Kui teil on Instagramis ja Facebookis juba nähtud Ida sünnipäevast ning Kõue mõisast (LINK) tüdimus peal, siis ma soovitan teil mõnda aega siia blogisse (ja Hotelliveebi blogisse) mitte kiigata, sest ma pole pikka aega millestki nii vaimustuses olnud ning ma kavatesen blogi(d) piltidest üle külvata nii kaua kuni internet katki läheb.

Muidugi ei ole selle postituse mõte näidata, kuidas me oma kolme-aastast tütart ära hellitame ja peast lolliks oleme läinud, aga ma olen kuulnud, et on  teatud tava sünnipäevaks midagi kinkida. Ma ei tea, mis on minuga juhtunud, kuid asjade asemel hindan ma juba pikemat aega mälestusi ning nii otsustasime me ka Idale sünnipäevaks kinkida “Mõisapreili paketi”. Mulle tundub üleüldse, et me pöörame asjadele liiga palju tähelepanu, eriti kui tegu on väikelapse sünnipäevaga, kes niikuinii (minu arvates) ei oska kinke veel hinnata, vaid hindab üle kõige turvatunnet ja oma vanematega koos olemist. Siin kohal tahaksin ma ausalt tänada Hotelliveebi, et mul maailma kõige ägedam töö on, tänu kellele ma selle mälestuse luua sain.

Aga alustame algusest. Kunagi kui ma veel noor ja ilus olin, käisin ma ühel turundusüritusel, kuhu ühed vanemad olid oma 3-4-aastased lapsed kaasa võtnud ja need lapsed sõid gourmet-õhtusööki nii nagu täiskasvanud, nad tundusid toitu nautivat. Kui ma kunagi lapse peaksin saama, siis ma tahaksin ka, et ta niimoodi õpiks toitu nautima, mõtlesin ma tookord, üle kümne aasta tagasi. Ja kui ma nägin videot sellest, kuidas Maaemos korraldati lastele õhtusöök, lootsin ma, et ma saan oma lapsega samamoodi restoranis süüa. Minu suureks rõõmuks armastab Ida toitu (kuigi ta sööb vähem kui lind), ta tahab alati ninapidi köögis toidutegemise juures olla ning lauakatmisest on saanud tema hobi. Ja pole vist üllatus, et selles vanuses jumaldab ta printsesse, muinasjutte ning losse.

Ma julgen öelda, et tavaliselt seostub mõisapuhkus ikka romantikaga, kuid mina ütlen teile, et selline “perepakett” on hoopis erilisema väärtusega. Ega minagi saa salata, et ma ikka siiani loodan, et ma olen printsess ning kusagil ootab mind oma mõis või loss, aga seniks kuni ma selle hea uudise minuni jõudmist ootan, tuleb meil mängult printsessid olla. Ma soovitakski Kõue mõisal lisaks romantikapakettidele keskenduda lastele, sest 1) väikesi printsesse on kindlasti palju 2) ma ei ole nii lastesõbralikku teenindust kusagil mujal kohanud ning 3) iga tüdruk (hoolimata vanusest) väärib printsessina kohtlemist kasvõi kord elus. Ja Kõue mõis on nagu natukene salapärane, müstiline koht, peidetud pärl, kusagil, kus sa ei oskagi seda oodata. Just nagu muinasjutus.

See on selline koht, mis poeb hinge ja uskuge mind, ära seda enam sealt ei saa. Ma tean, ka kus me Marekiga oma kümnendat abieluaastat järgmisel aastal tähistame;) Tahate põhjust teada, miks just see mõis? Öeldakse, et üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna. Palun. Siin on teile kolm tuhat sõna.

Kui vähegi võimalik, siis mulle meeldiks kui selles mõisas sünnipäevade tähistamisest saaks meie pere traditsioon. Unistama peab.

Aga nüüd sünnipäevast. Sünnipäeva idee oli selline, et sünnipäevalaps saab ise laua katta, meile istekohad kätte näidata, toidu valida, köögiga tutvuda. Kui me sellest talle rääkisime, ajas ta meid tund aega varem toast välja, et “laud korda teha” ja “vaadata, kust Ida söök tuleb”, tegelikkus oli loomulikult tiba teistsugune. Köögis muutus Ida häbelikuks ja ei julgenud seal olla, veinikeldrit hakkas kartma, süüa väga ei tahtnud ning kolmveerand peost veetsime me laua taga söömise asemel põrandal. Sest printsess ütles nii. Ometigi oli see kõik kokku IMELINE. Perepuhkus ja sünnipäev. Klišeelikult kõlades maksimaalne kvaliteetaeg.

Kas ma juba ütlesin, et me Idaga tahtsime sisse kolida? Või juba tagasi minna? Tagasi lähme me üsna pea. See pidi küll Marekile olema üllatus, aga ma mõtlesin, et võib olla on veel peresid, kes ei tea, mida isale isadepäevaks kinkida. Kõue mõisas toimub 13.11 isadepäeva brunch (LINK). Olgem ausad, puust kikilipsud ja t-särgid “parim issi” on nats iganenud, kinkige isale parem üks tore mälestus. Ma luban teile, et lisaks mälestustele saate te ka eepilise toiduelamuse.

Idale spetsiaalselt valmistatud Elsa menüü ja šokolaadikook tahtsid mulle pisarad silma tuua. Fois gras oli jumalik, sea kõhuäär reaalselt sulas suus (palun õpetage mulle seda tegema!) ja veinvalik imehea. Varsti on neil vist ka üsna põnev šampuse-menüü tulemas. Ma tean, kuhu ma Satu tahan tuua kui ta Eestisse tuleb.

Ma tean- ma tean, et lapse sünnipäevaga ei käi alkohol kokku, aga kamoon, ma olen “meeleheitel koduperenaine”.

 In case you have missed it, our daughter turned 3 this week and I have understood it is a custom to give the birthday child a present, I am in a state where I think we (people in general) have way too many things and do not appriciate enough memories and quality time together, this is why I knew Ida will not have a thing for her birthday, but we will make memories, something to remember and cherish. A day as a princess. 

Of course I am not trying to show (off) how we are raising a princess and spoil her, but I want to thank my job at Hotelliveeb (LINK) and the wonderful people at Kau manor (LINK) for this day and show my readers how time spent together as a family has a worth hard to describe in words. 

I also know where I want to celebrate our 10th marriage anniversary next year. You want to know why I want it to be in this manor? Well, they say a photo describes more than thousand words. Here is 2000 words;)  

I LOVE the atmosphere in this manor. It is filled with history and stories. Do you know there is actually a map from signing Tartu peace treaty hanging on the wall here? 

But about the birthday. When I was young and pretty, more than ten years ago, I went to a PR-dinner, and saw to 3-4 year old kids eating a gourmet dinner like adults. I said to myself that when I will have children I will hope they will be like that. Enjoying and trying different tastes. When I some years later saw a video where they had a gourmet dinner for kids at Maaemo, I wished Ida would love restaurants. And lucky for me Ida loves to be in the kitchen, taste things and set tables. That is why I also thought she would love to have her own birthday party where she will be the host. 

I am pretty sure most of us associates couples romance with manors, but I would definately suggest Kau manor to concentrate on family vacations as well. For several reasons – 1) there are so many princesses growing up in Estonia 2) the staff IS SO CHILDFRIENDLY  and 3) every girl (no matter the age) wants to be treated as a princess. I (at the age of 35) still hope I am a lost princess and there is a castle or manor waiting for me somewhere. 

But while I am waiting for my own manor, Kau manor will be in my heart. It is the place you will not forget, a bit mysterious, a hidden gem where you will not expect anything but forest. A bit like in a fairy tale. 

Our dinner party of course was a bit different in reality than I had visioned in my head, because the birthday girl got shy in the kitchen, scared in the wine celler and did not want  to eat, so we spent most of the birthday dinner on the floor – me playing with her and my husband feeding her meatballs, but still it was (I know it sounds like a cliché) family qualitytime to the max. In the morning my husband went to work and me and Ida had time to enjoy breakfast and get to know all the corners in the manor. PS: The walls in the manor are exactly like I want to have in our bedroom. And I seriously got so many ideas that I think we need a bigger house. I now only need to win on the lottery. 

I want to move in to Kau manor. Or go back. As soon as possible. Oh, but we are going back soon – to Fathers Day Brunch, you should come too! Let´s be honest wooden ties and t-shirts with “best daddy” are getting old, memories are a much nicer gift. And you are gonna LOVE the food in the restaurant. I can promise you that. I will write about our food experience a  bit later.