Ma postitasin täna oma FB lehele selle mõtte ja juhtus nii, et inimesed ei olnud minuga nõus (ei, see ei ole maailmalõpp, arutelu mulle meeldib) ja tekkis küsimus, mida me peame silmas “eduka” all. Kes on edukas?

Mingi osa minust peab tõesti eduka all rahalist edukust, kuid mõiste kui selline on väga subjektiivne ja tähendab erinevatele inimestele erinevaid asju. Edukas saab olla nii koduperenaine, lasteaia õpetaja, ärimees, teadlane, tõlkija, you name it, küsimus on lihtsalt selles, mida keegi eduka all silmas peab. Mihkel Raud on oma raamatus edukuse kohta öelnud nii: “Inimesed näivad mind edukaks pidavat. See sõna ei meeldi mulle. Või pigem ei meeldi mulle tähendus, mis edule paarikümne aastaga tekkinud on. Üheksakümnendatel oli edukas see, kes teise bensiinijaamas maha laskis ja tema raha endale võttis, viis aastat hiljem oli edukas see, kes tolle rahaga omale isikliku partei ostis. Veel kümme aastat ja edukas oli see, kellel tema isiklik partei isiklikud seadused vormistas. Täna on edukas see, kel on õnnestunud kõige eelnevaga mitte kohtu alla minna. Aga olgu. Tegelikult tunnen end kõrvust tõstetuna kui mind mõnele “Edukas iseendana” või “Kuidas luua edukat isikubrändi” konverentsile kutsutakse. Ja kui võltstagasihoidlikkus korraks unustada, siis üht-teist olen ma senise elu jooksul tõepoolest saavutanud.”

Minu jaoks tähendabki edukus mingit isiklikku saavutust. Olgu selleks “Aasta postiljoni” tiitel, hästi tõlgitud bestseller, välja selgitamine, miks kala kõrvale ei sobi juua punast veini, armastavad lapsed, oma eriala cum laude lõpetamine või miljon eurot pangakontol. Ma ei taha mitte kuidagi näiteks ärimeest ja koduperenaist vastandada, stereotüüpide järgi on neil lihtsalt veidike erinev mõttemaailm ja sihid. Ma rääkisin eile sõbrannaga, kes ütles, et teda hurjutatakse, et ta on endale koristaja võtnud, sest ta töö kõrvalt lihtsalt ei jaksa koristada ja eelistab vaba aega veeta pigem laste ja mehega. “Aga iga naine peab ISE oma köögi kuninganna olema” öeldakse talle. Ei pea, me ei ela aastas 1950. Me oleme nii erinevad ja tunnetame maailma erinevalt, sellest ka erinev arusaam “edukusest”. Igaühel on oma edukus. Mina kusjuures ei tea, kas ma olen edukas. Või noh klassikalises varanduse mõttes absoluutselt mitte, aga võib olla on mul mingid teadmised/oskused, mida teistel pole. Kas see teeb mu edukaks? Ma ei tea. Ühes artiklis kirjutati mu kohta “väikelapse ema ja tuntud blogija”, ma lugesin sõna “tuntud” ja mõtlesin c´mon! Ma võiksin endale valetada, et olen tuntud blogija ja selle järgi ka edukas, kuid oleme ausad, ega ma ikka ei ole küll. Aga võib olla olen ja ei ole endale seda teadvustanud? See selleks.

Tuleme tagasi selle mõtte juurde, mida ma jagasin. “Oled sa tähele pannud, et inspireerivaid tsitaate ei jaga kunagi su edukad sõbrad?” Olete nõus või pigem mitte? Olgu ka öeldud, et see küsimus ei ole üldse mõeldud halvustavalt, mulle lihtsalt on jäänud mulje, et selliseid tsitaate jagatakse kui 1) ollakse omadega ummikus ja vajatakse lohutust,  2) ei julgeta midagi otse öelda enda nime alt öelda ja vajatakse autoriteedi tuge või 3) ollakse mingite muutuste ja muudatuste teel ja otsitakse julgust(ust) ja jõudu edasi minekuks. Mina ise olen otsinud nii lohutust kui jõudu, samuti olen ma tsitaate kasutanud selleks, et midagi “läbi lillede” öelda. Olgu selleks mingi “feeling loved” või “feeling disappointed” tsitaat.

Mina olen tsitaate igal kolmel juhul kasutanud ja tegelikult pean ma üles tunnistama, et ma armastan tsitaate. Mul on kodus mitmeid tsitaatide kogumikke, mida ma aegajalt lihtsalt meelelahutuseks sirvin. Osa tsitaate on tõepoolest väärtuslikud, sellised teadmised, mis meid võiks/peaks igal hetkel saatma, kuid kipuvad meelest minema, teine osa on lihtsalt kräpp. Mõttetu pahn.

Minul on mitmeid lemmiktsitaate. Pooled neist pärinevad “Väike prints” raamatust, aga kaks mu teist lemmikut  on:

-Jumal, anna mulle jõudu leppida sellega, mida muuta ei saa. Anna mulle vaprust muuta seda, mille muutmine on minu võimuses. Ja anna mulle tarkust nende kahe vahel vahet teha.

ja (viimast ei saa vist väga tsitaadiks pidada siiski)

Kõik, mis ma tegelikult pean teadma sellest, kuidas elada ja mida teha ja kuidas olla, omandasin ma lasteaias /…/:

Jaga kõike.
Mängi ausat mängu.
Ära löö inimesi.
Pane asjad tagasi sinna, kust sa nad võtsid.
Korista enda järelt.
Ära võta asju, mis ei kuulu sulle.
Kui oled kellelegi haiget teinud, siis palu andeks.
Pese käsi enne söömist.
Tõmba WC-s vett.
Soojad küpsised ja külm piim on head asjad.
Ela tasakaalustatud elu – iga päev õpi ja mõtle ja joonista ja maali ja laula ja tantsi ja mängi ja tööta natuke.
Tee igal pärastlõunal uinak.
Kui sa lähed välja maailma, siis ole liikluses ettevaatlik, hoia kellegi käest kinni ja hoidu kellegi ligidale.
Märka imesid. Ära unusta väikest seemet lillepotis: juured lähevad allapoole ja taim kasvab ülespoole ja tegelikult ei tea mitte keegi, kuidas või miks, kuid me kõik oleme sellised.
Kuldkalad ja hamstrid ja valged hiired ja isegi väike potilille taim – kõik nad surevad. Ka meie sureme.
Ja siis ära unusta esimest sõna, mille sa selgeks said – tähtsaimat sõna – VAATA.

Võta ükskõik missugune neist teemadest ja ekstrapoleeri see täiskasvanute mõistetesse ja rakenda seda oma pereelus või töös või valitsemises või maailmas ning see kehtib õigesti ja selgelt ja kindlalt /…/
Ja siiski on tõsi, ükskõik kui vana sa ka oled – kui sa lähed välja maailma, siis hoia kellegi käest kinni ja hoidu ta ligidale.

Neid võin ma oksendamiseni jagada. Sest mu meelest on need elu põhisambad. Mida teie edukusest arvate? Kes on edukas ja kas igasugu tsitaate jagavad pigem edukad või omadega ummikus inimesed?