Ida on täielik issikas. Kui emme “teeb liiga” – ei luba trepilt alla hüpata, enne sööki šokolaadi süüa, käseb käsi pesta jne, siis hüüab Ida haleda häälega “isssssiiiiiii”. Kui issi on natuke aega eemal olnud, hakkab Ida muretsema, kus issi nii kaua on. “Issi on tööl” ja “issi tuleb pärast” on mõisted, millest Ida aru saab.

Praegu on Ida issist eemal olnud kolm nädalat ja kui keegi maailmamuna peal midagi/kedagi igatseb, siis igatseb Ida oma “pappat”. Ükskõik kui lõbus tal on või mida ta teeb, ikka tuleb meelde, et issi on puudu. Issile tehakse süüa, issi pärast võetakse kibedat köharohtu, “sest me ei saa ju haigeks jääda, muidu me ei saagi issi juurde sõita”, kõik asjad, mis ei tööta “teeb issi õhtul korda”, kõiki asju, mida me poest osta ei saa, “issi õhtul ostab” ja nii edasi ja nii edasi. Issiga kohtumiseni on jäänud kolm päeva. Aga kuidas seletada lapsele, mis on kolm päeva? Et see ei ole “õhtul” ja “homme”. Ma olen lugenud näppudel  – “1-2-3-4päeeva ja reeeede – siis lähme meie rongi peale ja issi lennuki peale ja siis saame Oslos kokku”, Ida noogutab, kuid on selge, et ta ei saa aru, mis see “reede” on. “Emme käib natuke veel tööl ja sina lasteaias ja siis varsti tulebki issi,” olen ma püüdnud selgitada. Aga ma olen juba kaks päeva ära käinud tööl ja Idagi on kaks päeva lasteaias käinud, kuna on see “varsti”?

Ma näen ta näost, et iga õhtu ootab ta, et kas nüüd on juba “reede”, “pärast” või “õhtu” kui issi tuleb ja ma lihtsalt ei oska talle seletada. “Ei taha magama,” ütleb Ida, sest ta kardab, et ehk muidu samal ajal tuleb issi ja ta ei näe issit. “Magame ära ja siis varsti,” ütlen ma ja loodan südamest, et Ida ei arvaks hommikul ärgates, et “varsti” ongi käes.

Kuidas seletada kolmeaastasele aega?

Ja ma mõtlen paratamatult lahutatud vanemate lastele. Kuidas need lapsed, kes on isasse kiindunud nagu Ida, elavad üle selle, et ühel ilusal päeval isa ei tule enam koju. Et isa on kusagil mujal, kellega kohtutakse aegajalt. Mõningatel juhtudel üldse mitte. See peab ju lastele nii paganama piinav ja stressirohke olema. Ida suudab issist eemal olla maksimaalselt kaks nädalat, kolmas nädal on vaesele lapsele liiiiiiiiiiiiga pikk aeg. Ma ei taha isegi mitte mõelda, et peaksin talle seletama, et eemalolek kestaks kauem. Vaesed lahutatud vanemate lapsed…

Idal on jäänud issiga kohtumiseni veel kolm päeva. Reedeni. Hetkel keerleb kõik ümber issi. Eile õhtune vestlus näiteks:

Ida: Idal ei ole veel bursdadag (sünnipäev; kellelgi lasteaias oli eile sünnipäev). Idal varsti bursdadag ( mu meelest on nii armas kuidas ta “bursdag” asemel “bursdadag” ütleb). 

Ma noogutan kaasa ja selgitan Idale, et tema sünnipäev on oktoobris. 

Ida vastab mulle naerdes: Neeeeeiiii, Ida bursdadag on hos pappa (pappa juures)

Ida is a total daddy’s girl, they have a special bond which is admirable and times to time makes me even jealous. For two reasons – I have never experienced something like that and sometimes when Ida just cries “daddddddyyyyyyyy” I feel left out. Should not all the children cry “mommmmmmyyyy” when they need something? No, but witout joking I think this is just a beautiful relationship. 

Ida has now been away from “pappa” three weeks. She has been away from dad for two weeks before many times and this has gone well, went also well this time, but three weeks is too much for a little girl. If someone misses someone/something in this world, it is Ida missing her dad.It is now three days until we are all toghether again. Everything Ida does involves now pappa. Food is prepared to pappa, pappa will fix everything that is not working, pappa will buy everything mom doesn’t. “Later in the evening” or “tomorrow” she adds. These are two times she understands. But how do I explain that dad is not coming “in the evening” or “tomorrow”, but on Friday, in three days? 

I have tried counting: 1-2-3-4-and Friday- then we take the train and dad takes the plane and we’ll meet in Oslo. I have tried saying that mommy needs to work a bit and Ida needs to go to kindergarten a bit, and then “soon” pappa is coming. But when is “soon” and are have not worked and played “a bit” already?  I don’t know how to explain time to a 3years old, but I don’t want her to be sad. 

And I cannot help thinking on divorced children. Think about children who have the same affection to their fathers. It must be devostating for them to not see their fathers all the time. Or in some cases not at all. Poor children. 

Ida has 2,5 days to wait. I hope we will survive;) 

Yesterday she told me: Ida has not “bursdadag” yet (she mispronounces the word birthday, but I think it is so sweet).  I agreed and tried to explain that Ida has birthday in October, soon. 

“Neeeeiiiiiii,” Ida answered laughing, “Ida has bursdadag hos pappa” (Ida has birthday at dad’s)