Teate kui palju kordi mulle on öeldud, et küll sa saad veel lapsi, et sa ju ütlesid enne Ida sündi ka, et sa ei taha lapsi, aga näed, nüüd räägid hoopis, et see on parim asi, mis su elus juhtuda on saanud. Jah, see osa vastab küll töele, et Ida sünd (st mitte otsene sünnitegevus, aga meie ellu saabumine) on üks parimaid asju, mis mu elus juhtunud on, hoolimata sellest, et kolme aastaga olen ma vähemalt 10 aastat vanemaks jäänud, aga ma vöin ka käsi Piiblil vanduda, et rohkem lapsi ma ei taha.
Pöhjused selleks on väga egoistlikud.
Kui ma vaatan tuttavate tittede pilte, siis te ei kujuta ette kui röömus ma olen, et meil on löpuks ometi kodus peaaegu adekvaatne väikene inimene, kellega saab suhelda ja kes teeb end arusaadavaks (no muidugi siis kui tal selleks tuju on. Kui tuju ei ole, siis ta lihtsalt hakkab kisendama ja meie asi on soovitavalt kiiresti ära arvata, mis ta probleemiks on. Ja probleemiks vöib olla nii taskust kadunud liiv, vale sink saial vöi kadunud sokid. Just need sokid, mida printsess parasjagu jalga soovib panna.)
Ma olen tänulik, et me oleme beebiea üle elanud. Ma vaatan beebisid ja mötlen öudusega magamatusele, pidevale söögijamale, mähkmemajandusele, körvetistele, gaasidele ja kogu sellele tegevusele, mis beebindusega kaasnes. Jah, oma beebi on töesti armas, kuid pagan, see on ikka maailma köige raskem aeg ühe inimese elus. Vöi ei ole mina lihtsalt beebiinimene. Ka see on vöimalik. Vaadates inimesi, kel on väikese vahega rohkem kui üks beebi, tunnen ma kuidas mul vaid paljast möttest käivad külmajudinad üle kere. Inimesed, kes mitme väikese lapsega ei muutu alkohoolikuteks voi ei ole rahustite möju all vöi ei oma vöimalust oma lapsi pidevalt kellelegi ära sokutada, on minu silmis kangelased. Mina end kahe vöi rohkema väikese lapsega ette ei kujutaks. Ma ei tahaks olla üks neist titemammadest, kelle käekotid on täis piimapudeleid, mähkmeid, köristeid vöi kes keset supermarketit peavad jooksma otsima mähkimistuba, et kakaseid mähkmeid vahetada. Süles beebi ja käe otsas 1+ veidike suuremat last. Mulle meeldib see, et minu “kullakoorem” on juba nii palju suur, et ma ei pea väga palju ette mötlema ja vaeva nägema kui temaga kuhugi minna.
Reisile minnes tirin mina oma kohvrit, tema oma kohvrit, kui ta tahab pissile, ütleb ta seda, kui ta tahab süüa, ütleb ta seda. Elu sellises vanuses lapsega on juba lill. Ja veelkord ma ei usu mönikord siiani, et me siiani jöudnud oleme. Mina, kes ma kartsin lapsi kui tuld ja olin kindel, et beebiga hakkama ei saa, olen tänaseks uhke ema. Paras kanaema kusjuures, kuid siiski nii palju range, et iga väikemagi pahandamise peale Ida suust hääleka kaebena “pappppppaaaaaaaaa!” kuuldavale tuleb. Väikese valevorstina lisandub sinna tihti ka “emme tegi ai-ai”. Vöib-olla ta on nii titest saati karjunud, lihtsalt siis ma ei saanud temast veel aru. Ja karjunud on see laps palju. Jummel, kui ma nüüd mötlema hakkan tulevad mulle meelde köik need kussutamised ja kiigutamised ja maailma köige kummalistemas asendites magamised. Pörgusse köik need mu lubadused, et laps magab oma toas, et me ei käi kikivarvul kui ta magab. Kui laps magas, siis me ei julenud ka hingata, magasime krönksus diivanil ja ei julenud liigutada, sest muidu äkki väike kisaköri ärkab.
Kolme aastaga lähevad paljud asjad meelest. Kolm päeva sünnitamine ja paistes jalad ning preeklampsia oht ei tundu täna üldse niiiiiiii hullud; kui ma loen oma meenutusi, mötlen ma, et ahh polnud ju nii hull ka, kuid önneks on mul olemas alateadvus, mis ütleb, et “naine, see köik oli ikka täpselt nii hull nagu sa kirjutad ja hullemgi veel, sest kirjutamise hetkeks olid sa juba nii önnelik, et kogu see öudus möödas on ja sa elus oled”. Mul läks üldse hästi. Vörreldes lugudega, mida ma olen sünnitusjärgsetest valudest ja piinadest kuulnud, ei olnud mul suurt häda kedagi. Ja öelge mis tahate, ma olen tänulik, et mul ei ole ei venitusarme ega rippuvaid rindu. Ma tean ma tean, paljud ütlevad, et venitusarmid on “tiigtitriibud, mis uhkusega välja teenitud” ja rippuvad rinnad vaid väike hind maksta selle ime eest, mis naine ilmale toob, kuid mina ei tahagi olla uhke triibuline tiiger. Ma ei taha tuua oma keha kohta vabandusi “aga ma olen ju ema/sünnitanud naine”. Ma olen tänulik, et mul on hästi läinud. Ka see on pöhjus, miks ma ei tahaks rohkem lapsi. Ma tahan, et mu keha on minu oma, minu nägu, mitte ilmale toodud imede nägu.
Rinnaga toimine on mu jaoks üks kummalisemaid kogemusi. Enne Ida sündi olin ma kindel, et never ever ei suuda ma midagi nii rövedat teha (jajaaa, ma tean, et see on loomulik ja selleks rinnad ongi), kuid see muutus töesti maailma köige loomulikumaks tegevuseks, meeldivaks isegi. Kui ma nüüd selle peale mötlen, siis jällegi, jumala eest ma ei tahaks, et keegi kogu aeg mu küljes ripuks. Ma ei tahaks, et mu rinnad oleks kellelegi sööklaks, las olla niisama vaatamiseks:D Ja avalikku imetamist pole ma kunagi pooldanud, aga mulle tundub,et kui tänapäeval tahad hooliv ema olla, siis sa lausa pead paljaste tissidega ringi jooksma ja karjuma, et “appikene, mis teil viga on, et imelikult vaatate, see on ju nii loomulik”. Mina ei taha loomulik olla. Avalikult ei pissi ja puuksuta ka, kuigi ka need on täiesti loomulikud tegevused.
No vot. Ja siis ma vaatangi oma nädala pärast kolme-aastaseks saavat väikest inimest, olen tänulik, et ta olemas on ja tunnen end piisava egoistina, et 100% veendunult öelda, et see väike ime meie elus jääb ainsaks imeks, mis minu kehast välja tuleb.
Thank god, et vahemalt midagi oigesti teed siin elus. Ara rohkem lapsi saa jah, pole vaja vaikestel tibudel ebaadekvaatseid ei ebastabiilseid emasid
No näed kui tore, et sain sulle head meelt valmistada:)
Minul on ka üks laps ning see on minu piir. 6,5 aastat pole ma saanud teha, mida hing ihkaks, kuna last pole kuskile jätta ja igale poole kaasa pole ka võimalik olnud võtta. Nüüd on juba kergem, tütar on piisavalt asjalik, saan oma asjadega tegelda vahelduseks.
Vabandan, et küsin aga täitsa niisama huvi pärast. Tundub, et lapsed pole Sinu elus esimene prioriteet (ega vb ka kümnes). Kuidas jõudsid otsuseni, et üks laps Sinu ellu siiski mahub?
Ei siin pole midagi vabandada ja uudishimu pole patt. Mina ei otsustanudki, et laps minu ellu mahub, mina elasin teadmises, et ei saa lapsi (või noh ma teadsin, et see on raskendatud ja kuna ma iseenesest tõesti last ei plaaninud saadagi, siis mulle see teadmine sobis). Aga laps otsustas teisiti. Tema otsustas minu ellu siiski mahtuda. Ja jumal tänatud. Laps on mu maailma nii palju avardanud ning pannud aru saama, mis tegelikult elus oluline on (kõlab küll nõmeda klišeena, aga just nii on).
Pikk jutt lühikeseks – teadlikult ma (me) last ei planeerinud.
Näed sa siis. Sa saad siin kommentaariumis hurjutada ja nõmedaid hüüatusi kuulda, kuigi oled ühe lapse sünnitanud ja kes siin blogis varem vähemalt mõned korradki lugemas käinud, teab väga hästi, et su laps on armastatud, hoitud ja hellitatud. Aga mina mõtlen juba praegu, ühegi lapseta täpselt nii nagu sina kirjutasid. Milline monstrum! 😀
No eks sina oledki topeltmonstrum kui nii mõtled ilma last sünnitamata:D aga noh eks selle teemaga ongi nii, et mingi kirjutamata reegel vist näeb ette, et iga sekund iga hetk peab naine lapsi armastama ja kui nii pole, siis oledki monstrum valmis. Ma mäletan kui olin magamata ja tõeliselt väsinud ning julgesin sellest blogis kirjutada, siis soovitasid kommentaatorid vaat et laps ära anda, er ta armastust saaks tunda.
Ja mina loll siiani arvan ka, et laps sünnist saati nii hoitud ja poputatud kui veel saab:)
Ma arvan, et mis lastesse puutub, siis ainu6ige suhtumine on see vana hea: “Ela ise ja lase teistel ka elada”. M6ne elu m6te on tema ise, teise elu m6te on tema lapsed – olgu mis tahes, peaasi, et ollakse oma otsustega 6nnelik ja rahulolev.
Ma olen diagnoosinud sellise asja nagu üksiku lapse sündroom. Mu isal on see, mu ämm kannatab selle all ja nii mõnedki tuttavad. Seisneb see põhiliselt erinevas vormis väljenduvas egoismis, võimetuses mõista teisi inimesi, soovis olla pidevalt tähelepanu keskpunktis jne jne.
Teisalt on õed-vennad (loodetavasti) elus üksteisele toeks. Vähemalt mina oma vennaga olen ja mul on nii hea meel, et ta mul olemas on. Igas olukorras ja igal ajal. Ja mina tema jaoks.
Jaa, seda üksiku lapse sündroomi ma tean ja eks see oht on muidugi, et ka minu lapsele vöib sama sündroom tekkida, aga ma arvan, et siin on palju lapsevanemal ära teha. Vï ma vähemalt teoorias ise loodan, et suudan oma lapsest kasvatada inimese, kes suudab teisi möista ja ei arva, et maailm vaid ümber tema keerleb.
Väga mõnus värskendav lugemine. Ma ei oska väga hästi seda sõnastada, aga mulle meeldis eriti just see, et ma ise tahan palju lapsi, aga huvitav oli lugeda, et miks Sina rohkem ei soovi. Sa oled osanud selle kuidagi niimoodi kirja panna, et vähemalt mul ei tekkinud tunnet, et peaks enda mõtteid õigustama või et Sina kuidagi õigustad enda omi – lihtsalt huvitav kiigata kellegi teise (enda omast erinevasse) mõttemaailma 🙂
Pidin selle ära mainima, sest tihti selliste teemade puhul (klassikalised: lapsed ja nende kasvatamine, toitumisharjumused jms) on sõnavõtud veidi teravamad või sellised üleoleva tooniga – kuigi eks palju sõltub ju sellest ka, et mida keegi kirjutatust välja loeb 😀
Kindlasti andis ka siit välja lugeda täpselt seda, mida keegi tahab lugeda, aga minu eesmärk polnudki olla üleolev vöi kedagi halvustada, pigem lausa öeldagi, et imetlen neid, kes saavad hakkama rohkem kui ühe lapsega. Mina ilmselt ei oskaks vöi noh eks oskaks ikka kui midagi üle ju ei jää, aga ma lihtsalt ei tahaks:)
Mina pooldan seda, et inimene/pere peaks saama just nii palju lapsi kui kasvatada ja koolitada suudab. Ja kui inimene tunneb, et üks laps on tema pere jaoks piisavalt siis olgu nii. Palegi lisaks oma bioloogiliste laste sünnitamisele saab ju lapsendada või olla asenduskoduks lastele, kel endal päris kodu pole…
Kusjuures ma hea meelega pakuks tulevikus mõnele päris oma koduta lapsele asenduskodu. Mulle lapsed meeldivad, aga beebiiga on see, mille ma igal juhul vahele jätaks
Mina tahan jälle vastupidiselt hoopis suurt perekonda. Aga see ongi vast see asi, et igaühele oma. Sellise teema puhul ei saa olla mingit normi, et vot, igasse perekonda sama arv lapsi. Kõikidele ei sobi sama. Lihtne ja loogiline.
Mina arvasin kusjuures pikalt, et ei taha ka üle ühe lapse. Just seetõttu, et mina kasvasin üksinda ja ma pole mitte ühelgi hetkel oma elus tundnud puudust mingist mängukaaslasest vms. Hoopis olen rahul olnud selle staatusega. A kui sain Brunoga tuttavaks ja nägin mis side tal oma vendadega on … noh, mingi klõps käis ära kuskil. Muidugi ei tähenda see automaatselt seda, et ka minu lastel saab sama side olema. Lootust muidugi on 🙂
Ühesõnaga ma mingil tasandil täitsa mõistan su mõtteid ja tegelikult on ju igati huvitav lugeda millel üks või teine arvamus põhineb 🙂
Ainult see imetamise pissimisega võrdlemine ajas kulmu kipra, a noh … las see jääda 😀
No mis kulm kipra:) Pissimine on loomulik ja imetamine on loomulik, aga mölemat eelistan ma teha privaatselt;)
See oleks nagu minu kirjutatud. Olen 2,5 aastase tütrekes ema. Laps oli planeeritud ja ma olen õnnelik selle üle, et mul on nii tore ja armas tütreke aga…. EI rohkem ei taha. Ma ei elaks selle beebimajanduse enam üle.
Mul on hea lugeda, et keegi tunneb sama. Mul küll laps aastane aga ta on nii keeruline laps, et ma mõtlen, et rohkem ei taha. Me oleme väga sarnased. Ma ka ei tahtnud kunagi lapsi aga ta otsustas tulla minu ellu ning 90% on nii raske, et kahetsen aga see 10% kui ta teeb midagi naljakat siis kaalub selle 90% üle. Ma ka vananenud vist sada aastat .
Tervitused Lillestrømist 🙂
Can’t agree more. Smart women never forget. Mul on üks sünnitatud ja üks lapsendatud laps ja viimane tuli minu ellu 13-aastaselt. Ja olen väga rahul.
Mulle väga meeldib mõte lapsendamisest.
Ma teadsin miskipärast varasest noorusest, et tahan kunagi kedagi lapsendada. Ja olen otsusega väga rahul. Mul on blogis ka lapsendamise lugu kirjas.
Kas te räägite muid keeli? Ja vabandan, kui ma ebaviisakas, ma kipuvad tunduda see.
Ja just, et sa tead, olen kasutanud seda minu tõlkija minu eesti keel on kohutav!
Olen inglise, muide,
Pingback: Aga mina ei poolda avalikku imetamist | estonianwithabackpack
Ehhee 🙂 Lahe lugemine. Mingil hetkel võib muidugi iirmus titeisu kallale tulla ja siis tundub, et see beebeaeg oli veel kõige mõnusam. Väiksed lapsed, väiksed mured – suured lapsed, suured mured. Mul on 2 +2 last. Ja mäletan, et nende vahepeal ma igatsesin just seda mõnusat kodus titega tosserdamise aega. Nr.3 ja 4 sündisid aga väikese vahega . Pool aastat olin ma veendunud, et selline kombo on ainult hulludele, peredele koduabilise või 24/7 vanaemaga. Või on kõik väikese laste sünnivahega emad üleilmselt kokku leppinud, et nad ei hoiata noorikuid jubeda poolaastaku eest, mil Imik Mudilasele järgi kasvab. Ellu jäin.
9
Issand, kui hea raamat sul käes on! Tahaks ka seda jälle uuesti lugeda.. 🙂
See on üks mu täielikke lemmikuid, aegajalt jälle satub näppu ja loen läbi:)
Pingback: Aga mina ei poolda avalikku imetamist | Eveliisi eluviis