Ma ei viitsi mitte kedagi linkida, aga laias laastus on mu postitus (selleks et poppide blogijate hulka saada/seal olla) ajendatud erinevates blogides hetkel kajastatud teemast – kuidas saada popiks. Teate, ma ütlen teile päris ausalt, et kui ma aegajalt kuulen sõnu klikid, reklaam, koostöö, populaarne, staarblogija(d), siis ma tahaks oksendada. Mu meelest on blogimine aegajalt piinlik. Kui ma ei oleks piisavalt edev ja tähelepanu otsiv, siis ma oleks blogimise ammu lõpetanud. Nende märksõnade ümber jauramise pärast.

Ja see paganama poliitkorrektsus, mis selle juraga kaasas käib.  ALATI on kusagil keegi, kes on rohkem õppinud, omab oma ettevõtet, teeb ilusamaid pilte, teab rohkem fotograafiast ja fontidest ja kujundusest (või omab vajalikke meetmeid/koostööpartnereid) ning seega peab end “totaalselt elitaarseks”,teistest paremaks. Ta ei kirjuta kunagi iga sõna läbi mõtlemata, emotsioonide ajel, ta tahab alati kõigiga sõber olla ja väldib draamasid, naeruvääristab üleolevalt “mudakalasid”, kes ei jaga vaid ilusaid emotsioone ja inspiratsiooni. Ja ALATI räägivad nad midagi “blogijatevahelisest koostööst”.

Siit jõuan ma koostöö ja reklaam. Minu arvates on iga sellise “omg, blogijad võiks teha koostööd” postituse taga hapud viinamarjad ja kadedus. Suur osa blogijatest blogib mingil määral “feimi ja sulli” pärast. Paraku on aga nii, et sõelale on erinevate firmade esindajatele jäänud käputäis huvitavaid, keda erinevate toodete ja vbla sulliga üle külvatakse ja siis tekivadki need lollakad poliitkorrektsed “teeme blogijad koostööd” postitused, mille varjatud mõte on mu meelest see, et kui sulle keegi juuksesirgendajat/fotosessiooni/deegusid testida annab, siis sa soovita mind, ma tahan ka feimi ja sulli. Aga otse ei ütle keegi, et on kade või tahaks ka. Andke alla, teid lihtsalt ei märgata, teie suurus ei ole oluline, te ei ole piisavalt põnevad. Kui tahate seda kõike, siis tehke paremini. Mina teeks küll, aga ei oska. Ei ole seda soolikat ilmselt, kuigi tahaks rikas ja kuulus olla (nagu üks armas klassiõde kunagi siin jagas seda, mida ma põhikoolis oma soovideks ja unistusteks olin nimetanud). Ma olen ka püüdnud blogi kaudu endale sebida mõningaid vajalikke asju, soodsamalt vastutasuks reklaami eest. Ma olen ERANDITULT kõigile kümnele kirjale saanud vastuseks viisaka “ei”. Ma sain vihjest aru, rohkem ei ole üritanud. Aga mingit hala, et miks keegi mind ei märka, mind ei toeta ja kuidas teised on lollakad klikihoorad, ma ka kirjutama ei hakka. Kirjuta edasi, sellest ja millest tahan. Kellelegi vist siiski meeldib ka seda lugeda. Näe, eile isegi üks tore tüdruk ütles rongis, et mu blogi on vahva. 

Kurikuusad klikid.  Kohe kui keegi mingil aktuaalsel teemal kirjutab, siis tehakse seda selleks, et “klikimagnetist” osa saada ja püünele pääseda. Osaliselt ilmselt tõsi, sest mulle näiteks hakkasid klikid meeldima kui mu vanasse blogisse reklaamid lasin. Rikkaks nendega ei saanud, kuid toreda taskuraha tõid need ikka. Oli suur vahe, kas blogi klikiti alla tuhande või üle kuue tuhand korra. Kui ma blogi ümber kolisin, on külastatavus umbes 2-3 korda vähenenud ja reklaami ka pole, sest selleks peaks ma tasulise wordpress template’i kasutusele võtma. Ma ei ole viitsinud sellesse süveneda (hetkel), mul on praegu nats teised elulisemad mured, mis lahendamist vajavad. Kuigi ka blogi on osa mu elust. Klikid ka. Ausalt. Hotelliveebi blogis saan ma palka klikkide pealt. Iga klikk maksab. Mul on varsti palgapäev. Kui ma teile meeldin klikkige www.hotelliveeb.ee/blogi, kui te mind vihkate, blokkige too leht endal ära. AGA see on vaid üks pool klikkidest. Kui lugejad pole veel aru saanud, siis suur osa blogijaid on suure suuga, me tahamegi tihti samal teemal OMA arvamust avaldada. Nt nagu see viimane kleidilugu. Paljud kirjutasid sellest. Ma ei usu, et sellega üritati kuhugi Tv3 uudistesse saada, lihtsalt meile meeldib oma arvamus ka kirja panna. Kui maailmas juhtub midagi põnevat/olulist/skandaalset, siis kirjutavad ja räägivad sellest kõik. Sama ka blogides. Sõna “klikk” ajab mind igatahes oksendama.

Kõige viimane punkt, miks blogijad mind vahepeal oksendama ajavad, on püüe olla kellegi moodi, saada kellekski, kellegagi end võrrelda, kellegi abiga kuulsaks saada.  Ma olen viimasel ajal hakanud lugema jube vähe blogisid, sest mu meelest on suurem osa blogisid, mille ma lahti teen, igavad (nii nagu öeldakse ka minu enda oma kohta, mida mina muidugi absoluutselt üheks MAAILMA blogimaastiku pärliks loen, sest lugejate ja jälgijate numbrid ei loe nagu VÄHEMpopimad blogijad pidevalt kellelegi tõestada püüavad, loevat mõtestatud diskussioon). Ja teiseks tundub mulle, et blogisid sünnib vähemalt kaks tükki sekundis, et mina (oma suht traditsioonilise ja igava blogiga) ei pakugi pinget, et ma olen vana ja parim enne möödas templiga.

 Kuid nagu ma ütlesin, ma olen tähelepanu junkie (blogis, reaalses maailmas ma ei armasta tähelepanu) ja teate ju küll, et ebaadekvaatselt kõrge enesehinnanguga, et ikka jätkata. Ja nii kaua kuni need tuhatkond lugejat minuga on, kirjutan ma edasi. Selline ohkimine, et mina küll sellist blogikuulsust ei tahaks või sellisel moel end eksponeerida ei taha, on minu arvates ikkagi kõige klassikalisem näide neist viinamarjadest. 

Mis selle postituse mõte on, küsitakse nüüd ehk. Et no mina ja oksendagi siis. Eks ma lähengi. Aga postitustel ei ole alati mingit sügavat sisu, on vaid soov kaasa rääkida, oma versioon/arvamus kirja panna ja lihtsalt läbi neti suhelda. Punkt. 

Kui feimi tooks postitus, oleks see vaid puhas boonus. Rohkem draamat, mamad!