Mul on mustandites üks postitus, kus ma kiunun selle üle, et kui mõlemal vanemal on puhkus, siis miks laps peab lasteaias käima, et kuna laps siis puhkab ja et mina küll tahan küll puhkuse ajal midagi koos – kolmekesi – ette võtta.
Eile me siis võtsime ette reisi Põrgusse ja Aulestadi (sellest eraldi postituses) ja koju jõudes mõtlesin ma, et appikene, kus ma tahaks, et ma saaksin ÜKSINDA või KAKSI puhata ja ringi liikuda, teha täpselt seda, mida ma tahan, ILMA et keegi iga väiksema asja peale KARJUMA ei hakkaks. Ida jonn võiks ka olemata olla.
Ehk siis meie “vabakasvatuslik” laps on võtnud eesmärgiks mind sõna otseses mõttes hulluks ajada. Talle ei sobi mitte midagi.
“Ida, sa ei võtta tekki ja patja ja aluspükse ja kummikuid ja puslesid ja küünlaid jne jne kaasa!” ütlen ma. Ida kisendab “Jo!!!” vastu.
“Ida paneme püksid jalga!” ütlen ma. “Vil ikke ha på den!” (=ei taha neid) kisendab ta vastu. Ma pakun välja kolmed erinevad püksid. Kui me lõpuks oleme ühed jalga saanud, selgub, et “Ida vil ikke” neid ja jalga tuleb ikka panna need, mida ma esimesena pakkusin.
Sama kordub kingade, pluusi ja kampsuniga.
“Ida, sokk käib niipidi jalga!” ütlen ma kui Ida sokki vihaselt kand ülespoole üritab jalga tirida ja vihastab, sest kand jääb “valesti”. Ida kisendab ja kisendab ja kisendab, sest sokk on valesti. Järgmisel hetkel selgub ka, et sokk ongi vale. Paneme teised sokid. Ka nende kand käib talla alla, mis Idale ei sobi. Kisa ja lärm on taevani.
Me pole veel kuhugi jõudnud. Minu närvid on juba mustad, Mareki omad hakkavad kohe mustaks minema.
“Ida, istu tooli ja pane korraks tekk, padi, küünlad, toidupakk, joogipudel, aluspüksid, lilled käest ära!” ütlen mina. “Nei!” vastab tema.
“Ida, me praegu ei osta siit juua!” ütlen ma kui Põrgusse pileteid ostan, käime ringi ära ja siis. “Pärast,” püüan ma (veel rahulikult) selgitada. “VIL IKKE!” karjub Ida.
“Ida, kas sa sööd veel?” “Nei, mamma söö ära!” vastab ta. Ja ma söön. Kolm minutit hiljem on lahti põrgukisa. “Ida SÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖK! Ida taha mamma sööb ära!” Järgneb lootusetu vestlus püüdes talle selgeks teha, et ta ISE ei tahtnud enam süüa, vaid rattaga sõita. Me lahkume. Ida karjub “Ida süüa!” õnneks eesti keeles, muidu arvaks norrakad, et hoiame last näljas. Nüüd vaatasid nad meid ilmselt lihtsalt kui karjuvat Ida-Euroopa perekonda.
Kuna kooki enam pole otsustab Ida ära süüa mu viimased närvid. Need maitsevad hästi. Mareki juuksed ei saa enam hallimaks minna. Need on juba LIIGA hallid.
“Ida taha autosse!” protseteerib ta kui me sõitma hakkame. KISA.
Sada tuhat erinevat “vil ikke” kordub ka autosõidul. “Ida vil ikke koju!”, “Ida vil ikke muusika!”, “Ida VIL IKKE”. Koju jõudes tahab Ida otsemaid õue jalutama minna. “Mamma vil ikke!” ütlen ma. Ma tahaksin korraks istuda ja puhata. “NEEEEEI!” kisendab Ida ja jookseb õue. Minu “vil ikke” ei loe. Ma olen sunnitud talle järele jooksma, et naabrid ei arvaks, et laps kodust põgneb. Kisa järgi võiks nii arvata.
Mamma VIL IKKE mõtlen ma ja unistan puhkusest, kus me saaks olla kahekesi. Ilma Idata. Postituse, kus ma ei mõista vanemaid, kes vajavad oma aega ja lapsega kusagil ei käi, sest laps ei oska käituda, kustutan ma ära. MA MÕISTAN. Oleks maksimaalne kahepalgelisus kellelegi ette heita, et nad lasteta puhkavad.
Nädala pärast sõidame me Eesti. Esialgu puhkusele. Kolmekesi. Üks meist on kolme-aastane, kes hetkel midagi ei taha ja teine ärasöödud närvidega. Mina kolmandana lihtsalt hull.
Aga tegelikult oli nädalavahetus tore. Nüüd kui piltidelt vaadata. Kokagrupi seekordne väljakutse oli Pavlova. Mulle maitseb Pavlova, aga ma pole seda julgenud teha. Nüüd sai tehtud. Polnudki nii keeruline, ja kui ISEGI MINA saan koogiga hakkama ja ütlen, et polnud keeruline, siis tõepoolest võite mind uskuda. Ma ei oska küpsetada. Marjad unustasin poest osta, aga õnneks sai koduaiast mustikaid korjata. Milline luksus, ah? Lisaks avastasin ma veel, et siin üsna lähedal kasvavad murakad. Ebareaalne koht, kus elada.
Muinasjutt.
For a while I have wanted to write about parents who go on holidays without their children and keep them in kindergarten whole summer, because they need their own quality time. I have not understood these parents. A blog post on this topic has been in my drafts.
This weekend, as our fairy tale living in Norway soon comes to an end and probably from Autumn we are back in Estonia and we have tried to make the most of the summer here and visit places we have not seen before, we visited e Helvete and Aulestad. Lilleputthammer is waiting on list next weekend.
Don’t get me wrong. it HAS been a wonderful weekend. BUT there is one little 3yrs old who is sweet us sugar on outside, but the inside…it’s like cayenne pepper. She has now come to an age, where she does not like anything and anyone. Only she knows what is right and when we do not listen to her and she needs to put on clothes before going out, or cannot jump off the balcony, she screams and protests. The same is with driving the car (she knows where to turn), food (she knows who and what and when is allowed to eat) and pretty much everything else. So…sightseeing can be challenging with her when she is the one to know best. It used to be me. I have lost control. And she seems to enjoy eating my nerves. *
I deleted the draft about parents who wish to have holiday without their children. I understand that sometimes the best idea is to stay with a child at home until she’s 18 or at least understands the meaning of “allowance” and not getting it when not doing like mom says.
In a week we are going to Estonia. For a holiday. Three of us. Sounds like a lot of fun:D
*Just in case I am asking to read all of my posts with a sarcastic sense of humor.