See ei ole lugu sellest, kuidas norrakas on nii kihvt olla, vaid pigem on see lugu integreerumisest teise ühiskonda ühe pisikese lapse näitel. See on näide sellest kui lihtne on tegelikult teise kultuuri, tavade ja keeltega harjumine ning nende omaks võtmine kui selleks vaid soovi on. Integreerumine ei võta aastaid, ei ole võimatu, vaid algab soovist ja perest.
Mina olen uhke selle üle, et olen eestlane. Ma kirun küll Eestis, aga lootuses, et midagi muutub, et ma saaksin olla uhke ka Eesti üle. Tänases Eestis on kahjuks liiga palju neid asju, mis mu meele mõruks teevad, kuid väikese ja tähtsusetu inimesena ei ole mul suurt võlujõudu midagi muuta, vähemalt mitte rohkem kui minu võimalused ja kohustus kodanikuna. Hetkel olen ma uhke eestlane välismaal. Juured on meiega kaasas, kuid me oleme siiski välismaal, kus on paljud asjad teisiti kui see, millega me harjunud. Meie asi on olla nii palju norrakas kui Norras elamiseks vajalik.
Ida oli 1,5-aastane kui me Norra kolisime. Kahe-aastaselt läks ta lasteaeda. Kuidas ta seal hakkama saab, keelt oskamata, oli mu suurim hirm. Ma kartsin, et võõrkeelses lasteaias käimine valmistab talle stressi. Ma ise olin ju keskkoolis läinud norrakeelsesse 11.klassi, kus ma esimesed kuud vaid aknast välja vaatasin, sest ma ei saanud keelest aru, mul oli aga üks eelis – ma oskasin inglise keelt. Tegelikult oli eelis ka Idal. Ta läks rühma, kus lapsed veel väga rääkida ei osanud ja nii oli vaja end selgeks teha käte-jalgade abil, esimesed norrakeelsed sõnad tulid koos teiste lastega, kes õppisid rääkima. Norra lasteaed osutus üldse kõige õigemaks sammuks ja ma olen natuke tänulik, et Idal see võimalus on. See on täpselt selline lasteaed, mis talle sobib. Kui üks laps armastab lasteaeda minekut, siis on see Ida.
Lasteaiast on ta koju kaasa toonud keele, ma olen siiani hämmingus, et üks kolme-aastane laps oskab võõras keeles mulle öelda kui midagi on “ødelagt” (katki) või muud sarnast, mis mu meelest ei ole sugugi lihtne sõnavara (nagu tavalised sõnad “mamma” ja “pappa”). Lasteaiast on ta kaasa toonud armastuse looduse ja värskes õhus viibimise vastu, iga ilmaga, see on nakatanud terve pere. “Ut på tur, aldri sur” (väljas olles ei ole kunagi tuju paha) , mis on ühe õige norraka lööklause on meiegi hinge pugenud ja võin ausalt öelda, et kui ma varem seda ei mõistnud, siis nüüd ütlen ma käsi südamel, et see on igati õige. Lasteaiast on ta koju kaasa toonud norra lastelaulud. Et lapsega kaasa laulda, olen ma veetnud tunde youtube´is. Ma oskan laulda kahte Ida lemmiklaulu “bjørnen sover” ja “jo mere vi er sammen, er sammen” – need kummitavad mul peas ja ma laulan neid teinekord ka üksi olles. Autosõidul kuulame me “Alf og Bett” tähestikulaule, “Kardemoni linna röövleid” ja armastame mõlemad Klatremus’i ja teisi Hakkebakkeskogen tegelasi. Fantorangenist, kes norra laste-tv´st tuttav, rääkimata.
Ida on lasteaiast toonud meile uued norra tuttavad. Ja norrakatega tuttavaks saada ei ole teab, mis lihtne.
Ida on lasteaiast koju toonud “meie Norra”. Kui küsida Idalt, mis on tema lemmik(hommiku)söögiks, siis selleks on “brødskiver” (võileivad), gjerne kaviaari ja brunost´iga. Kui see pole Norra näoga hommikusöök, siis ma ei tea, mis on. Matpakke (toidupakk) peab tal alati kaasas olema.
Ida on see, kes meist on teinud nii palju norrakad kui see eestlasena võimalik ja vajalik on. Ma olen selle üle paganama uhke. Ida on ehe näide sellest, kuidas üks väikene laps on terve pere suutnud teha osakeseks Norrast.
This is not a post how it is so cool to be a Norwegian, or it is better to be a Norwegian than Estonian. I am very proud to be an Estonian, there are of course many things, especially in politics and welfare system that makes me complain, but there are also so many things I am proud of as Estonian. But at the moment I am an Estonian living abroad and this post is about integration on an example of a small child. Integration is possible, doesn´t take years and is not hard, it starts with will and wish.
Our daughter was 1,5 years old when we moved to Norway, at the age of two she started at a Norwegian kindergarten. I was afraid it will be hard for her, not knowing the language and everything: I had been in high school in Norway, where the first months I watched out of window, because I didn´t know a word, but I had an advantage – I could English. Actually also Ida had an advantage – she started in the group with children who could not speak that much, so a lot had to be explained with hands. Her first Norwegain words she learned in kindergarten. Going to a Norwegian kindergarten has been the best thing we´ve done. And if someone enjoys going to kindergarten, it sure is Ida. A big smile comes to her face when she can be together with her friends.
She has learned from kindergarten the love for nature and outdoor activities. It has infected the whole family and belive me – I was not an outdoor person. Now I know what Norwegians mean with “ut på tur aldri sur”.
From kindergarteb she has brought home another language, I sometimes still cannot believe she at the age of 3 can use complicated words like “ødelagt” (destroyed) and explain me things in two languages.
From kindergarten she has brought us Norwegian friends. And I tell you it is not easy to get close to Norwegians, but thanks to Ida we now know some people we will stay in touch when we move back, so that country borders will not stop the kindergarten friendship.
From kindergarten Ida has brought to our house a piece of Norwegian culture. Children`s songs, traditions, plays. I have used many hours on you tube learning the texts of her favorite songs, like “bjørnen sover”, “edderkoppen”, “vil du være vennen min”. I am in love with Fantorangen and Bukkene Bruse, the robbers of Cardamom town, Klatremus and many others, Just like Ida.
If you ask Ida what is her favorite breakfast, it is “brødskiver”, gjerne with kaviar and brunost. She loves pølse i lompe. All very Norwegians.
She is the one that has made us Norwegians. As much as necessary and possible as an Estonian. In today`s society integration is a huge issue. I say start from the children. Ida is a perfect example on good integration (of the whole family).