla ja kedagi ei huvita üldse, kuidas ja mismoodi keegi on, kuid nt kui blogimise kõrvale jälle see Padjaklubi-Laura tuua, siis tema jälgijaskonnaga peaks küll produtsendid oma ellusuhtumist muutma ehk püüdma kuidagi kasulikuks muuta Laura-blogi ja mitte õpetada, et kõige olulisem on kena välja näha ja rikas mees leida.
Mu meelest läheb see juba natukene kaugele. Blogijad ehk pärisinimesed tõesti võiksid mõelda natukene oma sõnavõttude üle, aga kas ka väljamõeldud tegelased? Meelelahutust on ju ka vaja. See on ju sama hea kui hakata iga popima sarja tegelaskuju käitumist analüüsima, et miks küll sellised ja säärased valikud, et raudselt on ju sellel tegelaskujul fänne ja kuidas nemad nüüd reageerivad. Kõik tegelaskujud ei pea ega saagi olla kasulikud.
Aga ma korra norin ka selle eeskuju asja osas. Kirjutad, et usud, et sul on midagi öelda ja blogijatena peaksime mõtlema kuidas oma blogisid ära kasutada. Milles seisneb siis sinu eeskuju? Või mis on see sõnum mida sa tahad edasi anda? Et näiteks sõbrannaga otse rääkimise asemel suhtled temaga läbi blogi? Kui võtta kasvõi näitena mingi remonditeema ja imetamisjutu. Ma ei pidanud ise küll kumbagi konkreetselt ründavaks postituseks, aga ikkagi tundus naljakas, et nende asjade omavahelise arutamise asemel oli nendest blogida vaja. Et kas see on ka eeskuju? Või pigem mõtlematus? Lihtsalt miski mille üle ma praegu mõtlema jäin.
Meie omavahelised suhtlemised on suheldud ka blogimaailma väliselt, aga ma ei hakka sellest kirjutama, et tegelikult on kõik väga chill ja blaablaablaa, blogi mõttes aga võtan ma mingitel teemadel lihtsalt sõna ja sealt loetakse välja/pannakse suhu mida iganes, mõni teema läheb üldse oma elu elama. Kui küsida, kas see on mõtlematus või eeskuju, siis ei kumbagi, sest mu blogi on vist poolenisti arvamusblogi ja s selliseid sõnavõtte tuleb kindlasti veel ja rohkemgi. Ja asi ei ole mitte mingis lapsikus “ei-julge-otse-öelda” teemas, ma julgen otse täpselt seda öelda, vaid siis nö arvamusblogi üks külg. Tundes minu blogi, siis siin on teravaid sõnavõtte ikka üksjagu ja mulle pole mõtet öelda, et kuule sellel või tollel teemal pole mõtet kirjutada. Mina kirjutan oma arvamusest.
Mis minu eeskujuks olemisse puutub, siis nii veider kui see ka ei ole, siis ma saan väga tihti kirju lugejatelt, kuidas ma neile ühel või teisel kombel eeskujuks olen. See on minu jaoks väga harjumatu ja tegelikult ka arusaamatu, sest ma ise ei näe, kuidas mina kellegile eeskujuks olen, aga tuleb välja, et olen. ma ei teagi, mis see minu “thing” siis on, mingil määral sellest ajendatud ka see postitus. Kui ma teaksin, millega ma eeskujuks olen, siis võib-olla oskaks ma seda ka paremini kasutada?
Väljamõeldud tegelased, kelle moodi inimesed olla tahavad, on veelgi ohtlikumad, sest sellisel juhul on tegu mõtlematusega, saamata aru, et lollust meelelahutusena pakkudes pakutakse inimestele ka mingeid absurdseid eeskujusid. Ja no Barbie ju on pidevalt kriitikatule all, sest näitab “ebatervet” eeskuju, minu jaoks on Barbie alati lihtsalt nukk olnud, kelle keha peale ma pole kunagi isegi mõelnud.
Ma arvan, et sa võid ehk inimestele eeskujuks olla ehk sellega, et proovid aina edasi. Restoraniäriga läks nagu läks, ikka läksid Norra ja proovisid poodi pidada. Nüüd kindlasti proovid veel midagi uut. Ehk siis isegi kui asjad veavad viltu, siis sul püsib julgus uuesti proovida ja ilmselt osad inimesed imetlevad seda.
See on üks suurim valearusaam, mida inimesed minust arvavad. Kui ma oleksin teadnud, et restoraniga läheb nii nagu läheb, siis ma ei oleks NEVER Norra läinud. Ei olnud nii, et üks asi kõrbes ja ma võtsin julguse kokku “proovida” kohe midagi uut.
Olen ise kunagi ühele päris tuntud blogijale kommentaari jätnud, et just eeskuju mõttes pole eriti tark tegu kiidelda, et jätsin keskkooli pooleli, aga saan elus ikka väga hästi hakkama, olen niigi arukam kui teised, see on ju ainult paber ja kõik need teised triviaalsed vabandused, mida sel puhul ikka ette tuuakse. Kui blogi loeb päris arvestatav hulk noori tüdrukuid, siis on blogija tahes-tahtmata eeskujuks ja see konkreetselt oli minu arvates ikka päris halb eeskuju.
Õnneks on kõnealune neiu nüüdseks siiski oma tõekspidamisi muutnud, keskkooli ära lõpetanud ja annab oma tudengielu postitustega väga head eeskuju. 🙂
Just selliseid asju ma silmas pidasingi, et isegi kui saad paremini hakkama kui need kes on keskkooli lõpetanud, siis ei tasu siiski muljet jätta nagu oleks kooli pooleli jätmine midagi ägedat või õiget
Polliani on vormikam??? blogija??? 😮
Püha müristus ütlen ma selle peale.
Võrreldes teiste Norra moeblogijatega jah. Talle on kommenteerijad kirjutanud, et kas alla ei tahaks võtta, et kintsud nii paksud ja kõhuke ees ning ta on nendele kommentaaridele väga kenasti vastanud, mida ta oma kehast arvab. Ma ei kirjutanud üldse halvustavalt, et vormikam, mu meelest on ta IMEKAUNIS naine, aga ta ise on selle oma “jämeduse” välja toonud nimelt ja sellest rääkinud
+1
Üldiselt ühe täiemõistusliku keskmise täiskasvanud (mitte vanuse poolest) inimese jaoks on narr pidada end eeskujuks, eriti kui oma saavutuseks pidada lihtsa elu elamist. Eeskujudest võib rääkida võib-olla sellises tibimentaliteediga fännigrupi jaoks, kes põhiliselt tegelevadki ilu-eluga, kellele laps on põhjus, et midagi uut talle osta, natuke nagu need taskukoerad, keda saab riidesse panna, pilte teha ja kuskil kirja panna kui bizi-bizi ikka ollakse ja mitu projekti veel pooleli on, aga need ei ole ka täiskasvanud inimesed, eksole.
Tänapäeva 20-40 aastane elab fun-i nimel, kõik on selleks, et oleks ikka vähemalt fun, no mis eeskuju sellised annavad?!