Viimaste päevade jooksul on sotsiaalmeedias palju jagatud üht artiklit ja see pani mind küsima, aga kes on süüdi. Ei, absoluutselt mingil juhul ei õigusta mina lapse suu kinni teipimist, olgu see laps ükskõik, kuidas käitunud. See on alandav, vale ja sellel pole mitte mingi sugust õigustust. See on umbes sama kui õigustada naist peksvat meest. Ajas närvi, segas ja sõnadega ei osanud, puhtast refleksist andsin rusikaga tutaka või kleepisin suu kinni. Ometigi olen ma nõus, et karistamine on vajalik. Ma olen Idat ka tutistanud ja sellepärast süümepiinades end halvaks emaks pidanud, kuid ma tahan, et minu laps ei muutuks ühest neist, kes esimeses klassis õpetajale kallale läheb, noaga teisi ähvardab või arvab, et talle on kõik lubatud. Igal teol on tagajärg ja iga pahanduse tagajärg on karistus. Muidugi ei pea ma siin silmas “vana aja” barbaarseid meetodeid, kui tagumik rihmaga triibuliseks köeti või endale ise puu otsast vitsakimp tuli korjata, kuid samuti pean ma naeruväärseks tänapäeva “karistusmeetodeid”, milleks on näiteks plastiliiniga voolimine või kineetilise liivaga mängimine. Ma ütleks, et see on pigem preemia.
Mind pandi koolis nurka. See oli alandav ja piisav karistus saamaks aru, et tegin midagi valesti ning ma ei tahtnud enam nurka sattuda. See distsiplineeris mind. Mis juhtuks tänapäeva koolis kui õpetaja kellegi nurka paneks? Terve klassitäis naeraks ta üle, võtaks välja nutitelefonid, saadaks üksteisele snapchat’is pilte #omgtäitsalollakas, mõnitaks õpetajat, paneks youtube’i video üles ja no halvimal juhul tõmbaks taskust noa välja. Mis juhtuks siis kui õpetaja end kaitseks? Või sellise käitumise peale enesevalitsuse kaotaks? Õpilased lähevad kaebama, vanemad lähevad püha viha täis, meedia pasundab, et õpetajad on vägivaldsed ning kõik kaitseks vaeseid lapsi, kes peavad sadistide käe all õppima. Minule oli koolis õpetaja autoriteet, mõnda kartsime, kuid ma austasime õpetajat, tõusime püsti kui õpetaja klassi sisenes. Muidugi oli koolis palju asju, mis tagasi vaadates kummalised ja lausa valed olid, kuid selliseid probleeme nagu tänapäeva koolis ikka ei esinenud küll.
Kooli ja kodu koostöös kasvasid meist inimesed, kelle väärtushinnangud on paigas. Mis siis nüüd paigast ära on nihkunud? Lapsed ei ole hukas nagu me armastame öelda, “minu lapsed küll olid sõnakuulelikud” kipuvad vanavanaemad ütlema, ühiskond on hukas, leiame me uue vabanduse. Tegelikult aga algab kõik meist endist. Meie, kui lapsevanemad, oleme hukas. Laps on kodu peegel ei ole üldse mitte klišee. Palju algab kodust. Kui kodus kasvab väike prints või printsess, kellele kõik on lubatud, kellele puuduvad igasugu piirid, keda kunagi ei karistata, siis kasvab temast suure tõenäosusega just üks neist väikestest ülbikutest, kelle jaoks kõik teised on alamad ja teenrid. Nad teavad, et nende tegudele ei järgne ühtegi karistust.Kui meil pole oma laste jaoks aega, siis kasvavad nad ise, teiste eeskujul ja need eeskujud ei pruugi olla meeldivad.
Me olime paar aastat tagasi reisil ja meiega olid kaasas ka kaks 8-aastast poissi, kes mingi hetk käitusid väga halvasti, solvasid koledate sõnadega üht teist poissi ja ei kuulanud sõna. Üks meie reisiseltsilistest kutsus poisid enda juurde ja selgitas neile viisakalt, kuid kurjalt ja kindalt, miks nende käitumine vale oli. Poisid jooksid minema. Ema juurde. Paar minutit hiljem lendas kohale püha viha täis ema, kes ei suutnud taluda, et keegi oli tema lastega pahandanud, neile midagi öelnud, neid alandanud ja kasvatada püüdnud. “Nad on harjunud Euroopa vaba kasvatusega!” karjus ema meile näkku. Ma pooldan vaba kasvatust, kuid kasvatamatusel ja vabal kasvatusel on suur vahe. Kasvatamatus ja kombetus ei ole vaba kasvatus, vaid vanemate laiskus ja tegemata töö.
Karistamine on tänapäeval keelatud. See on tabu. Kui ma Norras julgesin Idal lasta karjuda ning ütlesin, et jonniva lapse juurest lähen ma ära, heideti mulle kurje pilke ja öeldi, et vaene väike laps, ta ju kardab. Ei, ta ei kartnud midagi, ta ei saanud oma tahtmist ja otsustas jonnimisega mainipuleerida. Tänaseks Ida teab, et jonniga ta midagi ei saavuta. Muidugi on see tähendanud halvustavaid pilke, et appikene, milline saamatu ema ja kasvatamatu laps. Üks inimene ütles kord, et vanemad jagunevad kaheks – alluvad ja autoriteedid, mina ei taha oma lapsele alluv olla. Ma olen üsna range lapsevanem, kuid see ei tähenda, et Ida iga väiksemagi eksimuse pärast kusagil keldris ketis istuks, meil on lihtsad reeglid, millega me püüame teda kasvatada nii hästi kui oskame. Siin kohal ei tohi aga ka ära unustada, et laps on laps ja tema peamine töö selles vanuses on mäng. Ma lubame tal teha süüa ja aidata meid koristamisel, kuigi te ju teate, et tegelikult on see abistamine tihti vaid lisatöö, aga ma ei ütle talle “sa ei oska” või “sa ei saa hakkama”. Las ta teeb ja tunneb rõõmu maailma avastamisest.
Mulle tundub, et paljude tänaste lapsevanemate suhtumine on, et las kool või lasteaed õpetab, sest meil endil pole ju aega, me oleme kogu aeg hõivatud, me ütleme kogu aeg “pärast” või “oota” või “hiljem”. Lasteaed ja kool ei ole kohustatud minu last kasvatama, temast inimest tegema. See on minu kohus. Ja kui see käib üle jõu, siis pole me lihtsalt valmis vanemaks olema. Aga kui vanemaks saadakse ootamatult või liiga vara? Siis tuleb vanemaks kasvada. Mitte vaid last ei tule kasvatada, vaid ka ise tuleb kasvada. Ma ütlen teile ausalt, et mingi periood tundsin ka mina, et saaks ometi laps lasteaeda või vanaema või tädi juurde viia, sest ma ei jaksanud ega tahtnud. Ka täna tunnen ma mõnikord väikelapse vanemaks olemisest väsimust, kuid mul on olnud aega kolm aastat, et vanemaks kasvada. Ma usun, et ma olen õigel teel. See tee sisaldab ka teatud määral karistamist. Karistamist ei pea kartma ja häbenema, pigem tuleb keskenduda sellele, kuidas ja mille eest.
Ja nii arvan ma, et ei ole vaja otsida süüdlast, kas hukas on lapsed või ühiskond, selle asemel peame me hoopis peeglisse vaatama, sest kõik algab meist endist. Meie teeme ühiskonna ja meie teeme lapsed.