90% ajast teen ma kodus tööd, mis tähendab seda, et ma ajan end kell seitse üles (st mind aetakse üles), istun kohvitassiga diivanile teleka ette, löön arvuti lahti ja vaatan, mis toimunud on. Ja nii ma toimetakski, aga mul on vaja laps lasteaeda viia. Selleks pean ma end ära kammima, riidesse panema, lapse riidesse panema, auto lumest puhastama ja selle sooja panema. Ma ei viitsi!
Eile oli mul hästi palju tööd teha ja ma korraks mõtlesin, et kas Ida koju jätmine oli kõige mõistlikum otsus. See läks aga nii valutult, et ma ei viitsinud Idat täna ka lasteaeda viia. Ühtepidi on mu meelest täiesti veider, et kolme-aastasega saab midagi kokku leppida, aga nii see oli. Me leppisime kokku, et emme teeb ühe töö ära ja siis me mängime natuke, siis teen ma teise töö ära ja mängime uuesti, üsna pea tuli minu suureks rõõmuks kahetunnine lõunauni, mis lasi mul “tulekahjud kustutada” ja peale seda sain ma teha veel kolm tundi tööd, samal ajal kui Ida mängis ja multikaid vaatas. Okei, muidugi oli hetki, kus ma olin just soone peale sattunud ja Ida hüüdis “kakahäda” ning ma pidin nö pliiatsi põõsasse viskama, või et tal oli vaja piima/saia/uusi sokke jms, aga põhimõtteliselt avastasin ma, et Ida on juba nii adekvaatne, et ta ei sega mind enam töö tegemise juures. Ja mitte et ma lapsekasvatamisest palju teaks, aga ma usun, et sellised popipäevad tulevad ka lapsele kasuks. Muidugi ma leian, et ta õpib lasteaias (vahet pole kas Norra või Eesti omas) palju rohkem, kuid samas mulle tundub, et on ka oluline, et ta ei PEA lasteaeda minema, vaid ta VÕIB lasteaeda minna. Mina ütleks, et selline laps on õnnelik laps ja meil on vedanud, et mul on täpselt selline töö nagu mul on.
Kui sa tead kedagi, kes vajab Skandinaavia turule suunatud turundust, siis suuna nad minu juurde, ehk saame me teineteisele kasulikud olla:) Nüüd aga sukeldun ma meilide maailma. Et siis poolteise tunni pärast Idaga kelgutama minna.
Meil on hetkel aktuaalne täpselt sama teema. Lapsele meeldib hullupööra lasteaias aga ta sinna viimiseks tuleb ärgata kella peale, kaevata hangest välja auto ning sõita 25 km mööda talviseid (kohati libedaid või tuisanud) teid. Mul endal süda küll valutab, et lasteaias jäävad põnnil paljud lahedad tegevused tegemata aga samas kas see sõitmine tasub end ära kui retk ongi vaid lasteaeda ja tagasi… Laisk ema vist… 🙂
Homme ma pean oma laiskusest üle saama, sest homme on teater, aga muidu no ei viitsi:D Kuigi mul on sõita vaid 12 km edasi-tagasi
Jeerum, kui tuttav teema! Ka mul on pesamuna Ida, kes mõnda aega ( vahelduva eduga peaaegu 2 aastat) käis lasteaias, kuid teatud põhjustel, millest üks oli justament seesama hommikune poolmagava lapse autosse surumine ja linna sõidutamine, jäi see katki. Meil oli ka suureks argumendiks see, et lapsele ei meeldinud lasteaias. Küll oli tuttavaid, kes oigasid, et nüüd jääb laps lolliks ja memmekaks ja ei sotsialiseeru ja kuidas ta küll edaspidi hakkama saab…
Samamoodi olen nö. kodukontorirott ja saan kõik tehtud – täpselt sama valemiga – tund aega tegime mõlemad “oma tööd” – üks nukkudega vms. ja teine arvutiga, siis mässasime koos aias või panime puslet kokku või koristasime või õppisime midagi koos… siis jälle tegime kumbki oma “tööd”. Igale poole sai ta kaasa võetud – tänu sellele pole meil mingit memmekat. Vastupidi, laps julgeb ka võõraid täiskasvanuid kõnetada ja asjalikke küsimusi esitada. Pealelõunasel ajal oli meie Idal trenn, siis saan mina omi asju ajada ja tema oma kohustusliku sotsialiseerumise omavanustega 🙂 . Olen täiesti veendunud, et mu lapsel on õnnelik lapsepõlv. Sel sügisel läks Ida esimesse klassi ja ka nüüd olen lubanud talle mõned popipäevad ( kui näen ja tajun, et ta on väsinud sellest virrvarrist). Meil on väga mõistev õpetaja ja kuna eelnenud nö. kodukootud koduõppele on meil lugemine, kirjutamine ja muu selline täiesti selge, ei ole ka hirmu, et ta teistest maha jääks. Usun, et selline koos kulgemine ja kasvamine on üks õnneliku lapsepõlve alustalasid. Olen väga tänulik, et mul on selline töö. Nautige teiegi seda aega, sest tead kui järsku Sa märkad, et appi – juba on sellest kolmeaastasest saanud kolmeteistkümneaastane pubekas, kes rallib oma õukonnaga ringi ning siis on Sinu asi telefonikõne kauguses lihtsalt olemas olla ,kui temal Sind tarvis juhtub minema 🙂
Mulle meeldib ka, et mul on selline töö, et ma ei pea Idat lasteaeda viima kui ei taha/ei viitsi ja igal pool on ta minuga kaasas olnud, nii et ka mina ütlen, et tänu sellele on ta ehk palju asjalikum kui ta oleks vaid lasteaias käies. Igatahes mulle sobib see mõningane laiskus;)