“Ida, kas sa süüa tahad?”
“Jaaaaa!”
“Kas sa tahad võileiba?” täpsustan ma. Ida noogutab. Kui võileivad valmis, selgub et söögiisu on üle läinud. Ma söön võileivad ise ära.
“Kus Ida võileivad on?” hüüab ta sõjakalt viis minutit hiljem. Ma vastan, et sõin ära, aga võin Idale uued teha. Ida noogutab. Ma teen valmis uued võileivad, Ida vaatab neid ja ütleb, et ta ei taha leiba.
****
“Ida, kas sa suppi tahad? uurin ma õhtul laevas. Ida raputab pead.
“Kas sa putru tahad?” Ida raputab pead.
“Näita mulle siis, mida sa tahad!” Ida valib välja pitsalõigu. Me istume laua taha. Ida võtab ampsu ja ütleb: “Kõik!” Söömine on läbi. Kell on kuus õhtul. Enne seda on ta söönud kolm lusikatäit putru, ühe võisaia ja veerand õuna.
“Ida tahab süüa!” nõuab ta enne magamaminekut. Me lähme poodi, et talle midagigi osta. Ida valib välja suitsutatud viinerid, sööb kajutis pakist kolm viinerit ja ongi jälle kõik. Järgmisel hommikul ei ütle ta, et ta tahab süüa, vaid mängida. Ma olen loobunud buffees söömisest, sest ma ei viitsi enam vaadata, kuidas ta sööb ära paar ampsu saia ja ütleb “kõik”. Aga mina ei taha viie minuti pärast juba lahkuda, mina tahan süüa ja kohvi juua . Et pikk lugu lühikeseks teha, siis eile sõi Ida ca 3 banaani, ühe saiakese, ühe kartulipaadikese, kaks ampsu grillvorsti, kahvlitäie salatit ja kaks lusikatäit jäätist.
****
“Ida, söök on valmis, tule sööma!” on üks lause, mida Ida tundub mitte kuulvat, sest 90% ajast ta ei reageeri sellele. Minu jaoks on oluline koos laua taga söömine ja ma lähen hulluks kui näen laual puutumata taldrikut toiduga. Hambad ristis olen ma nüüd harjutanud end mitte sellest välja tegema ja püüan endale sisendada, et Ida on vaid kolm ja ei peagi suutma laua taga süüa. Me sööme ise ja ei pööra talle tähelepanu. Magamamineku aeg. “Idal on kõht tühi!” ütleb ta. Kuidas ma saadan ta tühja kõhuga magama? Nii saab ta kapist midagi, mis EI ole õhusöök. Praegu on Ida võtnud pähe, et sööb vaid saia. See ajab mind hulluks.
****
Selliseid söögiteemalisi vestlusi, vaidlusi ja meeleheidet on meie majas nii palju, et ma võiks sellest eraldi raamatu kirjutada. Ida ei ole beebist saati süüa tahtnud, kuigi kõik targemate nipid sai läbi katsetatud. Isegi need pisikesed Salvesti beebitoidupurgid läksid meil tihti kapis pahaks, sest Ida sai paar lusikatäit ja juba siis oli kõik. Ma mäletan, kuidas ma vaatasin kadedusega teiste beebisid ja lohutasin end, et küll saab ka vanemaks ja hakkab sööma. Ei hakanud. Hoopis veel vähem on sööma hakanud.Ainukesed kohad, kus Ida on soostunud natuekenegi “inimese kombel” sööma on restoranid. Kuid ka siin sõltub kõik tujust. Ühel päeval võib ta isukalt süüa maapirnipüreesuppi, teisel korral sööb ta ainult saia ka keeldub laua tagagi istumast.
Ma olen uurinud lasteaiast, kuidas ta sööb. Mõlemast lasteaiast öeldakse, et ei saa kurta, kuigi on päevi, kus ta pigem ei söö. Me oleme püüdnud süüa vaid kindlatel kellaaegadel, et tal tekiks harjumus ja arusaam, me oleme lasnud tal süüa, kuna ta ise tahab, mis laias laastus tähendab, et ta ei söögi, me oleme püüdnud hea ja kurjaga. Kas see ongi tavaline, et Idavanused lapsed ei söö?
Aga selle eest meeldib talle tohutult süüa teha. Võib-olla ta saab isu täis toidulõhnadest? On ju inimesi, kes toituvad valgusest ja päikesest ja jumal teab millest.
