Üsna tihti kui Tartust juttu tuleb öeldaks, et Tartu on Eesti kõige igavam linn, kuhu üldse ei kipu ega satu, et pole põhjust.  Ma ei ole (enam) nõus. Ma olen Tartust ära olnud peaaegu viisteist aastat, kuid eemaldumise asemel olen ma Tartuga emotsionaalselt palju lähemaks saanud.

Ma olen Tartuga sõbraks saanud*, Tartut uuesti avastanud ning alateadlikult on mu hääles kõlamas uhkusenoot kui ma tutvustan teistele Tartu Ülikooli ja selle ajalugu, laulupidude traditsiooni algust, Toomemäge. Ma vean inimesi ühesuguse uhkusetundega jalutama nii Supilinna kui Annelinna. Annelinnas möödusid mu teismelise aastad. Mulle tulevad silme ette mängitud peitused ja trihvaad. Te ei tea, mis trihvaa on? Võib-olla te tunnete seda „uka-uka” nime all?  „Too too tool sealt!” ütlen ma põhja-eestlasele ning üritan selgeks teha „selle” ja „tolle” erinevust. „Pürst” ja „putsu” ja„rõivistu” on minu sõnavaras tavapärased sõnad ning reedavad mu Lõuna-Eesti päritolu.  Mulle meeldib Taru juures see meie “oma keel”, mis teistele nii naljakas tundub. „Pürst” ja „putsu” ja„rõivistu” on minu sõnavaras tavapärased sõnad ning reedavad mu Lõuna-Eesti päritolu. Mu vanaema vuhvtitab krookas linasid ja annab tiitsule vägevat.

Te vist saite juba aru, et mulle meeldib Tartu? Mulle meeldib ka Tallinn. Keskaegse Tallinna kõrval meeldib mulle ääretult Tallinna moodsus. Eelmine nädal käisin ma üle saja tuhande aasta Loomelinnakus. Toidutänav on täiesti geniaalne. Ma ei tea, kuidas seal on lood toidu maitse ja hindadega, aga koht ise oli superkhuul. Hoopis teise näoga kui Tartu. Tõeline Hipsterville.

Ja siis jõuame me tagasi Tartusse. Kodune ja armas, kuid mu meelest toimub siin alati midagi põnevat ja teistsugust.

Eile kui me ei suutnud otsustada, mida me siis oma lapsevabal õhtul ette võtame, tegime me väikese jalutuskäigu Tartus. Lihtsalt jalutasimegi niisama. Tartu on ilus. Üldse mitte igav. Mulle meeldis.

Me otsustasime läbi käia ka sellisest söögikohast nagu Umb Roht. Koht oli kena, sisehoov oli mu lemmik juba siis kui ta veel vinoteek Noir oli, toit oli väga maitsev ja siidrivalik (mulle) nii uus ja huvitav, aga ma suutsin end siiski siniseks vihastada. Kui me olime söömise lõpetanud, viidi meie taldrikud ära, küsiti kenasti, kas soovime magustoitu, me ei soovinud. Kui me olime oma joogid ära joonud, jäime me tühjade klaasidega istuma lauda. sellest ajast kui me kella hakkasime võtma 20 minutiks. MITTE KEEGI ei tulnud uurima, kas me tahaksime midagi juurde või tahaksime maksta, teenindajad lobisesid, käisid väljas teisi toole ja pleede sättimas, aga meist ei teinud keegi välja. Kui lõpuks ka Marek vihastas ja arvet küsis, vastas teenindaja, et ta arvas, et me niisama istume. No siis ma ei istuks ju tühja klaasi taga. “Ma oleks ju tulnud, kui te oleks kutsunud,” ütles teenindaja, ma vihastasin uuesti. Kui see tõrvatilgake meepotis välja jätta, siis üldmulje Umbrohust (Umb Rohtist?) oli siiski positiivne ja mulle pigem meeldis ning soovitan.

 Kas see pole aga tegelikult naljakas, kuidas ajaga arvamus (või inimene ise?) muutub. Kui ma olin saanud 20-aastaseks tundsin ma, et pean saama Tartust ära pealinna, muidu suren. Suurlinna tuled olid palju ahvatlevamad kui igav ja turvaline Tartu. „Siin ei ole midagi teha,” rääkisin ma kõigile, kes vaid kuulata viitsisid. „Tallinn on äge!” lisasin ma. Kui ma nüüd peaksin valima, kas Tallinn või Tartu, siis teate mul tekib natuke raskusi. Tallinn on kihvt, tõeliselt äge linn, aga Tartu on nii omanäoline ja armas, et ma vist kipuks Tartu valima.

*liikluskultuur välja arvata:D

But then again there is Tartu. Charming and sweet. I have changed, the town has changed and I tell you Tartu IS worth a visit when in Estonia. There is a lot to see here.