Site icon Eveliisi eluviis

Päev 3: lemmik multikas

Advertisements

Mulle meeldivad multikad ja mul oleks väga raske oma lemmikut valida, sest neid on nii palju, mida ma vabatahtlikult sadu kordi vaadanud olen. Jääaeg, Rapuntsel, Lammas Shaun, Masha ja karu, vanad vene multikad….ma võiksin jätkata. Ma vaatan tõepoolest väga palju multikaid.

Paar kuud tagasi vaatasime me Idaga “My neighbour Totoro” nime kandvat multikat ja me mõlemad armusime sellesse multikasse. SEE on vaieldamatult minu lemmikmultikas. Maaliline ja südamlik lugu kahest õest, kes kolivad koos isaga paksu metsa serval asuvasse majja, kus pesitsevad seninägematud, kuid heatahtlikud vaimud. Film võitis juba esimestel linastustel kinopubliku ja kriitikute üksmeelse armastuse. 
Sageli nimetatakse läbinisti vägivallatut “Totorot” parimaks ja fantastilisimaks koguperefilmiks, mis iial kinolinale jõudnud.

Miyazaki „Totoro” on kaunis eleegia kahele alailma kustuvale imele: lapsepõlve muinasjutumaale ning hävivale maa-elule. (Asjaolu, et laste isa peab maalt kaugel linnas tööl käima, vaid rõhutab maa-elu kasinust ning seda võib võtta muu hulgas akuutse sotsiaalse kommentaarina.) Ent ometigi on sel muinasjutul kaks tunnusjoont, mis teda lääneilma analoogsetest filmidest hästi eristavad. Esiteks, mõistagi, ei ole Totoro mitte ainult müstiline, vaid ka müütiline tegelaskuju. Teda ei ole küll õieti keegi näinud, aga kõik teavad pärimust, et kusagil metsasügavuses elab veider ja samas lustakas metsavaim, kelle võimuses paljugi, mis tavalisele inimesele kujuteldamatu. Sedasi on Totoro ühtlasi viide ajalukku, rahva mällu ja maailmapilti. Muinasjutust saab siin see, mis ta oma nimetuse järgi päriselt on: mitte väljamõeldis, vaid muistne lugu, muinasaja jutt.

Teiseks on „Totoro” puhul huvipakkuv asjaolu, et kui lapsed kohtuvad nimetatud metsavaimuga, ei sea keegi nende kogemust kordagi kahtluse alla. „Ma ei arvagi, et sa valetad,” ütleb isa nõutule väiketütrele, „aga lihtsalt väga harva õnnestub kellelgi selliseid olendeid näha.” Sedasi puudub loos läänele iseloomulik sündmuste järgnevus: lapsed põrkuvad kokku millegi maagilisega, vanemad ei usu seda, kuni mingi seletamatu sündmus olukorda muudab ning kõige lõpuks jääb alati võimalus pidada kogu kujutatud maagiat kokkusattumuseks või laste elava fantaasia viljaks. Totoro on ses filmis „päristegelane” algusest lõpuni ning on ilmselt võimatu, et vaatajal ei teki tema suhtes sümpaatiat. Märkimisväärne ja meeldiv on seegi, et „üleloomulikud” olendid ei omanda filmis kordagi inimkeelt, neid ei muudeta üheski aspektis inimesesuguseks. Ja ometigi leiavad lapsed ja vaimud ühise keele, üksteisega sobituva meelelaadi. (SIRP)

See on tõesti siiras koguperefilm, mida mina vahelduseks Disney multikatele väga vaadata soovitan.

Exit mobile version