Üks vist veidi tuntum blogija kirjeldas mind hiljaaegu niimoodi:
“ Eveliisiga oleme me ka samamoodi ikka sõbranjed mujalt kui blogimaailmast. Nimelt on meie Idad ja Marid 2013 aasta oktoobribeebid ja tema on üks paarist emast, kellega ma siiani suhtlema jäänud olen, mille üle on mul hea meel. Inimesena meeldib mulle Eveliis hirmsasti. Eriti lemmik on mul teda natukene tema mugavustsoonist välja torkida ja rääkida talle igasugu “labasusi” mille peale tema muudkui uih ja aih kiljatab ja siis vaikselt kaasa rääkima hakkab, ise siivsalt pobisedes, et inimesed ei tohiks teineteisega sellist infot jagada. Isegi mitte sõbrannad! Aga no see on tema kui inimene, pealegi mulle tundub, et mida aeg edasi, seda vähem see daamike ohib ja ähib, vaid on selline eriti ladna inimene. Blogi juurde minnes – mulle meeldib. Välja arvatud “mida teha Lillerhammeris/oslos” postitused, sest noh, kui ma sinna ka kunagi läheks, siis arvatavasti temaga koos ja sellisel juhul näidaku ta mulle ise, mida näidata tahab. Muidu kirjutab ta hästi, läheb lugejate provokatsiooniga mõnusalt kaasa ja lahmab ka igasuguste lollustega kaasa minna, mille ma igati heaks kiidan, sest muidu olin mina see ainuke blogimaailma loll 😀 Nüüd saame koos lollakad olla, oma 2013 aasta oktoobribeebidega.“
Kuna me nüüd psühholoogi juures oleme pere ja lapsepõlve (traumad) läbi lahanud, jõudsime me minuni ja püüame mind “töökorda” saada, aga lisaks kõigele muule (sellele minu sees elavale puberteedile jms) pean ma nüüd püüdma aru saada, MIKS ma selline olen. Väga s***a iseloomuga – seda esiteks, aga see polegi kõige olulisem. Me jõuame selle ülaltoodud kirjelduseni. Minus ONGI kaks poolt – üks pool väga obsessed reeglitest, korrektsest käitumisest, intelligentsusest (ma tean peast mingeid kasutuid fakte ja ajalooliste sündmuste kuupäevi nt) ja sellest, mida teised arvavad, selline viieline noh; teine pool minust on aga liberaalne, mänguline ja lõbus. Kuna aga kumbki pool ei taha alla anda, siis ma olen aegajalt iseendaga vastuolus.
Tahate ma toon teile elu kõige jaburama näite enda kohta?
Teinekord tahaks ma väga väga väga kontserdil kaasa elada, kohe kõvasti ja valesti kaasa laulda, kurjam, vaat isegi lava ette näppu viskama minna, aga ma ei tee seda MITTE KUNAGI. Sest ma ei oska ei tantsida ega laulda ja pealegi oleks selline käitumine ju imelik. Teised vaataksid. Mida nad arvaksid? Ma ei saa midagi sellist teha, sest suur osa ülejäänud kontserdikuulajatest istub ju vaikselt paigal. Mul on siiralt hea meel, et mul on olemas tütar, kellega ma saaksin nüüd kontserdil koos lava ette kaasa tantsima minna. Mul on ettekääne – laps tahab! Ma ei jõua ära oodata, kuni me saaks mõnele suvekontserdile minna. Ja ma saakski ehk esimest korda elus vabana kontserti nautida. Kas pole veider, et selleks on last vaja?
Suur osa minust tahaks aegajalt lihtsalt rihma lõdvaks lasta (no mitte päris nii lõdvaks nagu ma tegin seda oma 30. juubelil, kui end laua alla jõin, õemehega Raekoja platsis kaklesin, lokke väristasin, wc-sse magama jäin ja üürgasin nutta, et “täitsa p***es pidu oli), aga ma ei tee seda. Ma hoian end vaos. Sest mis saab siis kui ma teen midagi rumalat? Piinlikku? Nagu see 30.juubel, mis ISEENESEST nüüd meenutades on meganaljakas ja selles ei olnud midagi hullu. Teate, et ma isegi ei põdenud seda, aga uute võimalike lolluste peale mõtlen ma, et appi, kuidas ma pärast teistele otsa vaataksin.
Ja siis need “labasused”, millest üleval juttu oli. Ma ei tuleks MITTE KUNAGI selle peale, et jagada (jah isegi sõbrannadega) mingeid seikasid oma sekselust. NEVER. Mitte et see teema mu jaoks tabu oleks, aga…Ma paar korda olen mõelnud küll, et kui too “labane” veidike tuntud blogija mind jälle oma juttudega ahistanud on, et lajataks talle oma “labasustega” sajaga vastu, aga ikka lõpetan enne ära kui liiga “labaseks” läheb.
No vot.Mina in a nutshell. Kaks poolt pidevalt üksteisega võitlemas. Siiani on peale jäämas “viieline”, aga ma natuke tahaks, et see mänguline, elavaloomuline pool peale jääks. Marek arvas, et mul peabki selleks mõni selline “labane” sõbranna ka olema, et ehk saab selle “ora mul sealt tagumikust kätte”. Aga siis ma jälle mõtlen, et mulle ju natukene meeldib see “ora”. Gosh, väga perversne eneseväljendus tuli välja.
