Paar nädalat tagasi suhtlesin ma ühe blogijaga, kes heast südamest andis mulle nõu, et ma vaataks oma meediatarbimise kriitilise pilguga üle, sest talle tundus, et ma ärritun mõttetute asjade peale. Veel nädal varem olin ma suhelnud ühe teise blogijaga ja naernud, et Inno ja Irja on mu elu varastanud, sest ma ei mäleta, kuna ma viimati “heiti” sain või kellegagi kommentaariumides kakelda. Inimene on harjumuste ori ja ma tundsin kommentaariumikaklustest puudu. Ja siis tuli mu “meinstriim sisekujunduse” postitus, kus raevunud fännid, kes mitte kunagi varem ega hiljem minu blogi lugema ei satu, lendasid mulle peale. Peksid mind virtuaalselt kividega surnuks. Üle pika aja sain ma teada KUI lame, nõme, kade, vastik, halb jne ma olen. Mina jäin oma arvamuse juurde ja sain heiti edasi, aga kui 8675 kord keegi kirjutas, et “omg, sa oled nii lame”, siis hakkas tsips koppa ette viskama. Et loe kommentaarid läbi ja näed, et seda on juba 8674 korda öeldnud, ei ole vaja korrata, vaid saab minna teise blogi kommentaariumisse hoopis kiitma. Ma ei ole oma blogiga kunagi üritanud mingit populaarsuskonkurssi võita, ma tean, et paljudele ei meeldi ei mu isiksus, välimus, arvamus, sõnakasutus, aga no selle blogi mittelugejana ei ole vaja naba välja venitada, et mulle selgeks teha, et ma ei kõlba kuhugi. Me kõik teame, et selleks on Perekool, kus oma frustratsiooni välja elada.
Ühesõnaga.
Selle “kakluse” peale üks teine blogija ütleski, et peaksin mitte lugema blogisid, mis mind ärritavad, et tema on nt selle lõpetanud ja see on kuidagi selline hea tunne. Ja ma pidin talle ausalt tunnistama, et ma ei loe blogisid juba väga pikka aega. Ma ei tea, mis juhtus, aga mingi hetk avastasin ma, et pole vanu lemmikuid/harjumuspäraseid blogisid paar nädalat sirvinud, osad blogid lasen silmadega üle, st need postitused tulevad mulle meilile, ja aegajalt toksin aadressiribale mõne blogi nime, et vaadata, mis toimunud on. Nt täna mõtlesin, et vaatan Marina blogi üle saja aasta, aga sain “permission denied” vastuseks. Nojah. Ja siis blogipostituste reklaamimise grupis aegajalt klikin mõnel postitusel kui tundub, et ehk on midagi huvitavat.
Aga 90% juhtudest ei ole midagi huvitavat. Mu meelest võiks vabalt pooled blogid oma uksed kinni panna, sest mul on neile üks uudis – need on nii igavad, et neist ei saa mitte kunagi staarblogijaid/blogisid, mille nimel ilmselt kirjutama üldse on hakatud. (Ma ei pea silmas selliseid blogisid, mille eesmärk ongi lihtsalt oma argipäeva dokumenteerimine veebis, need on kohati täitsa vahvad). Blogimine on nagu needus – lugeda ei viitsi, kirjutada ei viitsi/taha/oska, aga lõpetada ka ei viitsi/taha/oska. Mina sealhulgas. Ma ei kavatse (nii pea) lõpetada, kuigi ma tunnen ausalt, et ega mul suurt midagi öelda pole. Iga maailma asja kohta ei jaksa arvamust avaldada (kuigi võiks ju kirjutada Marina Kaljurannast, presidendivalimistest, sest ma ei ole ausalt kunagi nii kaasa elanud kellelegi. Ma ei ole ka kedagi väga fännanud peale Musta Q kunagi teismelisena, aga nüüd ma täiega fännan Marina Kaljuranda), midagi erakordset mu elus ei juhtu ja ma ei viitsi kõiki asju jagada, nii et laias laastus on mu enda blogi ka üks neist igavatest tegin-nägin-sõin-blogidest (Ja ma ausalt ei saa aru, miks te, kallid inimesed, seda blogi loete? Jälgite. Te teete seda ilmselt igapäevaselt, sest lugejate number kõigub natuke üles -alla olenevalt sellest kui “klikipostitusega” tegu on, aga keskmiselt on teid kogu aeg ühe palju. Miks?)
Mulle tundub, et kõik Eesti blogid on muutunud ühenäoliseks ja igavaks. Mis värk on sellega? Kas viga on minus? Või on blogid eilne uudis ja nendel, mida mina lugesin, ongi “parim enne” möödas? Uued tulevad peale? Tunnistan ausalt, et noorte- ja beebi- ja pere-ja ilublogisid ma ei viitsi lugeda, väga diipe arvamusblogisid ka. Mõnda blogi sirvin vaid piltide pärast. Mida siis lugeda? Kõik on kuidagi ühtlane “meinstriim”. Ma olen aru saanud, et aegajalt kirjutavad kõik blogid üheaegselt ühest ja samast tootest. Eriti hull. Mina aga vist loen teisi blogisid, ma väga harva panen tähele seda trendi. Välja arvatud Orgu toitumiskava, mis mind mingi hetk hulluks ajas.
Välismaa omasid ei viitsi ma üldse enam jälgida. Need on kõik veel rohkem ühesugused kui Eesti omad.
Surnud ring.