Seoses eelmise teemaga on mul palju soovitatud lugeda Kaja Kallase artiklit, kus ta kirjutab, et me liiga palju identifitseerime end läbi ilu ja mis saab siis kui ilu otsa saab. Alles eelmine nädal, kui ma lennujaamas nägin tüdrukut, kel olid plaatinablondid juuksed, värvilised kivikestega kaunistatud küüned, paksud kunstripsmed, mikromini, kõrged kontsad ja nabani dekoltee, mõtlesin ma selle teema peale. See tüdruk oli ilus, kuid ometi oli teda kurb vaadata. Ma ei tea isegi miks, sest võib-olla ta oli geenitehnoloog kolmekordse ülikooliharidusega, teel geeniteadlaste konverentsile mõnd auhinda vastu võtmas, ja lihtsalt halva stiilitunnetusega. Ma hakkasin selle artikli ja enda peale mõtlema.
Me pingutame liiga tihti ja palju ja üle, selle nimel, et olla ilusad või seksikad, saamata aru, et ilu ja seksikus on tihti hoopis mujal kui pikkades blondides juustes ja kõrgetes kontsades. Mina ei ole ilus, aga ma tunnen end ilusana. On sel vahet? Ma ei tea. Ma olen selle teadmiseni kasvanud. Läbi valu ja pisarate.
Ma usun, et lapsena olin ma suhteliselt armas laps. Või noh ma ei kujuta ette, et keegi oleks mõelnud, et vahi, mis peletis linnas ringi kõnnib. Täitsa tavaline nõukaaja laps. Koledana hakkasin ma end tundma kui ma olin 16-aastane. Mul mul oli kahe esihamba vahel TOHUTU vahe ja lisaks olid mu hambad KORDADES ettepoole kui täna, hiljem tulid breketid, lisaks olid mul kartulikarva juuksed ning ma võrdlesin end alati teistega ning tundsin kadedust ja kurbust, et miks mina ometi selline olen. Ka breketid võtsin ma liiga vara ära just sel samal põhjusel, et ma häbenesin. Ma ei tahtnud Norra vahetusõpilaskes minna veel koledamana kui ma tegelikult olin. Mul puudus igasugune enesekindlus. Ma vaatasin end peeglist ja mõtlesin, et miks ometi. Ahjaa, tedretäpid on mul ka. Kui te arvate, et ma neid armsaks pidasin, siis te eksite.
Ilmselt sattusin ma Norra õigel ajal, sest just seal hakkas mu peegelpilt muutuma. Mulle rõhutati kogu aeg kui tubli ma olen, kui eriline, et just mulle selline võimalus anti, kui sõbralik ja ILUS ma olen KUI ma naeratan. Ma ei olnud 16 aastat naeratanud,sest ma häbenesin seda.Ma olen oma Norra vanematele tänulik selle eest, et nad suutsid mulle selgeks teha, et ilus on nii laiahaardeline mõiste. Ma puutusin kokku paljude teiste 16-aastaste tüdrukutega, kel olid samad probleemid, mis mul. Ka nemad ei pidanud end ilusaks. Üks neist oli mu sõbranna Camilla, kes end paksuks pidas. Mulle jäävad alatiseks meelde tema ema Britt Ida sõnad: “Ainuke, kust sa paks oled, on peast. Muidu sa midagi nii rumalat ei räägiks!”
Meile, 16-aastastele lollpeadele tehti selgeks, et ilu ei ole ka ainus asi, mille järgi end hinnata ja väärtustada. Me hakkasime ka ise uskuma, et lisaks sellele, et olemegi omamoodi ilusad, oleme me ka targad ja tublid.
Mõnda aega ma kõike seda ka uskusin. Ülikooli lõpetamisel tundsin ma end nii targa kui ilusana. Maailm oli mu ees valla ja oligi. Ühele heale töökohale järgnes aina parem ja tasuvam, stipendiumid, praktikad, edasi hea mees, kes mind hindas, abielu…Aga mingil hetkel lõi enesekindlus kõikuma. Just välimuse koha pealt. Ma ei teagi, miks. Võib-olla oli see seotud sellega, et ma töötasin ametikohal, kus ma kartsin end rumalana näidata ja alateadlikult mõtlesin ma, et kui ma olen rumal, et olgu ma siis vähemalt ilus. Minu iluideaal ja arusaam ilust muutus täielikult. Juuksepikendused, kunstküüned, kunstripsmed, kogu kupatus.
Tänu oma abikaasale sain ma sellest kõigest üle, kuid sellest hoolimata ei läinud ma veel kaks aastat tagasi kodust välja meikimata. Ma lihtsalt tundsin end meikimata koledana. Ma arvan siiani, et meigituna olen ma tunduvalt kenam, AGA sellest hoolimata julgen ma juba 1,5 aastat majauksest välja astuda täpselt sellisena nagu ma olen.
Ma ei tea, mis on minus muutunud, kuid ma tunnen, et ma olen rahul iseendaga sellisena nagu ma olen: Ma tean, mida ma olen väärt ja ma tean, kes ma olen. Võib olla on muutnud mind emaks saamine, võib-olla Norras elamine. Ma julgen naeratada ja naerda, sest ma ei hooli kommetaaridest, mis käivad mu hammaste kohta. Kes teab, võib-olla ühel päeval on mul suus uued “alarikivisaared” ja naeratus veeeeeeel laiem.
Vanuse kohta käivad kommentaarid ei kõiguta mind üldse. Näen ma noorem või vanem välja kui ma olen, mis siis sellest muutub. Mitte midagi. Mul on tuttavaid, kes on nutnud, et appikene, ma olen nüüd juba 30, elu on läbi, ma olen nii vana. See on naeruväärne. Mul on 68-aastane sõbranna, kes oma olekult on 30 ja mul on 25-aastane sõbranna, kes käitub nagu 45-aastane. Vanus ja välimus selles kontekstis ei ole absoluutselt oluline. Tähtis on rahulolu.
Ja jah, vastates SELLELE blogipostitusele, siis ma arvan, et mul on stiili küll. Tõesti. Ilma huumorita. Stiil, mis on minu näoga. Olgu selle stiili nimi siis kasvõi kaltsakas.
Ma olen muutunud vabamaks ja ei leia, et pean igal sammul kellelegi midagi tõestama. Ei seda, kas ma olen ilus või tark või osav või mitte. Ma tean ise oma tugevusi ja ma olen uhke oma CV üle. Võib olla ka see teadmine ja endaga rahulolu lubab mul olla “loll blond, kes üldse biiti ei jaga” ilma et ma kardaks, et see mu elus midagi ära rikub. Mulle meeldib spontaansus, lapsemeelsus, mäng, emotsionaalsus – kõik see, mida see blogi edasi annab. Asjalikkus ja tööalased jutud jäävad mujale. Mitte kedagi ei huvitaks siin blogis see kui ma räägiks teile, et TEK10 on muutused või et neljakordse klaaspaketi U arv 0,3 W/m2K. Iga asja jaoks on oma koht ja aeg.
Kammoon, ka raamatute ja etenduste arvustuste kohta olen ma saanud kommentaare, et issand jumal, miks sa nii igavatel teemadel kirjutad. Ei mingit arutelu nonde teemade kommentaarides, kommentaarid tulevad vaid siis, kui kirjutada millesti “tühisest ja häbiväärsest”. Olge siis blogilugejatena ka ausad, et just seda “tühist” meelelahutust te siit blogist just otsimas käitegi:)
Ma ei pea välimust kõige tähtsamaks ja mind teeb kurvaks, kuidas me seda tihti üle tähtsustame, samas olen ma nõus Ebapärlikarbi küsimusega – kas tark naine EI VÕI olla stiilne? Mitte klassikaliselt Eesti mõistes ilusaks tuunitud, aga stiilne ja hoolitsetud? Kas peab olema nii, et mida targem, seda koledam peaks olema ja vastupidi? Miks välimusest rääkimine tabu on? Ajal kui me lahkame internetis KÕIKE.
Maitsed on erinevad, sellega olen ma nõus ja see, mis on stiilne ühele, ei ole stiilne teisele, aga poliitikute puhul on mu meelest lihtne olla stiilselt esinduslik. Pange Kersti Kaljulaiu kõrvale Siiri Oviir, Ene Ergma, Marju Lauristin, Kadri Simson, Kaja Kallas, Marina Kaljurand ja öelge, kes pildile ei sobi? Või pange Kaljulaid ühele pildile Hillary Clintoni ja Michelle Obamaga. Kas kaks viimast on rumalad naised, kuna nad näevad esinduslikud välja?
Ühesõnaga. Ma ei hinda ega analüüsi kedagi VAID välimuse järgi, kuid mulje kujundamisel, eriti kui inimesel on ESINDUSroll, on välimus ka oluline. Ilu on midagi muud. Ilu on vaataja silmades. Neid kahte asja ei pea segamini ajama. Või ajama mingit feminismi soga, et naised hoidku kokku ja olgu sellised nagu nad on, peaasi, et oleks sisu. Ja seda, et need, kes selliste teemade peale kohe kaitsepositsiooni sisse võtavad ja kõrri kargavad, pole mitte kunagi ühegi teise inimese välimust (ja ILU) kritiseerinud või arvustanud, ma ei usu.
Kuule sa ajad täielikku iba. Kordan veel-Kaljulaid on KAKS PÄEVA tähelepanu keskpunktis olnud, neist esimesel päeval kandis täiesti ilusat stiilset kleiti jakiga, teise päeva valik ei olnud võibolla tõesti kõige kaasaegsem, aga võibolla tal polegi eestis rohkem esindusriideid? Võibolla on see tema good luck charm riietus, millega 12 aastat tagasi tööintervjuul käis? Seda enam, et on teada, et tegemist on ökoloogilisse jalajälge tõsiselt suhtuva naisterahvaga, kes eelistab nt puhastamisel ökokemikaale ja võibolla ei ostagi endale palju riideid.
Tõsiselt tahad öelda, et Ene Ergma riietus nt siin http://g4.nh.ee/images/pix/728×404/04ppCUeTIFA/file64989038_794e05bb.jpg või siin http://p.ocdn.ee/17/i/000285/x-6ab26b2e-ba26-44f1-8431-8512559eba37.jpg või nt siin http://g2.nh.ee/images/pix/900×600/slPO0vWu2Vo/tordi-asemel-heeringas-miks-ka-mitte-pealegi-vaheke-ulakust-hoiab-vere-73766291.jpg on kuidagimoodi esinduslikum või stiilsem kui Kaljulaiu eilne täiesti puhas, korralik, õiges suurusnumbris kostüüm?
Üles löödud naised ei näe ilmtingimata rumalad välja, aga ei saa kohustada, et naine peab kogu aeg stiilne olema. Mis sellel kostüümil siis niiväga viga oli? Mehed võivad vabalt panna selga 15 aastat vana pintsaku (kui suurus endiselt sobib) ja keegi ei tee märkamagi.
Ma ei viitsi enam vastata, ma jään arvanuse juurde, et hetkel ei ole tal stiilitunnet (guugeldasin ka varasemaid pilte, nendega võrreldes jah oli eilne ja üleeilne edasiminek). KUI ta saab presidendiks, siis tal on vaja stilisti abi. End of discussion.
Jalajälg jalajäljeks. On väga ok kasutada vanu riideid ja mitte üle tarbida, aga ka 15 aastat vana pintsak võib stiilne olla. Aru ma ei saa, miks kõiki teisi tohib üksipulgi lahata, aga Kaljulaid on keelatud teema? Mis värk on?
Ergma kamspuniga on väga ok. Kõik sõltub, kus ta sellega käis.
Kusjuures alati need pintsakud eriti ei mahugi, rääkimata üle püksivärvli rippuvast kõhukesest, aga noh meeste puhul on ju välimusest tähtsamad sõnad ja teod.
Ma saan aru, et sinu eesmärk on mulle sõnu suhu panna. Palun jätka siis aga
Arvamust võib avaldada kõige ja kõigi kohta. Iseasi on, kuidas võtab teemat see, kelle kohta arvamust avaldatakse ja see on juba hoopis asja teine tahk. Ei saa ka hetkel aru, miks Kaljulaid nii keelatud teema on. Ise kargas välja from middle of nowhere, arvata on, et hakatakse lahkama söögi alla ja söögi peale ja olgem ausad, ta teab seda raudselt isegi 🙂
Kui ta on nii tark naine nagu räägitakse, siis ilmselt on tal ka kama kaks, mida tema välimusest keegi arvab.
Minu jaoks ei ole asi stiilis või stiilituses vaid pigem selles, et naisterahva kirjeldamisel või tema analüüsimisel alustatakse välimusest. Meedia teeb muidugi lugusid kõigest ning Internetikommentaarid on halastamatud aga välimus ei ole ju esmane. On vahe kas me räägime terasest ja taibukast Kerstist hallis kleidis või halli kleidiga Kerstist, kes on terane. Muidugi on president esinduspersoon aga selle persooni loob ja teeb tema sisu.
Ma absoluutselt ei arva, et ilus ja tark on üksteist välistavad omadused aga las välimus olla miski, mis käib inimese juurde, mitte põhiomadus.
Ei, mina ei ole tema analüüsimist arutanud välimusest. Ma ei ole öelnud ka seda, et ta ei sobi presidendiks, sest tal pole välimust. Ma ütlesin, et nüüd ta vajab stilisti abi.
*alustanud
Aga Nell, kui sa näiteks võtad lahti näiteks meelelahutusliku moeajakirja, siis sa eeldadki, et seal kommenteeritakse, räägitakse, tuuakse välja inimeste stiili (riideid, ehteid, soenguid jne), mitte ei arutleta integratiooni vms üle. Kui sa võtad lahti Eveliisi blogi, siis mida sa ootad? Päriselt nagu. (Eveliis, ma üldse ei mõtle halvas mõtles, tead isegi).
Ma arvan, et eriarvamused tekivadki ehk sellest, et osa inimesi arvab, et president, kellel on esindusfunktsioon, peab olema esinduslik, teised arvavad, et ei pea (eeldan, et mingi piirini, no näiteks dressidega vastuvõtule minemist ei pea ka sina normaalseks). Mina arvan, et persooni loob sisu+välimus. Sina arvad, et ainult sisu. Siis jäämegi lihtsalt eriarvamuste juurde.
Ja kui president on stiilne ja seeläbi silmale ilus vaadata ja esinduslik, siis see ei peagi olema põhiomadus. Aga see võiks olla presidendi üks omadustest.
Mind panebki imestama, et inimesed, kes sellist tühist meelelahutust nagu minu blogi ei loe, leiavad aega siia tulla kiunuma, et siit ei leia sügavat sisu. Miks nad seda loevad ja miks nad eeldavad, et ühel hetkel saab siit majandusanalüüse lugeda, beats me. Ma oma teada pole püüdnud jätta muljet hullust haritlasest või arvamusliidrist:D
Keegi ei oota sinult majandusanalüüsi. Samuti ei oota keegi tühiselt meelelahutusajakirjalt seda, et see räägiks presidendikandidaadi soengust, sellal kui peamine uudisväärtus on selles, kas see kandidaat üldse läheb läbi. Sest sellega jookseks isegi eriti kollane leht lati alt läbi.
Sinu eelmise postituse all ju keegi ei “kiununud” keegi, et siit ei leia sügavat sisu. Seda ei käi siit keegi otsimas. Aga kui teha väga labane postitus, siis võib juhtuda, et saad terava reaktsiooni. See on loogiline ja seda tasub arvesse võtta.
Ma arvan, et sa oled tõsiselt üks naljatilk, kes biiti üldse ei jaga, vaid silmaklapid ees midagi tõestada üritab. Teeme nüüd nii, et mina sain aru, et ma sulle ei meeldi ja sina mulle ning sa lahkud mu “virtuaalsest kodust”.
Jmk, ma võtan praegu laual lahti naiste moe- ja meelelahutusajakirja Mood. Lehekülg 54 on Michelle Obama ja tema kolm outfiti. Lk 52 on Ieva Ilves ja tema kolm outfiti, lk 28 on foto Marina Kaljurannast (kes oli ajakirja kirjutamise hetkel presidendikandidaat) ja temast on suur pilt ja jutuke, kuidas ta kannab KUMA liblikaid. Mismõttes ei räägita sellistest asjadest nagu soeng jne? Loomulikult räägitakse. Ajakirjad ja blogid ei ole uudistekanalaid, nad ei päev kirjutama päeva kõige päevakajalistematest asjadest erapooletult. Kollane ajaleht ja naisteajakiri on kaks täiesti erinevat asja.
Ma ei ürita midagi tõestada, lihtsalt väljendan oma arvamust. Seda, kust mina ära lähen, otsustan ikka mina ise. Suure tähelepanuvajadusega inimesena võiksid pigem rõõmustada, et nõnda palju tähelepanu said. Või on siin alati palju arutelu?
Ma kohe kindlasti ei arva, et oluline on ainult sisu. muidugi peab president olema esinduslik. Lihtsalt tegemist on presidendiKANDIDAADIGA ja esimesed teemad temast räägivad mitte sellest milleks ta presidendina võiks võimeline olla vaid hoopis sellest, et proua on stiilitu või ilmetu või misiganes. Need Kersti riietust arvustavad kommentaarid jätavad vägisi mulje nagu proua käikski dressides vastuvõttudel. Ja mõne stiil ongi tagasihoidlikum ja vähem silmatorkav.
Ebapärlikarp, ajakiri Mood on MOEajakiri. Seda teevad spetsialistid ja sellel on kindel eesmärk ka: tutvustada jooksvat trendi, reklaamida kaupu ja suunata inimesed neid ostma. Millist seost näed sa selle ajakirja ja “väikese fashionista” arvamusavalduse vahel? Viimane sarnaneb pigem Kroonika reportaažile pärast presidendiballi. Kuid praegu ei toimunud mingit “outfittide näitamist”, vaid presidendikandidaat käis fraktsioonidele oma IDEID ja MAAILMAVAADET tutvustamas. Ükski Riigikogu liige ei otsustanud oma toetuse andmist selle põhjal, mis inimesel oli parasjagu seljas. Ja ka mitte meditsiiniajakiri Kroonika ei teeks sellest eneseupitajalikku “outfiti” postitust. Rääkimata ajakirjast Mood.
Ma arvan, et sa oled raudselt üks selle blogi (tragi)koomilisemaid kommenteerijaid.
Sul, Eveliis, on päris tõsised probleemid enesehinnanguga ja seda alaväärsuskompleksi elad sa alati välja samamoodi, upsakate ja naljakate puhangutega:)
Kaljulaid ei ole sinuga võrreldes ei ilmetu, kole ega stiilitu naine. Ja mina päris kindlasti ei ole (eriti sinuga võrreldes) ei koomiline ega tragikoomiline kommenteerija. Koomiline on ikka kõrvutada seda blogi ajakirjaga Mood. Või mängida moepolitsenikku endast 12 aastat vanemale naisele, kes näeb sinust noorem ja ka parem välja. Isegi juuksurist läbi hüppamata ja vähepretensioonikas riietuses.
Ei, enesehinnangu ja alaväärsusega on hoopis sul probleeme, kallis sõbrake. Muidu sa ei käiks end välja elamas blogis, mida sa isegi ei loe, aga millega sa nii hästi kursis oled:D
Ah et sõbrake kohe?
:D:D:D
Kuidas teisiti ma oma andunud fänni kutsuma peaks? Ütle kui tahad koos kohvile minna:D
Sa vist hakkaksid kohe analüüsima möödakäijate riietust ja soengut, seda ma ei viitsi kuulata:) Aga ongi ju parem nii, jääb meile mõlemale rohkem aega teha neid asju, mis kummalegi meeldivad.
Ma ei hakka sind siis šokeerima, mis mu huvid peale “pinnapealse” blogimise on:)
Vaata asja hoopis niipidi. Kui oleks valitud Jõks või Kallas olekski olnud kole president, Kerstil on vähemalt materjali. Vaata, mis Evelinist tehti. Kersti on pikk ja sale, sealt annab ikka kõvasti voolida ja tuunida.
Materjali on tõesti. Aga mu meelest Kallas on täitsa esinduslik, mitte et mulle oleks ta meeldinud presidendina, kuid ta välimuse kohta ma ei ütle midagi. Jõksiga oleks jah tiba kurvemad lood olnud:)
No Clintonit on nüüd küll väga keeruline stiilseks pidada, tema kõrval on pr Kaljulaid ka tuunimata tegija. Ja no kogu austusest Ene Ergma ja Marju Lauristini vastu, on välimus küll kõige viimane, mida nende naiste puhul näha (see pole ilmselgelt ka oluline). Pr Kaljulaid saab olema täiesti esinduslik president, kelle puhul loodetavasti ei räägita kleidist, vaid ikka naisest selle sees.
Tüütu lihtsalt, et naise puhul hekseldatakse alati esimesena läbi teatud teemad, mida meeste juures üldse ei puudutatagi. Näiteks palavalt soovitatud kandidaat Jüri Luik – miks kurat on tal kiilaneva pea peale jäetud paar hõredat juuksetutti. Mees, aja kõik maha ja ole normaalne kiilakas. Siim Kallas – miks tal hitleri vunts on, veidi maitsetu juba või mis. Allar Jõks jääb liiga tihti pildile retuusides. Ei noh, meeste puhul räägime ikka esimese asjana nende maailmavaatest. Reps, Kaljurand, Kaljulaid – kohe tuleb välimuse jutt, et üks on muumimamma, teine hall hiir, kolmas liiga kodukana. Siis võibolla kui jääb aega üle muudele teemadele arutame ka selle läbi, palju neil lapsi on.
Ma ei saa siiralt aru, kuidas Kaljulaid erineb nendest teistest sinu poolt loetletud poliitikutest. Kui nüüd päris stilisti vaatepunktist aus olla, siis on igaühel neil mingid rängad probleemid välimuses või olnud halvemad päevad riietuses. Minu maitse järgi teeb neile kõigile loetletutest silmad ette stiili koha pealt näiteks Urve Palo. Kahju küll, et tal on eneseväljendusoskusega nii suuri probleeme, muidu võiks välimuse pealt kohe esinduslikule kohale valida. Temal oleks siis stilisti asemel vaja mingit public speaking coachi või ei teagi mida. Igal eesti poliitikul oleks vaja mingis valdkonnas mingit “järeleaitajat” või õpetajat. Ainult et millegi pärast teiste pres.kandidaatide puhul sellest suuremat juttu ei tekkinud, et näed, Luigel vaja hädasti juuksurisse minna ja Kallasele paneme kohe toitumiskava peale. Rääkimata sellest, et ülikonnad on neil eesti meestel ka alati mingid rääbakad ja ei olegi bespoke tehtud, mis rahvusvahelise etiketi kohaselt on suur möödapanek. Plus on alatasa lipsud liiga pikad või liiga lühikesed nii et lausa rõve vaadata 😀 No ei ole sellist juttu!!! 😀
Kes küll kommenteerib seda, et Jõks jääb liiga sageli pildile retuusidega? Kuramuse kole lugu, et mees sporti teeb, keegi ei käsi temast jooksuringi ajal pilte klõpsida. Olen suhteliselt kindel, et kohtusaali läheb ta ikkagi ülikonnaga. Ma olen muide mitmel korral näinud erinevatel spordiüritustel Taavi Rõivast, ka retuusid jalas, kui maitselage. 😀 Tööle läheb ikka ülikonnaga. Jõksi kõige suurem õnnetus on minu meelest, et ta meenutab Vussvillemit, aga ta ei saa sinna midagi parata, nägu ja kasv pole tellitavad. Mina olen ka kõvasti öelnud, et Siim Kallase vunts on kole, noh vuntsid üksinda ongi koledad. Öäk! Aga maitse asi muidugi. Meil on ka poliitikuid, kes võiksid toitumiskava tellida, tõepoolest, Rein Lang näiteks. 😀
Kusjuures mind kohutavalt häiris see, kui Kaljuranda hakati kutsuma rahva emaks või mis see kohutav tiitel oligi. Kuidas ja kes sellise debiilsuse peale tuli? Ideaalses maailmas on naised ja mehed võrdsed, ideaalses maailmas ei ole oluline, mida keegi kannab. Mul on uudis, meil ei ole ideaalne maailm. Naiste puhul vaadatakse alati esimesena välimust, olgu see naine presidendikandidaat või koristaja. Lihtsalt oleneb, kui kõvasti seda tehakse.