Püüan mina Eesti lasteaedadega ja Eesti lapsevanematega rahu sõlmida, et harjutan ennast meie kommete ja tavadega ja väga (rõhk sõnal väga) ei virise, et küll me harjume, aga ikka tuleb ette asju, mis panevad mind lihtsalt ohkama ja mõtlema, et okkaline saab see tee pühade tõdede juurde olema.
Kõigepealt ikka riietus. Esimeste sügistuultega on lapsed riietatud talvekombedesse, sinna alla on pandud sada vammust ja jalas ka ikka täitsa talvesaapad. Ma ei ütle, et õues ei ole juba jahe, aga jumala eest, kas te olete püüdnud end liigutada sellise kuhja riiete all? On ebamugav ja palav hakkab ka, nii need lapsed haigeks jäävadki. Mitte sellest, et nad “poolpaljalt” ringi jooksevad. Nagu Ida. Samal ajal kui Ida läks lasteaeda nii nagu ülaltoodud pildil, kõndis minu kõrval talvemantlis laps. Õpetajale anti täpsed instruktsioonid, mis järjekorras midagi selga tuleb panna. Mina siis viskasin nalja, et ah mis te põete, et nii külm ju ka veel ei ole ja sain kohe aru, et ütlesin midagi väga kohatut. “Muidugi on külm!” käratas ema, vist isegi veidike hirmunult, nagu ma oleks palunud lapsed merre ujuma viia. Ühesõnaga ei saa mina sellest sissepakkimisest aru ja ei suuda sellega harjuda. Soojalt laps riidesse panna on üks asi, aga nii metsikult muretseda ja üle dramatiseerida, milleks?
Teiseks ei suuda ma harjuda “sisekorraeeskirjadega”. Ida rühmas on mingi sada last, hommikuti juhtub ikka, et satume kellegagi koos rühma sisse minema ja samal ajal tahab keegi välja minna, aga jalanõud tuleb jalast võtta/jalga panna väikeses esikus. Tekib ummik. Lapsed ukerdavad omal saapaid jalast ära, kõigil on ebamugav. Talvel on ilmselt ka külm. Mina ei suuda aru saada, miks lapsed ei või minna jalanõudega oma kapi juurde, rahulikult istuda ja siis ise saapaid MUGAVALT jalast ära võtta, ilma stressi ja kiirustamiseta. Vanemate võiksid sama teha. Seda enam, et kappide ees on täpselt samasugused porivaibad maas nagu esikus. Vahet ei ole ju millisest vaibast (võimalik) liiv hiljem ära raputada?
Täna oli jälle täpselt üks selline olukord, kus mitu inimest korraga väikesesse esikusse sattus. Mina kõndisin otse Ida kapi juurde, et meil kõigil oleks mugavam ja hakkasin seal teda lahti riietama. Muidugi sain ma mingi vanaema käest pahandada, kes veel pärast oma lastelastele mitu korda kordas, et ma ikka kuuleks ja aru saaks, et jalanõud tuleb esikus ära võtta. Aga mis asi see kappidega ruum siis on? See on ju ka esik. Või garderoob. Miks ei võiks laste jalanõud üldse olla seal kappide juures? Eriti kuna Eesti vanemad ei harrasta kahjuks ikkagi riiete/jalanõude nimesildistamist. Kõigil oleks ju lihtsam?
Või no hea küll, las need jalanõud olgu seal esikus, aga jumala eest, miks me peame iga hommik ja õhtu seal kitsas ruumis ebamugavalt siblima. Miks on alati vaja oma elu keerulisemaks teha?
PS: Mina tellisin Ida kleepsud Minu Kleeps kodulehelt. 30 kleebitavat silti maksab 7 eurot (LINK)
//I am really trying to make peace with Estonian kindergartens and trying to adjust to how things are done here, and I am really trying not to complain too much, but still there are few things that just make me moan. Maybe it is not directly kindergartens I am not happy with, except for the fact that the children do spend way too little time outside, but the other parents.
First is the stress about clothing. The parents are overprotective and stress too much when the first autumn winds arrive. The children are dressed in thick winter jackets, with hundreds of layers of fleeces under. Have you tried to move with so many clothes on? It is really uncomfortable and come on, this is how the children get sick. They get too warm when playing. When I told one mother that it is not that cold, she looked at me like I had suggested to send the children to swim in the sea in September. Obviously the must think I am insane, saying that September is not winter yet.
And then there is this thing with outdoor shoes. These must be taken off in a little hallway, which is really not practical and is totally uncomfortable. Some mornings it is just too crowded in there and it is also hard for childrne to take off their shoes while standing. I do not understand why it is not allowed to go inside to their cupboards, sit on the bench and take off shoes there without stress and hurry.
Today was one of those mornings when it was crowded and me and Ida just marched to her cupboard, sat on the bench and took of our shoes there. Why is this not allowed? It does not make any sense. What is wrong with us Estonians, that we always want to do things the hard way. Of course I was told off by one of the parents, that this is not nice and this is not allowed. I didn’t say anything, because I felt that otherwise I will just say something sarcastic and I dont´t want to make enemies, not yet;) I just want things to make sense and be comfortable. I don’t want to stand in a cold little room, trying to get my shoes off with 3 other parents and kids. Every morning.
That does not mean I have no manners.
