Olgugi, et ma olen püüdnud seda varjata, siis kõik, kes nooremat mind tundsid, teadsid, kuidas mulle meeldis raha raisata. Mul oli kõike vaja. Ideaalsest elust oli alati puudu kas uus seelik või pluus või kingapaar või teksad või telefon.  Kunagi tuli välja selline telefon nagu Nokia 7370, mis maksis hullupööra palju raha, mida mul polnud. Kas te kujutate ette. et mu vanatädi aitas mul selle osta, sest ta oli kindel, et just see on tõesti see, mis täiuslikkusest mu elus puudu on. Jah, ma ei varjagi, et ma olen (olnud) ärahellitatud ja liiga palju mulle liiga lihtsalt sülle tulnud. Kuigi emme väidab ju vastupidist:

“Olen sinu üle uhke mitte sellepärast, mis on Sulle lihtsalt või kuidagi iseenesest kätte tulnud, vaid sellepärast, mida oled saavutanud kõigi asjaolude kiuste, mille nimel oled pingutanud. Loomulikult olen uhke ka Sinu välimuse ja mõistuse üle, sest see on ju teadagi kellelt….
Aga kõige uhkem olen selle üle, et oled Sina ise.
Sellega ei taha ma öelda, et oled täiuslik – ei sa ei ole. (Anna mulle andeks, kui olen seda Sinult mõnikord nõudnud). Oled rohkem kui täiuslik –oled ainukordne – ekslik, uudishimulik, alati kirglik oma avastustes ja unistustes. Mul on hea meel, et Sinus kehastub ka osake minust ja Sa kannad seda edasi tulevikku, mis minu jaoks jääb suletuks.
Olen vahel mõelnud, et saaksin Sulle teed siluda, või et oleks mul küllalt raha, et saanuks Sulle anda, millest unistasid, või oleks mul Sulle midagi pärandadagi….
Tegelikult olen Sulle andnud kõik, mis minu võimuses – viis erksat meelt ja maailma Su ümber ja seda ei olegi nii vähe.
Siiski – oma võistlused pead Sa ise pidama, aga pea meeles, et ringinurgas (rätiku ja švammiga) olen alati olemas.
Emme
ps: Marek, Meile sa meeldid!”

Tegelikult on õigus ikkagi rohkem mul ja ilmselt mulle oli mingit õppetundi vaja, et raha ja rikkuse ja edukuse orjusest välja murda. Ma ei tea, kas ma just nii kalli õppetunni pidin saama, kuid õppetunni ma sain ja teate, (ma vannun käsi südamel, et ma ei ole mingi sektiga liikunud või depressiooni ravist lolliks läinud) tänasel päeval olen ma selle õppetunni eest tänulik.  Ma olen palju vabam ja õnnelikum inimene ning julgen olla täpselt see, kes ma hetkel olen. Laias laastus mitte keegi:) Mul on (rahalises mõttes) paganama keerulised ajad, kuid ma olen aru saanud, et ma ei ole ainus, kel keerulised ajad on. Paljudel on veel keerulisemad ajad, palju läheb lapsi tühja kõhuga igal õhtul magama, paljud käivad kaheksal töökohal, et makaronid ja hakkliha lauale panna ja siis olen mina, mina, kel on ilus kodu, hea abikaasa, armas (aga jonnakas ja üliaktiivne) laps, võimalus elada pool oma elust Norras, sõpradest rääkimata. Jah, arveid need rikkused ei maksa, aga siis ongi minu asi leida võimalused arvete maksmiseks. Kedagi ei koti mu mured, kedagi ei koti mu raskused, on mu enda asi – uppuda või ujuma õppida.

Olgugi et blogi vahendusel tundub mu elu nagu lill – tööd ei tee ja vaid tilulilu, siis tegelikult on asi hoopis vastupidine. Lihtsalt tööst ma ei räägi, see ei ole oluline. Ma naeran natuke iga kord nende inimeste peale, kes kõigile igal hetkel räägivad, kui raske tööpäev neil oli, kuidas klient ei olnud rahul, tarne jäi hiljaks, keegi ei teinud oma tööd hästi, nii palju oli vaja jõuda, tööd tehakse ööd ja päevad läbi, sest muidu ei saa valmis, perekondlikud üritused jäetakse ära, sest tähtajad on kukil, kuhugi ei jõuta, sest tööd on teha. See kõik on naeruväärne. See eputamine sellega kui palju tööd tehakse. Mul on sellistele eputistele news flash – kümnest inimesest üheksa teeb iga päev ühel või teisel moel rasket tööd. Selle nimi on elu. Targemad neist aga oskavad oma elu jagada olulisemate ja vähem olulistemate asjade vahel.

Lõpuks jõuamegi siiani, kuidas minust kooner sai. Ma olen viimasel ajal sattunud rääkima inimestega, kes naeravad mu üle, kui ma ütlen, et mulle ei meeldi enam asjad. Nad ei usu mind,sest nad ju teavad, kuidas ma jumaldasin igasugu sisustus-ja riidepoode. Tegelikult jumaldan ma sisimas neid siiani ja unistan hetkel uuest diivanist, uutest kummikutest, kotist, kootud kleidist, vaibast, lõhnaküünaldest, parfüümist, päevakreemist, kuid kui mu kontole tekib raha, siis ma ei torma poodi seda kulutama. Ma mõtlen iga oma ostu läbi. Ma kaalun ausalt, kas mul on ühte või teist asja vaja, kui kauaks see mind õnnelikuks teeb ja kuna ma selle edasi annan/ära müün/ära viskan. Mu garderoobis on alles nii vähe riideid, et mul praktiliselt polegi midagi selga panna, kuid ma ei näinud ka mõtet hoida alles asju, mida ma pole aastaid kandnud, lihtsalt sellepärast, et need kannavad mõnd änksat firmamärki. Need riided on kottidesse pandud ja ma ootan kirbukat, kuhu neid müüma minna. Lisaraha on teretulnud hetkel, muidu ma annaks need niisama ära.

Mulle meeldivad asjad, aga ma ei taha enam üleliigseid asju. Ma püüan ära tarbida need asjad, mis mul olemas on. Muidugi tahan ma uut telefoni, sest mu 4S on lihtsalt juba nii aeglane, et mul on raske sellega tööd teha, aga ma ei taha igasugu telefoni, ma tahan iPhone´i, kui mul aga selleks võimalust ei ole hetkel, siis ma saan hakkama 4Siga. Ma ei osta midagi, mida ma tegelikult ei taha. Ja järelmakse ei taha ma ammu enam. Ma ei mõista, miks kulutada raha, mida mul ei ole, uuele telekale, mida mul tegelikult pole vaja, vaid selleks, et…Milleks? Et end paremini tunda? Kellegi ees uhkustada? Aga kelle? Kas see teeb mind tõesti paremaks. Ma olen jõudnud mingisse staadiumisse, kus ma julgen olla täpselt mina ise, mind ei huvita, mida teised minust mõtlevad, ma ei häbene panna lauale oma “ajast ja arust” telefoni, ma ei häbene reisida oma kümme (!) aastat vana kohvriga, mis juba üsna väsinud on, ma ei häbenenud ka sõita oma Mondeo-Matiga. Kui keegi mind selle pärast halvustava pilguga vaatas/vaatab, siis minu traagika see ei ole. Ma sõidan suurima hea meelega Keilast Tallinna rongiga. Kas te teate kui mugav see on? Ja ei mingit ummikut! Muidugi on mul ikkagi vaja autot, et Keilast Ussipessa saada, aga see selleks. Vanasti mõtlesin ma, et isver, vaid vaesed sõidavad ühistranspordiga. Ei sõida, loogiliselt mõtlevad inimesed kasutavad ühistransporti (muidugi ei ole ma mingi autovastane, sest aja kokkuhoiu mõttes on auto kasutamine siiski kordi loogilisem).

Norras elamine õpetas mulle asju, mis on hoopis väärtuslikumad kui raha (st peale selle raha, mis mind rahulolevaks teeb). Mälestused, kogemused, reisid, koosveedetud aeg perega ja jumala eest, ma vannun jälle kord käsi südamel, et ma ei ole lolliks läinud, kuid kui rahast (kehtib ka asjade kohta) ja sellele mõtlemisest lahti lasta, leiab raha ise tee sinuni. Mulle saatis Maiken mingi aeg tagasi paar kristalli/õnnekivi, ühte neist pidin ma rahakotis kaasas kandma, et see raha juurde meelitaks. Ma panin selle rahakotti ja uskusin sellesse, ausõna uskusin, ei häbene seda tunnistada ka, sest inimestel on vaja, millesse uskuda. Raha hakkaski tulema. Mingi hetk, kui ma tahtsin kirjutada kristallide positiivsest mõjust, suutsin ma selle rahakivi ära kaotada ja hakkasin kiunuma, et nüüd on pekkis, nüüd on mind mingi uus krahh ees ootamas. Ja nii oligi, arved ei laekunud enam, pank helistas, et teil on võlgnevus, see ja teine ja kolmas helistas, telefoniarve oli maksmata, lasteaed jne jne. Ma olin kindel, et see kõik on selle kadunud kivi süü. Siis lasin ma aga mõttest lahti. Ma hakkasin mõtlema, et seda kivi oli mulle tarvis selleks, et ta juhendaks mulle teed, kui ma teeotsa kätte sain, ei olnud mul enam kivi vaja (võib olla korjas selle üles mõni teine abivajaja?), nüüd pidin ma üksi hakkama saama. Veider on see, et ma saangi. Üle kivide ja kändude. Hädaldamata. Ja võib-olla tänu sellele, et minust on saanud tõeline kooner, kes üldse kulutada ei taha.

Aga tasuta asjade vastu pole mul ikka midagi. Neid võib mulle saata nii posti või kulleriga. Mida suuremad ja läikivamad, seda parem. Auto oleks üks ilus suur ja läikiv asi, mille ma tasuta vastu võtaks avasüli.