Igal pool, kuhu ma ka ei vaataks, räägitakse isadepäevast. Lasteaias ja koolis on isadepäeva kontserdid, tehakse kaarte, meedia on täis reklaame pakkumistega, mida isadele kinkida. Mul ei ole selle vastu iseenesest midagi, või no natuke on, sest mu meelest peaks see olema selline isade ja laste päev, aga mitte, et “isadepäeva eripakkumine lõhnale see ja see 98.99”, aga pagan sellega, las olla. Kes tahab kingib lõhna, kes tahab läheb isadepäeva brunchile, kes teeb ise plastiliinist lille – me oleme nii erinevad, et olgu igaühele oma.
Ma mõtlen hoopis teisele asjale. Mida tunnevad need lapsed, kel pole isa? Sellele mõttele jõudsin ma siis kui nägin, et üks mu sõbranna oli isadepäevakontserdil ja lapse poolt isale valmistatud kikilipsu hoopis peapaelana kasutas. Mu meelest ääretult leidlik lähenemine, aga ma jäin mõtlema, et selliseid lapsi, kellele isadepäevakontserdile vaid ema läheb, on ju palju rohkem. Paljudel polegi ju isa. See tähendab, et saate küll aru, mida ma mõtlen. Ma ei arva, et lapsed on pühast vaimust sündinud, kuid ometigi on ju nii, et paljud vanemad omavahel isegi mitte ei suhtle, rääkimata siis sellest, et isa tuleks lapse isadepäeva kontserdile. Ja kui see laps igalt poolt kuuleb, et jagage oma lugusid oma isast ja miks isa on sulle kõige kallim, siis paratamatult jään ma mõtlema nendele “isadeta” lastele. Ega ma tegelikult ei tea, kas see kedagi üldse “kotib”, kas kohal on ema või isa või kas see on häbiasi öelda, et mul polegi isa, see on lihtsalt üks mu järjekordne uitmõte.
Mina kasvasin nö isata. Õnneks ei mäleta ma väga, et isa puudumine oleks mulle sellistel pidupäevadel mingeid erilisi traumaatilisi jälgi jätnud, aga ma ei mäleta ka, et isadepäeva üldse nii väga tähistatud oleks. Võib olla ma lihtsalt ei mäleta või ei taha mäletada? Emadepäeva ma mäletan ja naistepäeva, aga isadepäev on kuidagi selline täiesti olematu püha mu jaoks olnud. Minuvanused, värskendage mu mälu, kuidas vanasti selle isadepäeva tähistamisega oli? Aga ma mäletan, et kui koolis oli vaja vanemate andmed päevikusse kirja panna, siis ma alati panin ka isa töökoha (mille ma luuletasin või arvasin siiralt suuremaks ja olulisemaks) alati kirja. Uhkusega. Võib-olla on see mingi märk sellest, et tegelikult mul ei olnud päriselt isa olemas?
Mul oli olemas kasuisa. Meie suhted on olnud nagu nad on ja ega meil pole kunagi sellist päris isa-tütre suhet olnud, kuid sellest hoolimata pean ma tema kiituseks ütlema, et rasketel hetkedel on ta siiski mu jaoks olemas olnud. Niimoodi natuke salaja või vaikselt, kuid siiski, pubekana ei osanud ma kindlasti mitte hinnata ja mõista seda kui ta mu peiksi, kes mu kõrval voodis magas, välja viskas ja ega ka hiljem ei ole me kumbki osanud ega tahtnudki teineteist rohkem mõista.
Ma olen teoreetiliselt kasvanud üles kahe isaga, kellest mõlemast ma minulikul moel hoolin, kuid samas tunnen ma ikkagi, et mul ei ole üles kasvades isa olnud ja kui isadepäev oleks olnud siis nii suur kui praegu, siis ma oleks vist veel rohkem “fucked up laps” kui ma praegu olen. Ma mõtlen, et päris kurb oleks olnud kogu selle isadepäeva tähistamise keskel olla see laps, kel pole isa. Ja seda enam olen ma tänulik, et mul on kodus kasvamas üks kolmeaastane röövliplika/printsess, kes armastab küll oma “mammat” väga, kuid üle kõige maailmas armastab oma “pappat”.
Ma tegelikult isegi lõpuks, olles ema, saan aru, mida tähendab see minu jaoks klišeelik lause – “me oleme laste pärast koos”. Ja ma siiralt mõtlen, et seni kuni mees (või naine) ei ole vägivaldne alkohoolik ega tõeline tropp, siis tasuks ehk teinekord just laste nimel järgi anda oma põhimõtetes ja veendumustes. Et lapsel oleks isade – ja emadepäev.
Palju õnne isadele! Väärtustage oma laste armastust!
Niisama, ilma tunnete ja teineteist sallimata küll laste pärast koos ei maksa olla. Ka see jätab laste vaimsele tervisele oma jälje ja täiskasvanuna lööb välja. Küll aga ei tasu ehk kohe esimese armastuse peale lapsi saama hakata, kui see aga juhtub peaks ehk laiali mineku järgselt õppima läbi saama. Sest minu kogemus on, et kaklevad lahutatud vanemad jätavad just noorte meeste hinged katki. Elus on valikud ja kui on lapsed, ei tee sa valikuid vaid enda heaolu vaid ka laste oma nimel. Ka sellele peab mõtlema, mida lastele pikemas perspektiivis eluteele kaasa antakse. Minu meelest on tekkinud mingi surnud ring.
Mis isadepäeva puutub, siis see hakkab kuidagi kommertsiks kätte ära minema. Mulle ei meeldi nii…
Seda muidugi, ilma tunnete ja armastuseta ei tasu koos olla, see on kindlasti palju hullem, aga ma tean mitmeid paare, kus on lahku mindud lihtsalt egode pärast ja kui oleks saanud end natuke alla suruda, oleks lapsel mõlemad vanemad. Nüüd isa ei ole, sest ema arvates on isa “asshole”. Selles olen ma 100% nõus, et KOHE ei ole vaja lapsi saada, enne oleks vaja ikka üksteist tundma õppida.
Ja mulle ka ei meeldi kommerts…Mulle tundub, et mulle surutakse peale, et ma pean midagi kogu aeg ostma, sest muidu ma ei näita oma armastust ja hoolivust välja
Ma natukene olen mõelnud sellele ”kohe” lapse saamisele. Kiputakse jah nii arvustama lahku läinud peresid, et ise tegid need lapsed liiga ruttu. Kuulusin ise nende hulka, kes selliseid paare kõõrdi vaatas.
Aga ma enam nii ei arva sest ma tunnen päris paljusi, kes on lapsed saanud aasta pärast tutvumist, on palju aastaid hiljem koos, abielus, õnnelikud. Mina omalt poolt aga sain lapse 7a peale suhte algust ja lahutasin, kui laps oli 2a.
Jällegi, kui ise pole läbi teinud, siis ei saa ka adekvaatset hinnangut anda. Ja nii on kõige muuga ka, et meil on mingid veendumused ja need muutuvad ajas sest me kogeme uusi asju ja elame ise läbi erinevaid olukordasi, need kõik õpetavad.
Mina tean pigem peresid, kes “kohe” on lapse saanud ja siis lahku läinud, kuid nagu ma olen kuulnud, siis tegelikult lapse esimesed eluaastad on paarisuhtele niikuinii kõige raskemad, ole sa siis alles tutvunud või kümme aastat koos elanud
Ma arvan, et isadepäev on tore päev, mil pööratakse rohkem tähelepanu isadele ja isadusele (mitte, et seda igapäevaselt ei peaks tegema aga positiivne siiski). Lastel, kes ei kasva koos oma isaga on see muidugi keerulisem aga eks see oleneb ka kodusest õhkonnast ja sellest kuidas ema on “isateemat” käsitlenud. Ühes Eesti lastefilmis ütles ema puuduva isa kohta “Sinu isa oli lahe mees aga lapsi ta ei tahtnud”. Samas kui laps kuuleb igapäevaselt jutte teemal “see mölakas”, “sa ei saa seda kuna su isa ei raatsi raha anda”, siis tekkib lapsel sõnaga isa pigem negatiivne seos.
Ma arvan, et see päev võiks olla lihtsalt üks mõnus perepäev.
Mina kasvasin isata ja ma ei tea, miks või kuidas täpselt minu vanemad lahku läksid, kuid sellest hoolimata ei ole ma kordagi ema või vanaema või kellegi teise suust kuulnud midagi halvustavat isa kohta. Mu meelest nii peabki. Vanemate tülid ja erimeelsused on üks asi, lapsele peab jääma õigus ise otsustada, kas isa on hea või halb isa. Ma ei kannata neid peresid, kus laps sinna tülide vahele tiritakse, et laps kuulebki ühelt ja teiselt poolt, kuidas ema või isa on “bad guy”
See on sul väga hea teema, sest tegelikult on tõesti neid lapsi küll, kellel ei ole isa ja kes väga põevad seda tähtpäeva. Kui kõik peavad isasid joonistama, jutukesi kirjutama, kutseid kleepima, siis see laps peab nn asenduse välja mõtlema. Jaa, ema on hea ja puha, aga pole ikkagi isa ja tee siis see lapsele selgeks, miks ta on üks väheseid enda rühmas/klassis, kellel publiku seas isa asemel ema või vanaisa istub. Või miks ta üleüldse samal kontserdipäeval kodus on. Mõni põeb seda väga, mõni vähem, eks oleneb lapsest ja sellest, mis lugu selle kõigega on, aga jah see võiks kuidagi lasteaia ja kooli “programmis” sees olla, mida isadeta lastele pakkuda, et nad end seal kambas vähem erandina tunneksid ja oleksid ka kuidagi rohkem kaasatud, ilma põdemiseta.
Jah, ma arvan ka, et tänases ühiskonnas oleks vajalik mõelda nö tavaraamidest välja ja sellistel tähtpäevadel, kus mõnel lapsel pole ema või isa oleks oluline, et nad oleksid siiski kaasatud ega peaks põdema. Kuidas, sellele ma muidugi vastata ei oska:(
Minu venna lapsel pole nt ema. Läks minema, kui oli väike ja ei hooli üldse. Tema on ka kogu aeg õnnetu, et ema pole ja emadepäeval muidugi eriti. Usun, et sellepärast ei saa neid päevi pidamata jätta, et osadel neid isikuid pole. Lihtsalt rohkem on selliseid juhtumeid, kus isa on läinud…
Muidugi ei saa jätta tähtpäevi pidamata, aga nii nagu Lilli ka kirjutas, et me peaks püüdma rohkem mõista, et kõigil lastel ei ole klassikaline peremudel ema ja isa ja venna ja õe ja koeta ja kassiga.
Mu meelest on ikka eriti rets kui ema minema jalutab, mitte et see isade minema jalutamine oleks kuidagi okeim, aga mulle endale lihtsalt tundub ema minema minek nii vale kui veel vale saab olla
See on raske jah. Ta ise loodab ikka, et ema tuleb veel (praegu on 9). Eriti hull on see, et koolis ka narriti sellepärast, kuna kôigil on ju emad.
Ma ütlen nüüd midagi täiesti jumalavallatut: “õnneks” on tänapäeval nii palju lapsi ühe vanemaga peredest. Mis niisuguste päevade kontekstis on igati praktiline – kui kolmandikul klassist isa pole (või vähemalt iga päev kodus pole), on oluliselt lihtsam sellega toime tulla. Minu arvates oleks selles kontekstis vaja rohkem emotsionaalse intelligentsuse õpetust lasteaia- ja algklassiõpetajatele. Et nad oskaksid selle päeva, eriti sellele eelnevad meisterdused-jutukirjutused jne teha KÕIGILE lastele toredaks. lisaks on veel lastekodulapsed, kes koolis käivad, nemad peavad ka kogu isade-emade päevade saginas ellu jääma. MInu ühel lapsel on 2 isa (kokku annavad täitsa tubli tüki välja) + üks väga arvestatav vanaisa ja teisel pole ühtegi isa, vanaisa on saadud 14 aastaselt :). Õnneks on nad juba küllalt vanad (16 ja 18), et isadepäeva saginad neid ei sega ja mina saan ikka emadepäevaks kingituse või lilled. Ja kui vähegi on mõni asjalik vanaisa võtta, täidab see isadepäeva tühimiku ilusti ära. Vahel saab vast isegi palju vanemat venda kasutada. Eriti väiksemate laste puhul ma rõhuksin siin küll lasteaia ja koooli emotsionaalsele intelligentsusele.
Jah, kusjuures tõesti saab “õnneks” öelda;)
Mina olin ise see isata laps alates neljandast eluaastast. Lasteaias olin ainuke üksikvanema laps oma rühmas, aga õnneks olid mul väga toredad kasvatajad, kes alati ütlesid, et kas isa või vanaisa. Selles osas ma siis ei tundnud ennast kuidagi pahasti.
Koolis kahjuks enam nii hästi ei läinud selles osas. Algklassides olnud klassijuhataja ei aktsepteerinud varianti, et joonistan või kirjutan isa asemel vanaisast.
Aga nüüd, olles 20+ aastat vana, siis ütlen ausalt, et minu jaoks on tänane päev kurva maiguga, aga samas on olnud meil juba aastaid traditsioon tähistada isadepäeva vanaisa juures 🙂 Loodetavasti see tunne muutub, kui saan ise lapsed ja tähistame oma isadepäeva.
Ja laste pärast koos elamise teemal – ma ei saaks olla tänulikum oma emale, et nad lahku läksid. Parem 1 õnnelik vanem, kui 2 õnnetut. Selline elu jätab laste hingedesse jälje. Ma ei tunne, et mu lapsepõlv oleks kuidagi kurvem olnud ilma isata, kuna mul on imeline ema, 2 onu ja suurepärane vanaisa.
Kurb on lugeda, et leidus/leidub selliseid õpetajaid, just ju peaks püüdma toetada ja laskma teha kaarte ja kinke onule või vanaisale, aga no näed:(
Olen alati sama mõelnud.. ka emadepäeva puhul, sest olgem ausad tänapäeval on ilma emata lapsi olemas 🙁
Emade puudumine on mu meelest nii hull, kuidagi nii vale, ma ei teagi miks see mulle palju hullem tundub kui isa puudumine
ma ei saa samuti sellest aru aga kui mu üks tuttav jättis 2a lapse isale ja läks lendu oma “tõelise” armastuse järgi siis võttis küll kukalt kratsima
oh jeesus:(
Isadepäeva tähistatkse Eestis umbes 1998. aastast alates. Nõukaajal seda päeva ei tähistatud, mõnes peres püüti küll Nõukogude armee aastapäeva 23. veebruaril naljaga pooleks isadepäevaks pidada, aga ametlikult ei olnud.
Emadepäeva tähistati sõjaeelses Eesti vabariigis ja uuesti hakati seda tähistama 1988. aastal. Nõukogude ajal oli naistepäev 8. märtsil.
Lastekaitsepäeva tähistati ka Nõukogude Liidus alates 195o. aastast. See on 1. juunil.
No vot, siis pole ime, et ma ei mäleta. Ma mäletan vaid naistepäeva ja mulle meeldib siiamaani kõikidest sellistest pühadest naistepäev kõige rohkem. Sest kõik naised, sh ka minu vanatädi, ei ole emad, ja mulle meeldis, et oli/on selline päev nende jaoks. Mul on lapsest saati meeles, et naistepäeval sain mina ka alati lilli ja see oli kuidagi eriti tore, sest pisikese plikana tundsin ma siis ka end tähtsa ja olulise ja NAISENA.
Lasteaias oli meil eranditult emade- ja isadepäeval perepäev. Väga hästi lahendatud. Aga nagu sa ise ka kirjutad, siis tänapäeval on ikkagi väga palju neid, kellel isa nö pole või ei osale või osaleb vähe lapse elus. See on rets, aga samas ma arvan, et paradoksaalselt on see justkui positiivne, et on võimalik oma lapsele seletada, et näed sa ei ole ainuke, kellel isa pole, või et näed, temal on ka kasuisa või et näed, tema elab ka emaga üksi või mida iganes. Jah, see on suht fucked up, aga ilma isata kasvav laps või laps, kelle isa on veidi kaugemal, ei ole enam mingi haruldus.
Selles mõttes on tänapäeva lastel tõesti lihtsam “õnneks” – sest erinevalt ühest kommenteerijast, kes kirjutas, et oli oma lasteaiarühmas ainus üksikvanemaga laps, on nüüd üksikvanemaga laps pigem tavapärane. Samas ma mõtlen, et siis ehk ei peaks seda isade ja emadepäeva nii tähtsustama?
Kaubanduses tahetakse kasu saada kõigist tähtpäevadest vastavaid kaupu reklaamides. Arusaadav ju.
Aga reaalselt ei tea ma küll ühtegi peret, kus isale nende reklaamide mõjul kalleid kingitusi tehakse. Ikka lapsed ise meisterdavad või küpsetavad midagi, käiakse kogu perega vanaisal külas jms.
Kui emadepäeva tähistati perepühana (vähemalt meie tutvusringkonnas) ka nõukaajal, siis isadepäev on uuem tava. Tean paljude õpetajate kimbatust selle organiseerimisel. Peab hästi teadma laste pereolusid. Kaardi või kingituse võib valmistada ka vanaisale või onule, ehk leidub keegi sobiv lähikondlane. Ja isegi kui isa on olemas, ei pääse ta alati kontserdile, kõigi töö lihtsalt ei võimalda seda alati.
Ka peaminister ei saanud minna lapse isadepäeva üritusele, sest talle just sel ajal avaldati umbusaldust.
Ma käisin Perekoolis kolamas ja seal oli ka tehtud teema sellest peaministri teemast, et omg jutusaatesse sai minna, aga lapse peole mitte. Siis ma mõtlesin küll, et need inimesed seal peavad olema ajuhälbega. Ses mõttes, et Taavi Rõivas ei ole kuidagi minu lemmikpersoon, kuid ma ei usu, et ta on halb isa, lihtsalt ongi kahjuks täiesti loogiline, et peaministri amet on selline nagu ta on ja võibki juhtuda, et just isadepäeva kontserdi ajal avaldatakse sulle umbusaldust, mistõttu tõesti töö tuleb esimesena
tänapäeval ei peaks see isa puudumine enam üldse probleem olema. Ma ei tea, kuidas Eesti lasteaedades on. Kas räägitakse ainult klassikalisest peremudelist või ka muudest variantidest. Peredest, kus pole ema või isa või on hoopis kaks ema või kaks isa. Tänapäeval on nii palju erinevaid peremudeleid, et minu meelest see isadepäev võib vabalt olla ka vanaisapäev vms. Mulle jääb mulje, et see rohkem sinu enda minevikust tulenev probleem sinu jaoks.
Suur ostuhullus on ka minu meelest väga häiriv. Kui esimene laps oli väike läksin ka sellega kaasa. Nüüd õnneks olen aru saanud kui rumal see on. Mitu korda sa ikka isale kingid neid maailma parima isa särke ja pilte seinale ja kuhu see mees nende asjadega minema peaks. Aga igale perele/inimesele oma. Palju armsam on kui lapsed suure uhkustundega oma meisterdatud asju isale annavad.
Ei, minu jaoks ei ole see minevikuprobleem, sest ma ju kirjutasin, et ma ei mäleta et isadepäeva üldse tähistatud oleks. Mind ajas sellele mõttele ühe tuttava postitus, kus ta isadepäeva tähistas tütrega ja mulle tundubki, et on natuke väär, et kui on olemas nii palju erinevaid peremudeleid, er me isade ja emadepäeva nii suureks oleme teinud.
Ostuhullus on muidugi traagiline. Kõik sellised pühad peaksid olema lihtsalt pigem koos meisterdamise jms päev, aga jah, igale oma
Oh, ma ei tea, see lahutamise teema on tõesti nii keeruline, mida saabki vaid igaüks oma olukorras ise hinnata.
Minu vanemad elavad koos ja on väga õnnelikud, olen nö tervest perest. Ise aga lahutasin, kui laps oli vaid 2a, see ei olnud kerge otsus, kuid ma tean, et see oli õige otsus. Lahutus oli kole ja lapse isaga suhtlus lõppes. Õnneks tuli minu ellu mees, kes isarolli täiesti üle võttis ja minu väike laps teda vaid nii teabki – isa. Kuidas aga tulevikus neid asju seletada paneb mind praegu veel muretsema. Elame näeme. Aga olen väga õnnelik, et laps ei pea tundma end hüljatuna või kehvemalt, et tal isa pole, eriti sellisel päeval nagu isadepäev.
Sul on loomulikult õigus, et lahutused on üks keeruline lugu ja hinnata saavad tegelikult vaid asjaosalised. Ma neid ka ei poolda, kes tõesti ilma igasugu tunnete ja pideva tülitsemisega “vaid laste pärast koos elavad”, aga kui egod on lihtsalt suured, siis jällegi võiks proovida “kasvõi laste pärast” egosid alla suruda. Segane lugu:)
Minul haigutas esialgu suur tühjus selle isadepäeva tähistamise osas, kuid pingsamalt meenutama asudes, tuli tükiti meelde, et minu asenduseks oli vanaisa. Ilmselt olen enda mälust selle kehva aja likvideerinud (mäletan vanusest 7-12 vaid üksikuid asju ja terve see aeg on üks suur hägu-vat, mida teeb lapsele isa lahkumine..). Õnneks oli mul suurepärane vanaisa ning teismeeas tuli ka kasuisa meie perre. Praegu on mul aga olukord, kus mul on kaks aktiivset isa- kasuisa ja pärisisa, kes seoses vanaisaks saamisega proovib nüüd minuga uut võimalust saada. Naljakas on see, et teismeeas olid kasuisaga suhted lausa kohutavad aga praegu, 10 aastat hiljem, on ta mu tugevaim kalju. Pärisisaga suhtlen aga ei suuda iialgi enam usaldada ja minupoolt on tegu rohkem viisakusega. Mees mul loomulikult tunnistab minu isana ainult kasuisa sest tema meelest ei vääri isaks kutsumist mees, kes tegi enda perele seda, mida mu isa omal ajal tegi (peaks vist ka teraapiasse minema, et lõpuks suudaks andestada). Keeruline on see eluke…aga mina ka seda meelt, et kui koolis/lasteaias loovalt läheneda, ei teki suurt traumat lapsele sellest päevast 🙂 Täna ja praegu tähistame aga enda pisikese perega isadepäeva ja naudin olukorda, kus mu lapsel on lausa kolm vanaisa, kes teda armastavad 🙂
Mina adresseerisin kõik need isadepäevakaardid, mida koolis kohustuslikus korras meisterdada tuli, oma parima sõbranna isale. Isaks ma teda muidugi ei kutsunud, aga meil mõlemal oli selle kombe üle väga hea meel 🙂