Ma olen ka varem rääkinud, et minu meelest on (üldistades) Eestis arstiabiga sellised lood, et mida vanem inimene, seda vähem sinu tervis kedagi kotib. Küll olen ma kuulnud lugusid sellest, et kiirabi ütleb, et pole mõtet kohale tulla kui 80+ inimesel süda “jukerdab”; küll ma olen kuulnud lugusid, et haige vanainimene läheb arstile, kus talle öeldakse, et aga mida te tahate, et me teie vanuses teeme ja nii edasi ja nii edasi. Teoreetiliselt saan ma aru, et ega tõesti, mingis vanuses ehk polegi paljude haigustega midagi ette võtta, aga mis mind häirib on suhtumine. Kui arst sisendab eakale inimesele, et te olete vana ja haige, siis teate, isegi elurõõmus ja optimistlik inimene hakkabki lõpuks uskuma, et on põhimõtteliselt minekul, et elu elatud ja nüüd polegi enam midagi teha. On väga inetu vanematesse inimestesse nii suhtuda. Ja sellise suhtumise pärast ei julge need eakamad inimesed ka midagi nõuda.
Kaks kuud tagasi läks me vanaemal jalg katki, tal on selline paberist nahk, et kui kuhugi vastu läheb, siis on kohe sinine ja katki. Seekord juhtus siis niimoodi, et jalg muutus selliseks nagu alloleval pildil. Hoiatan veelkord, et pildid on häirivad!
Mis te arvate, kas perearst suhtus sellisesse jalga tõsiselt? Oh ei, sugugi mitte. Esimene kord puhatati seda lihtsalt antiseptikuga, teine kord ei viitsitud isegi siduda ja rohud on soovitatud sellised, mis on igas tavalises koduapteegis nö esmaabiravimid. Vanaema on selline vaiksekene ka, et ei julge tema midagi öelda ega uurida ega arstis kahelda.*
Minu meelest selline jalg ja haav, kus kooriku all on näha põletik ja mäda nõuaks ikka veidike tõsisemat sekkumist ja suhtumist. Kui vanaema jalale tekkisid mustad laigud ja me lärmi tõstsime, siis pakuti talle kirurgi juurde aeg oktoobriks. Oktoobriks! Päriselt? Vanaisal tekkisid jalale mustad laigud ja järgmisel päeval oli ta jalg amputeeritud. Tänaseks on VAID tänu perekonna pealekäimisele, lärmamisele ja ise uurimisele, mis rohte ja kust ja kuidas ja kuhu ja palju ja miks vanaema jalg paranemisemärke näitamas. Uskuge või mitte, aga allolev pilt on vist/väidetavalt paranev jalg. Mitte et arst seda oleks öelnud. Tema võib-olla paneks ikka haavale antiseptikut peale.
Õnneks on tänu lärmamisele vanaemal homme ka kirurgi aeg. Ehk siis saame kõik päriselt ka targemaks, sest perearsti abile lootma jäädes võiks enne vist …ptüi ptüi ptüi…ära surra. Kas tõesti abi saamiseks peab lärmama ja nõudma? Kas aadekvaatne arstiabi ei peaks elementaarne olema? Hoolimata vanusest.
*Perekeskis ütleb vaid, et perearst on vist ikka totu, kes midagi oma erialast ei jaga.